Olid ajad

Täna oma järeltuleva põlvega kodualevis väikest ringkäiku tehes pakkus üks vanamees mulle oma aiast korjatud viinamarju. Lihtsalt niisama. Tal lapsed enam ei tahtvat. Head viinamarjad olid. See väike vahejuhtum meenutas mulle vanu häid aegu, mil ma veel Tartus resideerusin ning omasin naabrit, kes mind õunte mandariinide ja küpsistega varustas...

Kikkeriauh

Meie naabritel on veider koer. Selline identiteediprobleemidega. Ta arvab, et on kukk. Hakkab teine hommikul enne seitset haukuma, niuksuma ja ulguma ja laseb nii vähemalt selle ajani kuni ma end voodist välja ajan (ja see tähendab vähemalt pool tundi, enamasti kauemgi). Võibolla jätkab pärast ka, seda ma ei tea. Aga tüütu on see krants küll. Tegelikult ei saa ma muidugi kindlalt väita, et see üleüldse koer on. Ma pole kunagi teda näinud. Õues ta igastahes ei käi (ärge küsige, kuidas nad oma sanitaarprobleemid lahendavad). Võibolla on hoopis selline nähvits-koera häälega äratuskell. Sellisel juhul see oma eesmärki ei täida, sest kinni seda ei panda.

Muinasjutuline naaber

Mäletate, kui ma elasin Jõe tänava urkas, rääkisin teile tihti oma värvikatest naabritest. Minu praeguse salapärase vaikimise põhjal võiks arvata, et ma elan üksi kesk ürgmetsa hüljatuna tsivilisatsiooni rõõmudest. Aga see on petlik. Ma lihtsalt pole jõudnud neid (st naabreid) veel tundma õppida. Aga mingid kahtlused on juba tekkinud. Näiteks hiljuti avastasin, et minu üleukse naabriks on punamütsike või siis vanaema. No kuidas muidu seletada et juba kaks hommikut järjest oli naabrite ukse taga selline väike armas korvike, milles võin näha moosi ja õunu. Ma täpsemalt ei uurinud, aga olen üsna kindel, et korvist ei puudunud ka koogid ja pütike võid....

Naabritest

Ma ei saa siit ära kolida. Öelge mulle, kust ma leiaks veel nii häid ja hoolitsevaid naabreid? Praegu just käis minu esinaaber uurimas kuidas ma volbri üle elasin ja tõi mulle 2 õuna (vabanduseks, et oli liiga suure õunakoti ostnud). Ja eile helistas minu teine lemmiknaaber ja muretses kas ma ikka sain üüri ära makstud. Isegi minu ülemised naabrid ei ole ammu mööblit lõhkunud ega muul moel endast elumärki andnud (üks parimaid omadusi, mida naaber omada võib).

Tegus nädalavahetus

Minu naaber ei jäta ühtegi püha vahele. Reede hommikul enne kukke ja koitu juba (mil mina üritasin salamisi minema hiilida) oli ta minu ukse taga. Soovis ilusaid pühasid ja pakkus keedetud mune. Ta oli kogu majarahva jaoks munadepühade üllatuse teinud. Iseenesest ju armas.

Reedel toimus suuremat sorti pidu ja bakhanaal. Lauad olid toidust lookas, rahvast lõbustasid tuntud telenäod ja isegi tantsida sai. See et ma tantsida ei oska ei täehenda, et mulle tantsida ei meeldiks. Ma lihtsalt olin kaval, panin jalga pika ninaga kingad, et kui ma ei jõua jalgu piisavalt kiiresti eest ära liigutada, siis vähemalt ei lömastu minu varbad. Aga kontsakingad pole ikka minu teema. Armastan tenkasid. Ja tegelikult olen ma kindel, et minu erkrohelised ketsid oleks imeliselt minu pika punase kleidiga sobinud :D

Laupäeval sai aga Lumeussikesega koos Haapsalut avastatud. Armas väike linnake kui kedagi minu arvamus huvitab. Selline mõnus. Käisime raudteemuuseumis - ronisime mööda vedureid ringi, otsisime seda keskerakonna oma ja tutvusime ronginduse ajalooga. Ja loomulikult käisime valget daami vaatamas piiskopilinnuses. Kas te teate, et Valge daam käib jalgrattaga tööl? Me ka enne ei teadnud, kuid nüüd oleme valgustatud. Ja loomulikult jalutasime mööda rannapromenaadi ja külmusime peaaegu et surnuks. Aga lahe reisike oli. Teinekordki.

Õhtul aga sai kuni poole ööni Katani asustatud. Nad sundisid mind... Ma küll võitlesin nende vastu, aga neid oli rohkem ja nad olid tugevamad...

Ahjaa, murdjalapsuke hakkas kah käima. Ta näis siirast rõõmu tundvat oma esimestest kiiretest sammudest üle põranda.

Kõik on korras nagu Norras

Olen kaks päeva ainult koristanud. Puhtast igavusest. Isegi oma "segamin sahtli" ja "lootusetult segamini sahtli" koristasin ära. Ja kapi ka. Ja üldse. Nii korras pole see urgas olnud juba ei tea mitu sajandit. Pudelid viisin ka ära. Enne olid nad mul justkui sisustuselemendid, lisasid minu toa urkalikule lookile seda õiget õhkkonda. Korras tuppa nad aga kuidagi ei sobinud.
Ja kui kõik koristatud sai, siis avasin veinipudeli, võtsin raamatu ja keerasin end teki sisse. Kõrvale sõin tooreid muffineid. Mmmm, elu on ilus!
Nüüd on tuba korras ja võib jälle südamerahuga segadust tekitama hakata. Tuntud kaose generaatori (loe: minu) käes pole see miski keeruline ettevõtmine.

Muide, eile käis minu naaber ja tõi mulle punase nelgi - naistepäevaks nagu ta ütles. Hee, pikad pühad ütlen ma.

Verivärskest naabrist

Täna hommikul enne kukke ja koitu andis minu uhiuus naaber mõista, et ta on huvitav ja töökas inimene. Ta nimelt saagis. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Siuh-sauh-siuh-sauh kolks. Ma püüdsin siis unesegaselt välja mõelda mida ta saagis. Jõudsin järeldusele. Üks kahest. Kas ta saagis oma mööblit tükkideks (tundus nagu oleks laua jalad olnud) - no et kütet saada (või äkki ta on lühike ja ei ulatu sööma kõrge laua tagant, või ikkagi riverdancer, ilma jalgadeta võtab laud vähem ruumi) või siis on tegu harrastus mustkunstnikuga. Ootan põnevusega mis edasi saab :D

Uued naabrid

Tulen mina linnast laiamast (no sõbrapäeva südamlikud kommid rõhusid hingel - tuli veidi jalutada) ja mida mina näen! Meie majja kolivad uued inimesed. Teisele korrusele. Praegu kolina alusel võiks oletada, et minu üles. Järelikult on elevanditaltsutajad välja kolinud. Loodan, et asemele ei tule mingi riverdääntsingu rühmitus.
Aga linnas oli tore hulkuda. Käisin läbi pooled tänavad Supilinnas, Tähtveres ja Karlovas. Nüüd olen väsinud kuid õnnelik.

Nad ikka hoolitsevad minu eest!

Kui mina jõuluvahealjal (no teistel oli vaheaeg, minul oli lihtsalt aeg) kodus olin, siis palusin naabrimeest, et ta vahepeal minu korterit kütaks. No et kui tulevad ootamatult suured külmad ja valged jõulud, siis torud ära ei külmuks (mul on strateegiline korter, ma võin poolelt majalt vee ära võtta kui tahan!). Ta oli lahkelt nõus.
Aga kui mina tulin Tartusse tagasi, siis ei oodanudki mind ees saunaks köetud tuba ning punakalt hõõguvad torud, nagu ma kartnud olin. Toas oli peaaegu et talutav temperatuur.
Hiljem kui naaber võtmed tagasi tõi, siis küsis ta: "Eksju, ma olin ju tubli poiss!" Mina kiitsin takka, et oli jah. (Kinnitust sellele, et ta ikka oli tubli, küsis ta veel paar korda hiljemgi). Veel samal õhtul küsis ta mult, et kas ta võib muusikat veidi valjemini kuulata. Minugipoolest. Aga kui kaua ta seda kuulata võib? Ma ütlesin, et kuulaku või kella kaheni. Naaber lõi näost särama. Tõesti või! No tõesti, ma niikuinii enne magama ei lähe, oian raadio arvelt elektrit kokku ja kuulan Gazebot. Aga arvake ära, mis kell muusika kinni keerati? Täpselt kell 2!
Ühel õhtul aga helistas pisut enne südaööd minu sõber 16.-ndast korterist ja küsis, et kas ma ikka saan magada, kui need elevanditaltsutajad, kellest ma teile ennegi pajatanud olen, sellists põrgulärmi löövad, või peaks ta neid vaigistama minema.
Hei, ma olen ometigi ühikas elanud. Mingi väike mürgel küll minu und ei sega.
Ja üldse oolitsevad nad minu eest.

Kas pole armas?

Olles kaugel oma Jõe tänava punkrist, ei pääse ma oma kallistest naabritest sellegi poolest. Ükspäev, mil ma taas kuressaarlasi oma uhiuue sõiduoskusega hirmutasin, helises telefon. Ja kes see helistas? Noormees kuueteistkümnendast! Tema nimelt märkas, et minu välimine uks olevat veidike irvakil ja helistas, et kontrollida, kas see peabki nii olema. Kas pole armas? Aga uks oli ilmselt irvakil selle pärast, et minu teine naaber nõustus lahkelt minu äraolekul minu ahju kütma. Nad hoolitsevad minu eest. Kas pole armas!

P.S Tänan muretsemast, mul on juba palju parem. Nii et uueks aastaks saledaks programm läks jälle vett vedama...neetud!

Mürgiõuntega päkapikud

Naaber tuli ja tõi mulle õuna, väites, et päkapikk olevat korteriga eksinud ja selle küll minu nimele aga tema korterisse toonud. Ilus punane (pestud) õun on. Nüüd mõtlen, et kas päkapikke saab usaldada või on nad kõik ilusad punased õunad ära mürgitanud, et ometi ei peaks nii paljusid lapsi külastama.
Muide, mul käisid kodus ka päkapikud. Hommikul vaatasin aknast välja ja märkasin üllatusega, et minu sussi sees oli šokolaad ja mandariin. Ma vist olen muutunud paremuse poole :D Aga ma olin tõsiselt üllatunud. Üllatus ei takistanud mind päkapikuande konsumeerimast.

Aga mulle päkad meeldivad...seni kuni kommi toovad...niisama piilujad mulle just ülemäära ei meeldi

Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!

Keegi koputab. Tunnen juba koputuse järgi ära, et ilmselt on tegu minu kalli naabrimehega. Vahelduse mõttes avan ukse. Ongi naabrimees. Sirutab teine käe ja poetab mulle sõnatult pihku 3 mandariini ning lahkub. Mina jään meeldivalt üllatununa ja väikeste tsitruseliste õnneliku omanikuna elu põhiküsimuste üle järele mõtlema. Ja välja mõtlesin! Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!


P.S Natuke tsitruselistest - KAK õpilaste andmeil olevat suurim tsitruseline arbuus. Ja banaan olevat nende arvates ka küllaltki tsitruseline... tjahh.

:D

"Sulle on toonust vaja!" ütles mu naaber ja tõi mulle küpsist!

No brain no problem!

Omanik käis. Ta on mul intelligent. Arendas vestlust teemal inimvõimete erinevused. Nimelt olevat tema andmeil inimese suurim ajumaht olnud pisut üle 2 liitri ja väikseima olevat teadlased leidnud umbes 1 kilo ringis.
Huvitav, mitu meetrit omaniku ajumaht on? Ma iga kord imestan.

Aga ta on ka tore, sobib siia komplekti imeliselt...

P.S Illustreeriv materjal meenutab kahtlaselt omanikku, ta ongi sellist nägu....sürr...

Vestlus Naabriga. Hariv.

Kohtusin täna jälle oma põneva naabrimehega. Käis teine, tõi šokolaadi, kirus natuke omanikku, vandus pühalikult, et tema ju ometi öösiti ei kolista, kirus veel natuke omanikku, ütles, et kui on mingi mure, mingi probleem, siis võin ma alati temalt abi paluda nagu sõber sõbralt. Tuleb teeb ükskõik mida. Ta on ikka ehitaja. Rääkis, et teeb oma korteris remonti, kutsus mind vaatama (tal on muide päris põnev korter, oopis teise ülesehitusega. Ütles, et ukse võin lahti jätta, et meil majas polevat pätte, ühed olevat olnud, aga need elasid minu korteris. Süüdistas mind, et ma naervat tema üle. Vabandas, et ta soeng sassis oli. Küsis, et kas põrandavaip hoiab sooja. Rääkis, et 3 aastat epas käinud ja kuidas ta saaremaal ühe sõbra pulmas käis. Lubas homme mu aknad väljast poolt ära värvida. Huvitav mis värvi? Mõnes mõttes ongi hea, siis ei näe keegi enam sisse.

Gazebot ei pakkunud kuulata seekord.

Kusjuures me leidsima ka ühe ühise jututeema. Nimelt ei suuda me kumbki mõista, mida need elevandikasvatajatest ülemised naabrid küll teevad, et selline mütsumine pidevalt (ka praegu muide) aset leiab.

Polnudki ühtegi oma naabrit ammu näinud.
Igavaks kippus elu siin urkas.
Omme tuleb omanik...Ei tea, kas ta ka küsib mult, et kas ma talle sisemise ukse võtma ka annan. Eelmisel neljal korral, mis ta siin käinud on, ta just seda küsimust esitanud on (kuigi võtme andsin ma talle juba ammuilma).

Mida ta küll teeb seal???

Appi, seina tagant kostub sellist häält, nagu üritaks minu naaber end läbi kummist seina minu tuppa pressida ja heli intensiivistumise põhjal võiks öelda, et ta on lausa poole peale jõudnud, aga edasi enam ei pääse. Selline kiuksumine ja vilin, lisaks kopsimist, undamist, saagimist, kolksatusi ja muid kummastavaid hääli. Huvitav, mis teeb seal. Peaks minema ja tema ukse taha asja tegema. Läheks laenaks jahu näiteks või siis Gazebot.

Mul on huvitavad naabrid!

Mul on huvitavad naabrid.
Kahtlemata.
Kõiki ma kahjuks veel ei tunne, aga ma arvan, et see on vaid aja küsimus, et ka nende veidrused välja uurida.
Kõige märkimisväärsem on muidugi minu kõige otsesem naaber - see ehitaja. No see, kes mulle aknad ette pani ja kardinapuu üles riputas (ja see, et puu on viltu on omaniku süü minu meelest).
Üleeile, kui oli suur pidu ja pillerkaar said minu sõbradki teda näha (või kuulda, sest ega me neid uksest sisse ei lase, neid naabreid, hakkavad end liiga koduselt tundma muidu). No koputas teine uksele, et tere naabrinaine. Ta nimelt tõi mulle ühe plaadi kuulata. Ise polevat ta seda veel kuulanud, alles oli ostnud, aga ilgelt hea pidi olema. Lubas mul selle kohe mängima panna. Ütles, et ma võin selle kohe valjusti mängima panna, siis kuuleb ta ka seda läbi seina. Andis mulle plaadi ja ütles, et aga ta tahab seda tagasi saada! Enne ära minekut lisas veel no et ikka väga hea plaat on!
Tema on nendest uksele koputajatest kõige veidramate põhjendustega. No ükskord tuli vastu ööd ja küsis, et ega ma ei tea, kui palju elektrikaabli meeter maksta võiks...
Minu naabrimehel on siin majas ka sõber Uuno 15.-ndast (või Uugo või Hugo või midagi sellist). Tema on see, tänu kellele on mul uus lukk (5 varuvõtmega). Sõber Uunoga peavad nad aegajalt pidusid. Kuulavad valjult muusikat ja võtavad viinuškat. Mind see lärm eriti ei häiri - vähemalt ei laula nad varajase ommikutunnini karaoket nagu vaksali punkri parimatel öödel. Aga see häiris oopis minu teist märkimisväärselt huvitavat naabrit Kalevit (no see noormees 16.-ndast).
Ühel ilusal hilisõhtul, mil mina olin just voodisse roninud, kuulsin uksel koputust. Kell oli 11 läbi. Mõtlesin, et no mida kuradit. Läksin tigeda unise näoga uksele ja vastu vaatas mulle herr Kuueteistkümnenda sõbralik nägu. Kes vabandas ja ütles, et ta tuli mulle ütlema, et ta läheb minu naabrite juurde ja palub neil muusika vaiksemaks keerata, kuna mina ei saa nii moodi äkki magada. Ja läkski. Näete. Nad siin hoolitsevad minu eest.
Ülejäänud naabritest tean vähe. Noormees 1.-sest sõidab jalgrattaga ja võttis endale sügise alguses kutsika, aga kuna omanik ei lubanud seda pidada, siis ilmselt on ta sellest lahti saanud. Kutsu oli armas.
5. elavad minu arust üks noormees ja neiu, näen neid harva.
6. elab üks mutike
siis kusagil elab veel mingi müstiline rahvas, kes oma kassi nööri otsas akna kaudu jalutavad.
Minu üleval on kaks neiut. Ilmselt peavad nemad ka kodulooma - elevanti näiteks...
11.-ndas elasid need, kes mulle neti panid ja siis hirmuga minema kolisid. Kes nüüd, ei tea, mingi neiu vist...
ja ülejäänud korterid? Ei tea veel. Peaks koogi küpsetama ja hakkama käima ukse tagant ukse taha, et tere, mina olen see plika 4.-ndast, saame tuttavaks, hakkame sõpradeks!
A mul pole ahju. Ei saa kooki küpsetada

Allüürnikud ja üllüürnikud

Jep. Mul on nüüd allüürnik. All selle pärast, et ta elab põranda all ja ma loodan, et ta maksab ikka üüri ka natuke. Ma isiklikult pole teda veel kohanud. Aga kuulnud olen juba küll. Ta on varakult hakanud talvele mõtlema ja juba kahel hommikul on kosta kuidas ta ahju ääres ühte minu kilekotti vooderduseks rebestab - no sellist kõige krõbisevamat kilekotti. Käisin vaatamas ka aga ta on natuke häbelik. A küll me kohtume ja ehk saan siis tema nime ka teada. Loodan, et meist saavad head sõbrad ja et ta pakub mulle seltsi külmadel pimedatel ja üksikutel talveõhtutel.

Aga Te mõtlete nüüd kindlasti et allüürnikuna hiirt pidada pole just ehk kõige meeldivam. Eksite. See on täitsa tore võrreldes näiteks sellega kui üleval korrusel on elevantide diskosaal. Ja ärge mitte üritugegi üllatuda, kui ma teile ütlen, et just nii siin on. Mida muud need aknaid klirisema panevad mütsud valju muusika taustal eile öösel tähendada said!

Naabrivalvest

Ma sain endale kardinad! Halleluuja!!! Nüüd te muidugi imestate, et mina, kes ma iial pole kardinaid ette tõmmanud järsku neist kangatükkidest nii vaimustusse olen sattunud. A mul pole kunagi olnud ka nii sotsiaalseid naabereid kui nüüd. Neil nimelt on kombeks käia minu akna taga igasugustel võimalikel teemadel arutlemas (see tuleb muidugi sellest, et mu aken on pidevalt tuulutuse eesmärgil avatud). Ja kui ma ei näita üles erilist vestlusvalmidust ja olen haruldaselt kidakeelne, siis see neid küll ei morjenda, nad jätkavad oma sügavfilossoofilist mõtiskelu elust ja armastusest sellest hoolimata!

Ja keegi käib hommikuti uksele koputamas. Igal hommikul. Mina kes ma kaua magada armastan olen nii ülbe küll, et ei tee lahti lihtsalt. Tulgu normaalsel ajal kui soovivad minuga vestelda.

Aga elu hakkab juba elamisväärseks muutuma. Esiteks on mul kardinad ja ma võin nad iga hetk ette tõmmata. Teiseks on mul elekter seinas. Kolmandaks on mul valgus laes (minu oma väike päike). Kolmandaks on mul põrand värvitud (omaniku jalajälgedega). Neljandaks on mul pliit - suured tänud Merikesele (mul õnnestus juba esimene laar põhja kõrvetada. Selles aga on süüdi noormees 16.-ndast kes strateegilisel hetkel uksele koputas ja enne ära ei läinud kui minu kabatšokiroog oli omandanud kõhule äärmiselt kasuliku vormingu.) Viiendaks, mul on külmik - suured tänud Manile (muide, õnnestus siiski ka pilk tema elamisele peale visata. Ta tõesti ei liialdanud, kui ütles, et tegu on tibatillukese toauberikuga).

... ja homme peaks saabuma internet! Nii võib mu urgas isegi elamiskõlblikuks muutuda...

Kaugushüpped aegruuumis

Kui mul oleks ajamasin, mis ma siis teeks.

variant A - ajahüppaks teisipäeva õhtusse.
Ja leiaks eest masendunud Pille, kes püüab oma häbi ja ebaõnnestumist alkoholi uputada.
variant B - ajahüppaks neljapäeva õhtusse
Ja leiaks eest veel masendunuma ja vihase pille, kes ülla ülla üritab taas uputada neid samasid tegelasi (kes suure treeningu tõttu on ammu ilma juba mitte aint ujuma vaid ka vee (loe: veini) all hingama õppinud.)
variant C - ajahüppaks mõne teise päeva õhtusse.
Ja leiaks eest harjumuspärase pildi, kuna lõpuks saab see ju harjumuseks (siit moraal, meie nooruse tervise huvides ei tohi kõiki vastikuid ettekandeid, eksameid ja muud jama koondada ühte nädalasse).

Aga tegelikult vahetaks hea meelega nädalaks ajaks keelegagi elud ära. Pakkumisi? Või lihtsalt keeraks täna õhtul magama ja ärkaks üles reede õhtul avastades, et mingil imelikul moel on kõik kuidagi laabunud.
(a kui nüüd päris aus olla, siis ma ikkagi neid variante ei poolda, sest hoolimata sellest, et lähitulevik tundub olevat must kui muti auk, on minu optimistlikus hinges siiski väike lootusetuluke põlemas. Ehk mahub selle nädala koleduste vahele ka midagi ilusat. Kasvõi natu-natuke. Ja sellest ilusast ei tahaks ma ilma jääda.)