Esmaspäev, juuni 28, 2010

Hammas hamba vastu juhhei!

Oranži värvi varud täiendatud, nüüd saab ettevalmistustega jätkata.

Käisime täna Mpsiga jälle linna peal laiamas. Nüüd on temal ka ülikond olemas, nii et väline pilt on olemas. Puudu on veel sõrmused. Käisime neid ka piilumas. Aga võrreldes hindasid tundub, et tuleb sahtlipõhjas vedelev kullakraam kokku kraapida ja neist lasta sõrmused teha. Oma materjalist tuleb tunduvalt odavam. Ja kas ei kõla mitte uhkelt: sõrmus on valatud ämma kuldhammastest. Nagu trofee või midagi!

Pulmaauto on ka puudu. Kas minu blogi lugejate seas pole kedagi, kes tahaks oma imekauni vana volgaga meid mõistliku hinna eest sõidutada?

Laupäev, juuni 26, 2010

Kogub veimevakka

Jälle ikaldus. Seekord sai oranž värv otsa... Peab varusid täiendama.

Seoses aeglaselt aga kindlalt lähenevate pidustustega on igasuguse kunstkäsitöö-nokitsemise-nikerdamise hulk märgatavalt kasvanud. Olgem ausad, on ka viimane aeg veimevaka peale mõelda.

Reede, juuni 25, 2010

Jaanid

Kujutage ette jaanipäeval meil seekord ei sadanudki. Taevas oli täiesti selge ja isegi mitte ei ähvardanud vihmaga. See-eest oli mere ääres aga nii tugev tuul, et kõik see aeg oli hirm, et järgmine tuulehoog kustutab meie jaanilõkke kui küünla. Seda õnneks siiski ei juhtunud. Ja üle lõkke sai ka hüpatud. Läks isegi õnneks ja ma ei lõpetanudki opossumionulikult. Muidugi arvestades kui palju šaslõkki ma naha vahele olin toppinud, oli see suisa ime. No et ma end üleüldse liigutada jaksasin.

Kuna kaks päeva oli imeilus ilm (kui tuul endiselt välja arvata), siis üritasin tuulevaikses kohas endale triipe mitte päevitada. Ütlemata raske ülesanne. Eriti kuna tuulevaiksed kohad kippusid ka üsna rahvarohked olema, nii et kõige kergemat mittetriibulise päevituse saamise meetodit kasutada ei saanud. Aga see oleks küll tobe, kui mul õnnestuks pulmadeks endale korralik joodiku päevitus saada... Aga ma olen ju üsna osav erinevate mustrite ja kujundite päevitamises. Eks siis peol näeb, kas mul õnnestub nende kahe kuu jooksul kunstiline päevitus hankida või mitte.

Esmaspäev, juuni 21, 2010

Suveks saledaks? Vaevalt!

Täna algas suvi. Seoses sellega algas täna ka minu puhkus. Kuna ilm just ülemäära suvine ei ole, siis olin minagi pool oma esimesest puhkepäevast tööl. Ja see aeg, mis ma tööl ei olnud sõin eilse pitsa jääke. Eilsest olengust jäi palju pitsat üle. Minu range dieet ei näe üldse pitsat ette, poolest pannitäiest üksi ära söömisest rääkimata...

Laupäev, juuni 19, 2010

Kuidas ma päälinnas kingi ja kleiti ostmas käisin

(hoiatus - sissekanne pikemat ja igavamat sorti. Aga kasvõi enda haugimälu huvides tahan kõik kirja panna)
Eelmisel nädalavahetusel käisin korraks pealinnas. Selline ettevõtmine oli tingitud asjaolust, et meie väikesel saarel elavad ainult Tuhkatriinud ja minusugused peavad jalanõusid meeste osakonnast otsima. Igasuguste plätude ja tenkadega pole probleeme, aga pidulike kontsakingade valik on meesteriiulil rohkem kui kesine. Kohalikes kangapoodides valitses ka tühjus. Tõsi, voodilinariidest ja kardinatüllist kombineerides oleks uhke kleidi saanud küll, aga hing ihkas ikka midagi ilusamat.
Seega tuligi ema seltsiks võtta ja pealinna šoppama minna.
Kingadega läks õnneks. Juba esimesest poest leidsin kingad, mis mulle jalga läksid, ei omanud 10 cm kõrgust kontsa, ei maksnud poolt miljonit ja nägid sealjuures veel täitsa okeid välja. Hiljem ühest teisest poest leidsin samalt firmalt ilusamad, odavamad ja mugavamad kingad. Mis ma ka ära ostsin. Kingamure lahendatud nagu niksti. Hirm, et minust saabki paljasjalgne pruut, hajust kui nõiutult.
Kleidimure osutus aga palju suuremaks mureks (seega mitte küll paljasjalgne, aga lihtsalt paljas pruut). Plaan oli lihtne - ostan endale kauni kanga ja lasen õmblejal imeilusa kleidi teha. See plaan sai aga tõsise tagasilöögi, kui ma nägin kangaste hindasid. Nende kangaste, mida ma vaatasin, meetri hinnad algasid 600-st kroonist (lihne valge riie, meenutas veidike peenemat voodilina) ja ulatusid 2400 kroonini. Et jääda kasvõi natukenegi oma eelarve sisse (mis niikuinii on ammuilma ületatud ja lõhki. Ilmselt tuleb ikka teha korjandus, teemal aita Pille mehele) oleksin ma saanud endale lubada võibolla väga mini kleiti. Minu tammepakkudest sääred kahjuks minit välja ei kanna.
Olles läbi käinud juba terve hulga kangapoode, tegi ema ettepaneku korra ühte pruudisalongi ka sisse piiluda. Niisama pildi saamise eesmärgil.
Astusimegi. Salongis oli üks vene keelt kõnelev proua, kelle eesti keele sõnavara oli umbes sama suur kui minu vene keele sõnavara. Ja ärgem unustagem, et minu vene keele sõnavara on äärmiselt piiratud. See, aga teda ei takistanud. Mind ja ema suruti diivanile ning hakati kleite demonstreerima. Üks uhkem kui teine. Aga no, tõesti, riidepuul olevast kleidist ei saa ju aru, mida see tegelt kujutab. Nii otsustatigi selga proovida.
See oli uskumatu protsess! Mind lükati proovikabiini, proua trügis koos paari kleidiga sisse. Kamandas riided seljast, krinoliin selga, käed üles, kleit selga. Mis, rinnahoidja? Seda pole vaja, viuhh minema! Korsett kinni, juuksed üles, klambriga kinni, loor pähe, pärlid kaela, tiaara pähe ja voila, pruut valmis. Mina seisin kõik selle aja nagu nukk, ei pidanud lillegi liigutama. Aega kulus selleks ehk paar minutit. Mul võtab hommikul tavaliste riiete selga panemine ka kauem aega. Kingad oleks ta ka mulle jalga surunud, aga tal polnud sobivat numbrit.
No ja siis ma keerutasin natuke peegli ees ja imetlesin ennast. Kui selgus, et kleit on ikka liiga puhevil (päris vahukooretorti ma ikkagi ei tahtnud), siis lükati mind riietevahetuskaabini tagasi, sikutati kleit seljast ja kõik kordus uuesti. Silmapilk hiljem keerutasin jälle peegli ees ja imetlesin ennast. Kaua ei läinudki, kui ma kleit kotis salongist välja astusin (ja mul oli veel pisut raha rahakotis järgi ka. Nii kojusõidu bussipileti jagu).

Ai, ma ei saa mainimata jätta ka seda, et proua kleidimüüja kiitis hirmsasti mu figuuri. Et olla imekaunis. See ei ole just kompliment, mida ma oma mõningase ülekaalu juures just ülemäära tihti kuuleks. Ja võibolla ütleb ta seda kõikidele oma klientidele, aga no minu enesehinnangule mõjus see igastahes hästi.
Ja nüüd ongi mul kogu kostüüm pulmadeks olemas! Jälle üks asi, mille võib nimekirjast maha tõmmata.

Reede, juuni 18, 2010

Piltmosaiik

Lubasin näidata oma kutseid. Puhtast edevusest nagu te aru saate. Pilt ongi väike ja kehva kvaliteediga.

Kutsetest ja kutsututest

Kas juba kuulnud olete uudist?
Niimoodi algas tekst meie pulmakutsetel. Tõsi. Selleks hetkeks oli kutsesaajate hulgas vist tervelt üks inimene, kes ei teadnud või vähemalt ei omanud tõsiseid kahtlusi selle uudise peatse saabumise osas. No vähemalt üks selline siiski oli. Aga no ta ei teadnud isegi mitte seda, et me Mpsiga juba 5 aastat koos oleme olnud, rääkimata siis midagi pulmakelladest.

Esimene asi, millega ma peale kihlumist tegelema hakkasin, oli külaliste nimekirja koostamine. See tuli häbemata pikk. Ma loodan, et need kes jäid joonest alla poole väga ei solvu. Aga kuhugi pidi ju piiri tõmbama. Kui nimekiri enamvähem koos, saigi juba pulmakutsete peale mõtlema hakata. Pulmakutsed tegin ma muideks täitsa ise. Mitu pikka õhtut lõikasin, kleepisin ja voltisin nagu segane, aga valmis sain ning mis kõige tähtsam - jäin tulemusega ka enam-vähem rahule! Panen õhtul siia pildi ka juurde, et te kõik minu näpuosavust imetleda ja kiita saaks.

Ainult üks kutse jäi välja saatmata (lisaks neile, mis on plaanis käsipostiga kohale toimetada), kuna ma ei suuda mitte üles leida, kuhu ma selle kurikuulsa iirlase visiitkaardi olen peitnud, kelle ma lubasin viis-kuus aastat tagasi pulma kutsuda. Nii et kui keegi tunneb iirlast Sean Thomas Donohoed, siis palun öelge talle edasi, et ta on pulma oodatud.

Mäletate ju küll, see oli see tegelane kes kunagi ammu Illegaardis kogemata mind Mpsi pruudiks pidas ja kui selgus, et ma seda mitte ei olnud, siis ta leidis, et me peaks seda asja ikkagi kaaluma. Nimelt meie Mpsiga olime tema (pisut alkoholist hägustunud) silmis ideaalne paar ja oma enda õnne nimel oleks parem kui me võimalikult kiiresti pulmad teeks. Nii saigi kokkulepitud, et kui see lähema 10 aasta jooksul juhtuma peaks, siis tuleb meil teda ka pulma kutsuda. Ta veel täpsustas igaks juhuks, et armastab valget veini ja maiustusi. Lisaks saime talt ohtralt õpetussõnu mida me tegema peaks, et üksteisega õnnelikult elu lõpuni elada.

Aga ma ei saa oma lubadust täita, kui ma ei tea kuhu kutse saata. Nii et Sean, kui sa juhuslikul juhtud seda blogi siin lugema, siis võta teadmiseks, et oled oodatud minu ja Mpsi pulma.

Neljapäev, juuni 17, 2010

Kõlinat kuulete?

Kõlisevad jah. Pulmakellad. Ilmselt on enamus selle siit juba välja lugenud. Ja suuremale jaole peaks olema kutsegi juba postkasti potsatanud. Kui veel pole, siis oodake, küll ta tuleb või kontrollige ka oma teisi aadresse. Kuna kõik on niikuinii avalik, siis edasi vaikida ja läbi lillede rääkida ei ole mõtet. Pealegi jääks mu blogi niimoodi täitsa kuivale. Ma ei saa ju kirjutada, et midagi põnevat pole juhtunud, kuigi sõrmed kibelevad üle kõige kirjutama ettevalmistutstest ja ootusest ja kõigest muust põnevast. Niikuinii ma muule suurt enam ei mõtle.

Nii et olgu see nüüd avalikult välja öeldud:
Maailmaparandaja läheb mehele!

Alates augusti viimasest veerandikust võite mind kutsuda proua Maailmaparandajaks. Seniks aga muutub minu blogi suure tõenäosusega pulma-blogiks, kus millestki muust niisama lihtsalt juttu ei tule!

Üritan siia tagantjärele kirja panna ka pisut möödanikku.

Kolmapäev, juuni 16, 2010

Nii külm....

Neli päeva täielikku vaikust.
See tuleb sellest, et mul on külm. Kogu aeg.
Eriti külm hakkas õhtul kui ma väikeselt tervistavalt jalutuskäigult tulin. No kohe nii külm, et ei tea, mitme teki alla pugeda. Otsustasin siin hoopis sooja vanni kasuks. Mõtlesin, et panen vannivahtu ja lasen vanni kuuuuuma vett täis ja siis ligunen seal mõnusalt. Suur oli minu nördimus, kui selgus, et sooja vett jätkus ainult veerand vanni jagu. Sellest veetilgast jätkus täpselt nii palju, et suurest külmast lahti saada, aga erilisest vannis mõnulemisest küll juttu ei olnud.

Nüüd on jälle külm. Pean minema ja omale tassikese teed keetma!

Reede, juuni 11, 2010

Kellele seda pesumasinat vaja on?

Huhh, vihm läheb aina hullemaks. Minu pesu järellloputusest on praeguseks saanud ilmselt juba leotus. Huvitav, miks ma üldse vaevusin pesumasinat kasutama. Oleks pisut pulbrit peale raputanud, nöörile riputanud ja vihm ja tuul kahepeale oleks teinud nii leotused loputused kui tsentrifuugid.


Hiljem: Mõtlesin preaegu, et peaks nõud ka pesukausiga õue viima, et vihm need puhtaks peseks. kahju, et ma eile rumala peaga selle ise ära tegin...
Õues sajab hoogsalt vihma, aga minul kodus pesu kuivab. Või saab järelloputust oleks õigem öelda.

Kolmapäev, juuni 09, 2010

Linnatuur

Käisime eile Mpsiga linnas pabereid määrimas. Ja kui juba linnas olime, siis otsustasime ka pisut šopata. Haa. Minu puhul täiesti tulemusteta. Kas on siis tõesti palju tahetud ilusaid madala kontsaga heledaid kingi jalanubrile sada? Kusjuures ma ma ei toonud seekord isegi hinnafaktorit mängu. Aga ikka mitte kui midagi. Mis siis minusugused tuhkatriinu võõrasõed tegema peavad (ning ei, varvaste ja kandade lõikumine ei ole lahendus)?
Õhtul smugeldasime end Laisiku juurde ja nõudsime süüa juua ja pehmet patja. Kõike sai. Mis nii viga elada (kui ainult nii vara ärkama ei peaks)!

Esmaspäev, juuni 07, 2010

tegus tigu

Olen kehvasõnaliseks ja kängu jäänud. Ei suuda enam korralikult blogida. Aega ei kipu olema. päeval teen tööd ja õhtuti tikin nagu segane. Seekord mitte oma kardinaid. Need jäävad minu pensionipõlve ootama ilmselt. No kuidagi ei teki tahtmist jätkata. Kärsitu hing, ei saa endale nii pikaajalist projekti ette võtta. Nüüd on lühiajalisem. Tuba on kaetud ühtlaselt paberiribadega - lõikan, rebin, liimin.
Möödunud reedel sai korraks linnas käidud ja saare eripaikade uudiseid ühtlustatud. Kaasa tõin sealt ka ühe uudise. See on suur ja vikerkaarevärviline. Nimelt õnnestus mul kättpidi pagasiluugi vahele jääda. Hea veel, et peadpidi ei jäänud. Et vaatepilt oleks põnevam sai ülejäänud nädalavahetuse kenaste sääksusid toidetud. Nüüd olen punasetäpiline ja vikerkaarevärvilise laiguga.
Täna tabas mind jälle usin perenaisendus ning keetsin selle aasta esimesed moosid - maasika-rabarberimoosi ja apelsini-rabarberi moosi. Kuna rabarberit sai vähe kaasa võetud, siis ülejäänud xxxx*-rabarberi moosid peavad varude täiendamist ootama jääma.

* xxxx- võid asendada vabalt valitud aiasaadusega.

Pühapäev, juuni 06, 2010

Aga täna magasin ma ilma igasuguste süümepiinadeta kella 12-ni. Oi kui mõnus.

Kolmapäev, juuni 02, 2010

Karjuv ebaõiglus

Õues näikse olevat ilus ja soe ilm, aga mina pean siin toas külmetama. Aga tundub, et suuremad tööalased tuleakahjud, mis jõudsid puhkuse ajal tekkida, hakkavad kustuma ja jätkub lihtsalt tavaline hullumaja.