Nii, nüüd on mul jälle üks uus tiitel - naiseõde.
Ehk siis pulmad.
Olid toredad. Meil vallaliste lauas sai igatahes hirmsasti nalja. Mulle pmt pulmad meelidvad, kuigi sellega seoses sai ikka umbes miljon tikuvõileiba tehtud (mis oli äärmiselt nüri töö. Mitte ühte laulu pole tehtud kala rullitamisest ja tillitamisest). Hullumaja ma ütlen. Ja vanad head Illeka ajad tulid meelde (väike vihje - loendamatutes kogustes klaaside kuivatamist). Aga nüüd olen hirmus väsinud. Nagu oleks juba biljard aastat magamata olnud.
Unistan voodist.
Unistan tekist.
Unistan padjast.
Unistan kaisuloomast.
Ah, paljugi mis ma unistan...
reede, detsember 30, 2005
neljapäev, detsember 29, 2005
kolmapäev, detsember 28, 2005
jätk
Nii, käänasin ühe riidepuu arvutile antenniks ja oh seda imet, püüab küll internetti. Tõsi, pilt on mustvalge ja säriseb, aga no ajab asja ära.
Jätkan siis märksõnadega kodust:
- päike - kodus on alati päike
- lilled - seekord siis jäälilled
- heinamaa - olemas :D
- linnulaht - käin ikka seal talviti hulkumas. Imeilus. Mul on sellest fotosüüdistusi. ja uskumatult ilusad tulid välja minu kohta (st, ma kartsin hullemat).
- pusled - aegajalt juhtub nii, et me kodus õngitseme välja oma miljon puslet ja paneme neid kokku. Seekord tabas mind ja vennat suurushullustus ja võtsime käsile oma 2000 tükise pusle, mis kujutab halli lossi halli lume taustal hallide puude vahel. Ühtlane sinine taevas on pusle lihtsaim osa....
- vann - ma armastan meie vanni. Tartu oma on tõsi niru võitu. Kodus aga sai siin üks öö peaaegu ommikuni vannis ligunetud. Kõvasti vannivahtu kulus. Ja lõpptulemusena tuleb tõdeda, et oli mõnus....mmmm
- jõuluvana - mina teda ei näinud, kingitused ilmusid ise kuuse alla, aga ta täitis kõik minu soovid, mis ma talle kirjas esitasin. Uskumatu.
- jõulumeeleolu - uskumatu, sel aastal jõudis täpselt õigeks ajaks kohale.
- kirjanduslikud katsetused - uskumatu, see on kodune mõju. Seal lihtsalt tekib soov kirjutada. Nii et minu surematu romaaninäss sai jälle 10 lk juurde. Kui ma seda kirjutama hakkasin, juba siis mõtlesin, et peaks ära lõpetama, aga aegajalt kaevan ta jälle välja. Ma olen lihtsalt neisse tegelastesse kiindunud. Teate, nad on tegelikult palju toredamad kui ma neid kirjeldada oskan :D
- Söömine - ma ei tea, kui te näete tänaval veeremas kedagi, kes on sama pikk kui lai, siis ei, see pole kakuke, see olen jõulutoidust tublisti kosunud mina. Ilmselt tuleb Tartusse tagasi jõudes vee ja porgandite peale üle minna...
Grr, pean lõpetama, minu õde nõuab oma kleidile riidepuud tagasi... vilks vilks sahin sahin piiiiiks
side lõpp
reede, detsember 23, 2005
Elus!
Varastasin jupi internetti, ainult selleks, et öelda, ärge muretsege, minuga on kõik korras, olen elus ja puha, see et ma ei kirjuta tuleb sellest, et elan praegu õndsas internetivabaduses.
Aga juba jaanuari alguses tulen tagasi tartusse ja siis...
...no siis teen tagasi ja räägin kõigest mis vahepeal juhtunud või vaikin kõik maha.
P.S Mul hakkab juba jõulutunne tulema. Toretoretoretore
Ah, praegu tahaks kõiki kallistada.
(No võibolla mitte päris kõiki, aga kirjanduslikud liialdused on minu spetsialiteet)
P.S Paar märkust koduse elu kohta:
* Mul on kodus hirmus hea hambahari
* Minu öösärgil on mingi võõras lõhn küljes (mitte halb, aga mingi täiesti harjumatu võõras lõhn)
* Olen ületanud mandarinisöömises maailmarekordi
* Linnulaht on imeilus
* Venna suur kollane karu on muidu hea kaisuloom, ainult natuke liiga karvane minu maitse jaoks, laiutab hirmsasti ja ei kallista vastu
* Nägin viimaseid punapääsukesi
olgu, mind kutsutakse ära, loetelu jätkub kunagi kauges tulevikus
kalli teile
Aga juba jaanuari alguses tulen tagasi tartusse ja siis...
...no siis teen tagasi ja räägin kõigest mis vahepeal juhtunud või vaikin kõik maha.
P.S Mul hakkab juba jõulutunne tulema. Toretoretoretore
Ah, praegu tahaks kõiki kallistada.
(No võibolla mitte päris kõiki, aga kirjanduslikud liialdused on minu spetsialiteet)
P.S Paar märkust koduse elu kohta:
* Mul on kodus hirmus hea hambahari
* Minu öösärgil on mingi võõras lõhn küljes (mitte halb, aga mingi täiesti harjumatu võõras lõhn)
* Olen ületanud mandarinisöömises maailmarekordi
* Linnulaht on imeilus
* Venna suur kollane karu on muidu hea kaisuloom, ainult natuke liiga karvane minu maitse jaoks, laiutab hirmsasti ja ei kallista vastu
* Nägin viimaseid punapääsukesi
olgu, mind kutsutakse ära, loetelu jätkub kunagi kauges tulevikus
kalli teile
pühapäev, detsember 18, 2005
Niidijupijumal raporteerib
Nii, olen siin nüüd mitu päeva õmmelnud ja laulnud. Laulnud, kuna mul oli igav. Ja õmmelnud selleks, et naabrid ei kuuleks, kui valesti ma laulan, aga ma suutsin siiski üle õmblusmasina müra karjuda :D
Aga eks selle õmblemisega on üldse igavene jama. Mina siin arvutasin ja kalkuleerisin, et kas mul riidest ikka piisab või peab juurde muretsema. Khmm, riiet jäi ülegi, aga niit sai otsa! See tuli mulle üllatusena. Seda ei osanud ma oodata. Aga kui ma praegu siin toas ringi vaatan, siis saan aru küll, miks niit otsa sai. Minu tuba on kaetud ühtlase niidijuppide kihiga kui klaverimängija õlad kõõmaga.
Kõõm või mitte, aga see klaverimängija on natukeseks ajaks minu lemmik klaverist. Teda oli lausa huvitav vaadata. Kuigi tuleb tõdeda, et seal kontserdil oli nii mõndagi vaatamisväärset (nojah, kuulata kõlbas ju häda pärast kah). Minul igatahes oli lõbus. Samuti saabus lõpuks selgus, et miks Mps neid päkapikke niiväga vihkab.
Aga eile oli siis minu selle aasta 2. jõulupidu. Eino tore üritus, nojah, võibolla Matilda ja Berta minuga arvamust ei jaga, aga kes see neilt küsikski...
Igatahes mina lippan nüüd niiti otsima.
Ja homme, homme lähen ma koju!
Hiljem: uskumatu. Käisin kõik kohad läbi ja mida ma ei saanud oli niit. Nüüd jääb valida üks kahest. Kas kogun kokku kõik niidijupid toast, sõlmin need pikaks niidiks või õmblen totaalselt valet värvi niidiga.
Aga eks selle õmblemisega on üldse igavene jama. Mina siin arvutasin ja kalkuleerisin, et kas mul riidest ikka piisab või peab juurde muretsema. Khmm, riiet jäi ülegi, aga niit sai otsa! See tuli mulle üllatusena. Seda ei osanud ma oodata. Aga kui ma praegu siin toas ringi vaatan, siis saan aru küll, miks niit otsa sai. Minu tuba on kaetud ühtlase niidijuppide kihiga kui klaverimängija õlad kõõmaga.
Kõõm või mitte, aga see klaverimängija on natukeseks ajaks minu lemmik klaverist. Teda oli lausa huvitav vaadata. Kuigi tuleb tõdeda, et seal kontserdil oli nii mõndagi vaatamisväärset (nojah, kuulata kõlbas ju häda pärast kah). Minul igatahes oli lõbus. Samuti saabus lõpuks selgus, et miks Mps neid päkapikke niiväga vihkab.
Aga eile oli siis minu selle aasta 2. jõulupidu. Eino tore üritus, nojah, võibolla Matilda ja Berta minuga arvamust ei jaga, aga kes see neilt küsikski...
Igatahes mina lippan nüüd niiti otsima.
Ja homme, homme lähen ma koju!
Hiljem: uskumatu. Käisin kõik kohad läbi ja mida ma ei saanud oli niit. Nüüd jääb valida üks kahest. Kas kogun kokku kõik niidijupid toast, sõlmin need pikaks niidiks või õmblen totaalselt valet värvi niidiga.
reede, detsember 16, 2005
:D
Täna ommikul ärgates oli mul anomaalselt hea tuju. Olin tihkelt pulbitsevat (jõulu)rõõmu* täis ja see rõõm ei tahtnud kuidagi minu sees püsida vaid muudkui otsis erinevaid realiseerumise võimalusi. Pean talle kiiresti mingi asjaliku rakenduse leidma. peaks jälle destruktiivseks hakkama. rebiks ja lõiguks :D Ah, milline rõõm!!!
Ah jaa, sain lõpuks oma eelviimase pildi tänu mpsile netti üles (viimase pildiga pean ma veel mõtlema, mida teha, et ta avalikustamiskõlblikuks muutuks. Praegu pole ma temaga rahul. Vähemalt 2/3 sellest).
A eelviimane on selline:
(Keegi ära ei taha osta, hinge hinna eest? Jõulud lihtsalt mõjuvad rahakotile veidike kurnavalt, et mitte öelda laastavalt)
*Tahate ka jõulurõõmu? Ma võin teile kinkida, või ostke ise. Seda müüakse nii 0.5, 1.25, kui 2 l pakendites igas endast lugupidavas toidupoes.
Ah jaa, sain lõpuks oma eelviimase pildi tänu mpsile netti üles (viimase pildiga pean ma veel mõtlema, mida teha, et ta avalikustamiskõlblikuks muutuks. Praegu pole ma temaga rahul. Vähemalt 2/3 sellest).
A eelviimane on selline:
(Keegi ära ei taha osta, hinge hinna eest? Jõulud lihtsalt mõjuvad rahakotile veidike kurnavalt, et mitte öelda laastavalt)
*Tahate ka jõulurõõmu? Ma võin teile kinkida, või ostke ise. Seda müüakse nii 0.5, 1.25, kui 2 l pakendites igas endast lugupidavas toidupoes.
neljapäev, detsember 15, 2005
Kingituste pakkimise kuldreegel:
Pole oluline kui ilus näeb välja teie kingituse pakend.
Pole oluline, mis on pakendi sees.
Peaasi, et teipi oleks kasutatud OHTRALT!
Saate aru, Pille käis täna jõulušopingul. Sattus hoogu ning pakkis kingitused ära kah. Ja teip, no Pille lihtsalt armastab teipi
Pole oluline, mis on pakendi sees.
Peaasi, et teipi oleks kasutatud OHTRALT!
Saate aru, Pille käis täna jõulušopingul. Sattus hoogu ning pakkis kingitused ära kah. Ja teip, no Pille lihtsalt armastab teipi
kolmapäev, detsember 14, 2005
Kriitikanoolte rünnakust ei pääse ka öösiti
Huhh, nägin täna tõsiselt kunstikriitilist unenägu.
Minu isa nimelt lõikas ühe mu maalidest (mida mul veel õnneks pole ja mida ma selle kurva saatuse teadmise tõttu ka kunagi ei tee) katki. Tunnistas täiesti süüdimatult, et on jah kena, aga tal oli pappi vaja. St lõuendit minu pildi all peetakse väärtuslikumaks kui pilti ennast. Oi ma olin unes vihane ja kurb ja eelkõige siiski vihane. Ma ise olin sellest pildist mingil imelikul põhjusel suht heal arvamusel (kuigi praegu tagasi vaadates ei olnud see küll suurem asi).
Aga kohutav unenägu oli küll.
Vihje, et lõpeta ära?
Viimase pildi ebaõnnestumise kajastumine?
Või lihtsalt lahustiaurude tulemus?
Ahjaa, muide, eile lugesin suht nalja pärast oma surematut romaani natuke (ta elab mul vaimusurmas ja ootab et ma pensionile jääks ja siis kõik algusest peale ümber kirjutaks). Muidu oli kõik sama jura mis varemgi, aga kõige lõpus oli uus ja üllatav rida, mis oli minu arvates parim kogu üüratust kirjutisest. Toon need siin ka ära:
"Eile õhtul installiti minu klaviatuurile kaks uut nuppu. Need ei tööta..."
Müstika, millal ma need veel sinna lisasin ja mispärast ometi?
Minu isa nimelt lõikas ühe mu maalidest (mida mul veel õnneks pole ja mida ma selle kurva saatuse teadmise tõttu ka kunagi ei tee) katki. Tunnistas täiesti süüdimatult, et on jah kena, aga tal oli pappi vaja. St lõuendit minu pildi all peetakse väärtuslikumaks kui pilti ennast. Oi ma olin unes vihane ja kurb ja eelkõige siiski vihane. Ma ise olin sellest pildist mingil imelikul põhjusel suht heal arvamusel (kuigi praegu tagasi vaadates ei olnud see küll suurem asi).
Aga kohutav unenägu oli küll.
Vihje, et lõpeta ära?
Viimase pildi ebaõnnestumise kajastumine?
Või lihtsalt lahustiaurude tulemus?
Ahjaa, muide, eile lugesin suht nalja pärast oma surematut romaani natuke (ta elab mul vaimusurmas ja ootab et ma pensionile jääks ja siis kõik algusest peale ümber kirjutaks). Muidu oli kõik sama jura mis varemgi, aga kõige lõpus oli uus ja üllatav rida, mis oli minu arvates parim kogu üüratust kirjutisest. Toon need siin ka ära:
"Eile õhtul installiti minu klaviatuurile kaks uut nuppu. Need ei tööta..."
Müstika, millal ma need veel sinna lisasin ja mispärast ometi?
teisipäev, detsember 13, 2005
Kollane, kollane, maailm on ilus...
Miks muidu olen ma klaviatuuri kollaseks värvinud.
Ja roheline maailm on ka suht ok. See on juhuse läbi ka minu hiire uus värv.Minu värviline maailm! Ainult endale ei suuda ma ühte ja ilusat värvi valida. No lihtsalt ei suuda otsustada, mis mulle kõige enam sobida võiks ja seetõttu olen lapiline kui see täpiline loom minu seinal aint kõik täpid on eri värvi.
esmaspäev, detsember 12, 2005
Täna ärkasin vara...
Esmaspäevad on toredad. Kooli pole. Tööd pole. Vedele voodis nii kaua kui hing ihaldab. Ja uskuge mind, seda ma tegin. Mmmmmm. Lebasin ja jälgisin aja kulgu tapeedil kiusliku päikeselaigu ja täpilise looma manöövrite kaudu. Hetk tagasi ajasin end voodist välja, et päikeseloojangut nautida. A nüüd on päike loojas, peaks magama tagasi keerama.
laupäev, detsember 10, 2005
Kuidas inimesed mind näevad?
Hmm, igavuse peletamiseks olen teinud miljon testi. Lihtsalt tõestamaks, et need valetavad. Kuna mind alati on huvitanud see, et kuidas inimesed mind kõrvalt näevad, mis mulje ma neile jätan jne, siis tegin selle testi.
Kas nõustute? Nii te mind näetegi? Ei tahaks hästi nagu uskuda.
A tegelt? Mis mulje tegelikult jätan?
| Slow and Steady |
 Your friends see you as painstaking and fussy. They see you as very cautious, extremely careful, a slow and steady plodder. It'd really surprise them if you ever did something impulsively or on the spur of the moment. They expect you to examine everything carefully from every angle and then usually decide against it. |
Kas nõustute? Nii te mind näetegi? Ei tahaks hästi nagu uskuda.
A tegelt? Mis mulje tegelikult jätan?
neljapäev, detsember 08, 2005
Vahelduse mõttes
Nagu tähelepanelikumad blogilugejad juba teavad, on mul olemas ka paberkujul päevik (pubekaeast külge jäänud harjumusigand). Tõsi, viimase aasta jooksul, mil olen tarbinud ohtralt blogirõõme, võib minu päevikust anomaalselt tihti lugeda, et selle või teise ürituse kohta loe blogist või, et ma ei viitsi kirjutada, lugege parem blogist, mida ma teinud olen. Vot nüüd vanade heade aegade meenutuseks ja et maailmas valitseks ikka tasakaal: "Vahepealsete sündmuste kohta lugege päevikust!
kolmapäev, detsember 07, 2005
Õnne õeraas!
Nüüd on siis kindel. Veel selle aasta numbri sees jääb jälle üks Heero vähemaks ja üks Karelson tekib juurde.
St PULMAD!!! Küll väikesed, aga siiski.
St PULMAD!!! Küll väikesed, aga siiski.
teisipäev, detsember 06, 2005
uitmõte
hea, et mul ei tekkinud täna soovi keelt vastu radikat panna. See oleks sinna kinni jäänud...
1/4 Kiloposti
Veerandtuhat posti täis kritseldatud*! Jep, see on minu 250. postitus. Paar kuud veel ja tuhat ongi täis. Peaks hoogu maha võtma või hoopis gaasi juurde andma? A vahet pole. 250 on paras number, mida tähistada! Elagu blogisõltlased!
A nüüd argisemate asjade juurde. Mitut üliõpilast läheb vaja, et lambil pirni vahetada**? See küsimus kerkis üles, kui mul lühikese ajavahemiku jooksul õnnestus pooled majas olevad pirnid läbi lasta (Kuidas? Ma olen lihtsalt äärmiselt osav ja leidlik). Nüüd istun küünla valgel ja surun end radika ribide vahele ning mõtlen, et ükskord saabub kevad ja siis tuleb suvi. Ahh, ei jõua ära oodata.
Ah jaa, kui te plaanite vaksali tänaval asetsevat sinise*** liivasiili väikest kollast urgu külastada, siis paluks gaasimask kaasa võtta. Pille nimelt korraldab tõrjeprogrammi. Nimelt on ta ette võtnud korterist välja tõrjuda kõik inimesed****.
* lokkav vandalism ja korralagedus
**vanarahvas räägib, et ühest pidavat piisama kuid selleks kuluvat neli aastat.
*** külmast sinise
**** Lahusti haiseb.
A nüüd argisemate asjade juurde. Mitut üliõpilast läheb vaja, et lambil pirni vahetada**? See küsimus kerkis üles, kui mul lühikese ajavahemiku jooksul õnnestus pooled majas olevad pirnid läbi lasta (Kuidas? Ma olen lihtsalt äärmiselt osav ja leidlik). Nüüd istun küünla valgel ja surun end radika ribide vahele ning mõtlen, et ükskord saabub kevad ja siis tuleb suvi. Ahh, ei jõua ära oodata.
Ah jaa, kui te plaanite vaksali tänaval asetsevat sinise*** liivasiili väikest kollast urgu külastada, siis paluks gaasimask kaasa võtta. Pille nimelt korraldab tõrjeprogrammi. Nimelt on ta ette võtnud korterist välja tõrjuda kõik inimesed****.
* lokkav vandalism ja korralagedus
**vanarahvas räägib, et ühest pidavat piisama kuid selleks kuluvat neli aastat.
*** külmast sinise
**** Lahusti haiseb.
esmaspäev, detsember 05, 2005
asjalik päev
Vastupidiselt eilsele, mille ma suuremalt jaolt maha magasin, oli tänane päev äärmiselt asjalik (tõsi, magasin tänagi kõvasti, kuid see väsimus oli tingitud vastutalvisest rauapuududsest - pilt ei tahtnud kuidagi ees püsida ja virvendas nii mis jaksas.otsustasin siis selle üldse välja lülitada) Aga ma olin ju asjalik. Ma tegin ära oma venekeele kontrolltöö ja ostsin esimesd jõulukingid ära (oh õudu) ja käisin kunstipoes raha kulutamas ja ostsin endale igatsugu vajalikku kraami ja käisin raamatukogus ja tellisin pilte juurde ja ühesõnaga sai nii üht kui teist uvitavat tehtud. nüüd tagantjärele vaadates ilmneb, et suurelt jaolt seostub minu asjalik olemine raha kulutamisega. Mida enam ma raha kulutan, seda asjalikum ma olen. Aga varsti saab raha otsa ja siis? siis enam ei saagi asjalik olla...
A kui nüüd veel õnnestuks kuidagi sooja teki alt ka välja ronida ja pesu pesema minna, siis võiks päeva kordaläinuks tunnistada. Aga siin teki all on nii hea ja soe ja kuidagi ei raatsi sinna külma kätte minna... niu niu niu
A kui nüüd veel õnnestuks kuidagi sooja teki alt ka välja ronida ja pesu pesema minna, siis võiks päeva kordaläinuks tunnistada. Aga siin teki all on nii hea ja soe ja kuidagi ei raatsi sinna külma kätte minna... niu niu niu
pühapäev, detsember 04, 2005
Ma teile kirjutan - mis enam...
...kuigi kirjutamine polegi naljaasi. Käsi on valus, nagu oleks midagi rasket tõstnud või siis käesurumisvõistlustel osalenud. Imelik.
Oh, need linna kombed, need võivad ühe korraliku, siivsa ja tagasihoidliku talutüdruku pea kergelt tuult täis viia. Ja see tänapäeva mood. Nii mõnelgi neiul olid pahkluud katmata. Mõnel olid need pahkluud peaaegu et nabani katmata. Ja sukad kõigil hõredamad kui kalavõrk!!! Ja millised maneerid!!! Ma ei teadnud, kuhu oma pilku peita!
Oh, loodan, et mu vanemad ei saa teada, millise seltskonnaga ma siin linnas lävisin. Mind ei lubataks iial enam külast välja, aga nüüd, mil ma olen näinud elu mujal, on mul kustumatu janu selle järele. Mu kodukülake on kuidagi kitsaks jäänud. Ja lollike Ivan, meie töökas naaber, kes õnnetuseks minu vanematele meelt mööda on, tundub vana varesena linna baabulindude kõrval.
ohh, pean minema ja veidi elu üle järele mõtlema. teen ühe jalutuskäigu kaskede all...
Oh, need linna kombed, need võivad ühe korraliku, siivsa ja tagasihoidliku talutüdruku pea kergelt tuult täis viia. Ja see tänapäeva mood. Nii mõnelgi neiul olid pahkluud katmata. Mõnel olid need pahkluud peaaegu et nabani katmata. Ja sukad kõigil hõredamad kui kalavõrk!!! Ja millised maneerid!!! Ma ei teadnud, kuhu oma pilku peita!
Oh, loodan, et mu vanemad ei saa teada, millise seltskonnaga ma siin linnas lävisin. Mind ei lubataks iial enam külast välja, aga nüüd, mil ma olen näinud elu mujal, on mul kustumatu janu selle järele. Mu kodukülake on kuidagi kitsaks jäänud. Ja lollike Ivan, meie töökas naaber, kes õnnetuseks minu vanematele meelt mööda on, tundub vana varesena linna baabulindude kõrval.
ohh, pean minema ja veidi elu üle järele mõtlema. teen ühe jalutuskäigu kaskede all...
neljapäev, detsember 01, 2005
See, kes mõtles välja kella kaheksased loengud tuleks vastutusele võtta. Ausõna.
Ja Hell@ tuleks ka vastutusele võtta (ma ilmselgelt lausa põlen soovist kedagi vastutusele võtta). Aga no kuulge, kas teie arvates kõlab üks normaalne ülesanne nii: Teil on järv, max 18 m sügavusega. Mõelge ise välja keskkonnaparameetrite väärtused ja arvutage välja kõik mis võimalik? Tehke millestki midagi, aga vaadake, et te õige tulemuse saate.
A seoses selle koduse tööga sai natuke nalja ka. Käisin seda ära viimas ja loomulikult polnud Hell @ kontoris, aga seeeest oli seal herr Habicht, mu suur sõber ja lemmik. Aga seekord oli kohtumine temaga peaaegu meeldiv. Ta nimelt pakkus torti!!! Teinekordki!
Nänni sain ma täna veelgi. Raekojaplatsil öeldi mulle: "Head ülemaailmset aidsi päeva!" ja anti kingituseks ilusas kuldses pakendis kondoom ning punase lindiga haaknõel. Huvitav kooslus ütleks mina. Tundus, et aidsist teavitamise varjus üritati hoopis eesti iivet tõsta.
Ja Hell@ tuleks ka vastutusele võtta (ma ilmselgelt lausa põlen soovist kedagi vastutusele võtta). Aga no kuulge, kas teie arvates kõlab üks normaalne ülesanne nii: Teil on järv, max 18 m sügavusega. Mõelge ise välja keskkonnaparameetrite väärtused ja arvutage välja kõik mis võimalik? Tehke millestki midagi, aga vaadake, et te õige tulemuse saate.
A seoses selle koduse tööga sai natuke nalja ka. Käisin seda ära viimas ja loomulikult polnud Hell @ kontoris, aga seeeest oli seal herr Habicht, mu suur sõber ja lemmik. Aga seekord oli kohtumine temaga peaaegu meeldiv. Ta nimelt pakkus torti!!! Teinekordki!
Nänni sain ma täna veelgi. Raekojaplatsil öeldi mulle: "Head ülemaailmset aidsi päeva!" ja anti kingituseks ilusas kuldses pakendis kondoom ning punase lindiga haaknõel. Huvitav kooslus ütleks mina. Tundus, et aidsist teavitamise varjus üritati hoopis eesti iivet tõsta.
teisipäev, november 29, 2005
Pilveke pea pilvedes
Eile oli veel üks päev väikelaste seltskonnas. Ma pole just suurim lastearmastaja, aga mul polnud südant ära öelda abipalvele ja nii ma veetsingi oma väärtuslikku päeva mängides. Oi aeg, oi aeg. See oli väsitav.
Ühel hetkel otsustas väike Neti, et tema on haldajas ja küsis: "Pilveke*, ütle, mida sa tahad, ma täidan kõik sinu soovid?"
Oh, mu mõte läks kohe lendu. Mida ma soovisin siis? Ma tahtsin, et need neli rõhuvat seina mu ümbert kaoks ja kõikjal laiutaks soe suvi või vähemalt kevadki, et voodi, millel ma istusin madalduks ja muutuks pehmeks heleroheliseks ja maitsvaks (ma olen ikkagi lambuline) rohuvaibaks, et lühter laest muutuks päikeseks, mis paitaks soojalt ja pagendaks külma mälestuse ahistavatest kasukatest, et soolakas merehõnguline tuuleke viiks mu peast viimsegi kopitanud mõttejupi ja selle väikese armsa kuid kõrge palavikuga haldjakese asemel oleks minuga koos hoopis keegi teine. Armas, kuid kaugeltki mitte haldjas...
"Ma soovin jalgratast," ohkas Pille reaalsusse tagasi tulles ja sai tabureti.
* Ülejäänud pägalike jaoks olen ma Pilleke, aga Neti on mind alati Pilvekeseks kutsunud... Kas pole armas?
Ühel hetkel otsustas väike Neti, et tema on haldajas ja küsis: "Pilveke*, ütle, mida sa tahad, ma täidan kõik sinu soovid?"
Oh, mu mõte läks kohe lendu. Mida ma soovisin siis? Ma tahtsin, et need neli rõhuvat seina mu ümbert kaoks ja kõikjal laiutaks soe suvi või vähemalt kevadki, et voodi, millel ma istusin madalduks ja muutuks pehmeks heleroheliseks ja maitsvaks (ma olen ikkagi lambuline) rohuvaibaks, et lühter laest muutuks päikeseks, mis paitaks soojalt ja pagendaks külma mälestuse ahistavatest kasukatest, et soolakas merehõnguline tuuleke viiks mu peast viimsegi kopitanud mõttejupi ja selle väikese armsa kuid kõrge palavikuga haldjakese asemel oleks minuga koos hoopis keegi teine. Armas, kuid kaugeltki mitte haldjas...
"Ma soovin jalgratast," ohkas Pille reaalsusse tagasi tulles ja sai tabureti.
* Ülejäänud pägalike jaoks olen ma Pilleke, aga Neti on mind alati Pilvekeseks kutsunud... Kas pole armas?
laupäev, november 26, 2005
Sotsiaaluuring mustamäel
Täna ommikul, kui ma enne kukke ja koitu bussijaama poole suundusin, sain täieliku üllatuse osaliseks. Ei tea kust (ma kahtlustan taevast) oli ilmunud suhteliselt korralik lumi. Keegi oli öö jooksul isegi lumememme ehitada jõudnud! Haa, aga lumi hakkas kokku, nii et hoidke alt, lumesõdalane sai käe valgeks...
Seoses lume saabumisega saadeti mindki lastega õue lumememme ehitama. Saigi selle talve esimene ja teine memm valmis tehtud. Lund tuli selleks küll lausa kolme hoovi pealt kokku kraapida, aga ära tegime.
Täna tutvusin olude sunnil mänguväljakute kaudu lastele edastatava sotsiaalse sõnumiga. Lihtsalt olles Rererika ja Mooritsa saatjaks hakkasin ma igavuse peletamiseks lugema, mida kõike huvitavat turnimiskeskusele kirjutatud on. Ja seal oli nii üht kui teist põnevat. Esiteks sain teada, et Ardi on kohutavalt lahe poiss.
"Ardi oh Ardi"
"Ardi + Lisann = (südamekujuline märge)"
"Ardi saa meeldid vähemalt kahele tüdrukule keda saa tunned" (hiljem selgus, et need kaks tüdrukut olid Lisann, Triin ja Johanna)
Et illustreerida Ardi olulisust, oli liumäe külje peale joonistatud ka pilt Ardist, kuid ilmselt polnud selle žedöövri autoriks kumbki noorest südametemurdjast sisse võetud tüdruk, kuna Ardi karikatuur sarnanes pigem hakkkotletile kui don Juanile. Tekkis kahtlus, et portree autor oli hoopis Mihkel, kes vastupidiselt Ardile ei paistnud olevat eriti kõrges hinnas (Mihkel on ronimispuu andmetel nimelt loll).
Kusjuures sama temaatika oli riigikeele mittevaldajatele mõeldes tõlgitud ka vene keelde. Siin olid romanssi peakangelasteks Ljona, Oleg ja Saša. Kusjuures vene noored tundusid olevat tunduvalt kõrgemal arengutasemel. Seda võis järeldada kolmest asjast. Esiteks olid kirjutu tunduvalt kõrgemal kui eesti keelne tekst, teiseks tundusid noored olevat väga tugeva anatoomilise haridusega, miks muidu nii palju illustreerivat materjali huvipakkuvate kehaosade kohta ja kolmandaks olid nad ka palju osavamad värsisepad, enamus tekstist oli luulevormis.
Olles ammendunud turnimispuu pakutavast informatsioonist, suundusime kelgumäe juurde, kus minu harimine jätkus. Toon ära väikese vestluse, mida ma juhtusin pealt kuulma:
Rererika: "Oih, siin lumes on mingi kollane asi!"
Moorits (elutargalt): "Pole vaja seda kollast asja uurida, maailmas on palju kollaseid asju."
Mõelge selle peale!
Seoses lume saabumisega saadeti mindki lastega õue lumememme ehitama. Saigi selle talve esimene ja teine memm valmis tehtud. Lund tuli selleks küll lausa kolme hoovi pealt kokku kraapida, aga ära tegime.
Täna tutvusin olude sunnil mänguväljakute kaudu lastele edastatava sotsiaalse sõnumiga. Lihtsalt olles Rererika ja Mooritsa saatjaks hakkasin ma igavuse peletamiseks lugema, mida kõike huvitavat turnimiskeskusele kirjutatud on. Ja seal oli nii üht kui teist põnevat. Esiteks sain teada, et Ardi on kohutavalt lahe poiss.
"Ardi oh Ardi"
"Ardi + Lisann = (südamekujuline märge)"
"Ardi saa meeldid vähemalt kahele tüdrukule keda saa tunned" (hiljem selgus, et need kaks tüdrukut olid Lisann, Triin ja Johanna)
Et illustreerida Ardi olulisust, oli liumäe külje peale joonistatud ka pilt Ardist, kuid ilmselt polnud selle žedöövri autoriks kumbki noorest südametemurdjast sisse võetud tüdruk, kuna Ardi karikatuur sarnanes pigem hakkkotletile kui don Juanile. Tekkis kahtlus, et portree autor oli hoopis Mihkel, kes vastupidiselt Ardile ei paistnud olevat eriti kõrges hinnas (Mihkel on ronimispuu andmetel nimelt loll).
Kusjuures sama temaatika oli riigikeele mittevaldajatele mõeldes tõlgitud ka vene keelde. Siin olid romanssi peakangelasteks Ljona, Oleg ja Saša. Kusjuures vene noored tundusid olevat tunduvalt kõrgemal arengutasemel. Seda võis järeldada kolmest asjast. Esiteks olid kirjutu tunduvalt kõrgemal kui eesti keelne tekst, teiseks tundusid noored olevat väga tugeva anatoomilise haridusega, miks muidu nii palju illustreerivat materjali huvipakkuvate kehaosade kohta ja kolmandaks olid nad ka palju osavamad värsisepad, enamus tekstist oli luulevormis.
Olles ammendunud turnimispuu pakutavast informatsioonist, suundusime kelgumäe juurde, kus minu harimine jätkus. Toon ära väikese vestluse, mida ma juhtusin pealt kuulma:
Rererika: "Oih, siin lumes on mingi kollane asi!"
Moorits (elutargalt): "Pole vaja seda kollast asja uurida, maailmas on palju kollaseid asju."
Mõelge selle peale!
reede, november 25, 2005
Press ctrl-alt-del
Nii, õnnestus siis vennaraas Tartusse meelitada, et ta Jaanika arvutile elu sisse puhuks. Venda polnud keeruline siia saada. Tuli lihtsalt Tallinnast Tartuni väike peibutusrada teha, nii iga 5 meetri tagant midagi söödavat maha puistata.
Vend tuli, vaatas ja naeris. Selliseid kaste kui need siin polevat enam kusagilt saada - varsti saab vanakraami kauplustest nende eest kõrget hinda küsida.
Tegi format C, pani uued programmid peale ja arvuti on nagu uus!!! Tõsi, kiirust ei saanud küll kuidagi juurde!¤ (sellel masinal on küll poole rohkem mälu kui Pireti omal, aga seeeest on ta vähemalt poole aeglasem). Kannatlikku meelt on vaja, sest Jaanika arvuti puhul on tegu targa ja järelmõtliku masinaga, kes ei torma uisapäisa sündmustekeerisesse vaid armastab kõik enne korralikult läbi mõelda, kaaluda erinevaid aspekte ja siis veel natuke mõtiskleda ka filosoofilistel teemadel nagu mis on elu mõte või miks on juustus augud.
Kõige keerulisem hetk saabus siis kui tuli arvutile nime panemise aeg. mina ei osanud midagi välja pakkuda. Vend siis küsis, et kuidas ma arvutit tavaliselt kutsun. Kuradi kast, ütlen ma enamasti. Nii saigi arvuti nimeks Devil´s box.
¤ Ma mõtlesin, et kui aega saan, siis lahendan selle probleemi väikese ratta ja hamstrikesega instrumendi külge installeerimisega...
Vend tuli, vaatas ja naeris. Selliseid kaste kui need siin polevat enam kusagilt saada - varsti saab vanakraami kauplustest nende eest kõrget hinda küsida.
Tegi format C, pani uued programmid peale ja arvuti on nagu uus!!! Tõsi, kiirust ei saanud küll kuidagi juurde!¤ (sellel masinal on küll poole rohkem mälu kui Pireti omal, aga seeeest on ta vähemalt poole aeglasem). Kannatlikku meelt on vaja, sest Jaanika arvuti puhul on tegu targa ja järelmõtliku masinaga, kes ei torma uisapäisa sündmustekeerisesse vaid armastab kõik enne korralikult läbi mõelda, kaaluda erinevaid aspekte ja siis veel natuke mõtiskleda ka filosoofilistel teemadel nagu mis on elu mõte või miks on juustus augud.
Kõige keerulisem hetk saabus siis kui tuli arvutile nime panemise aeg. mina ei osanud midagi välja pakkuda. Vend siis küsis, et kuidas ma arvutit tavaliselt kutsun. Kuradi kast, ütlen ma enamasti. Nii saigi arvuti nimeks Devil´s box.
¤ Ma mõtlesin, et kui aega saan, siis lahendan selle probleemi väikese ratta ja hamstrikesega instrumendi külge installeerimisega...
kolmapäev, november 23, 2005
Udu ujub üle maa, liugu lasta veel ei saa...
Teen mina ommikul silmad lahti ja avastan õudusega, et keegi on minu toa aknad valgeks värvinud. No valged mis valged. Jooksen ruttu kööki. Seal on sama värvipotivandaal tegutsenud. Anna-Liisa ja Kaie tubades sama lugu - akna taga laiutab valge tühjus.
Mind haarab paanika.
Mida see tähendab?
Mida nad sellega näidata püüavad?
Kes selle kõige taga on?
Appi!
Mind haarab paanika.
Mida see tähendab?
Mida nad sellega näidata püüavad?
Kes selle kõige taga on?
Appi!
teisipäev, november 22, 2005
Ütlemata positiivselt meelestatud Pille
Tell me why I don´t like mondays...
Ehh, olen ma ka omamoodi loom. Kohe kui midagi valesti läheb, siis niu niu niu ja tembeldame kõik esmaspäevad mustadeks ja koledateks (see, et kolm juhuslikku järjestikust esmaspäeva on sattunud olema sellised nukra alatooniga ei tähenda ju tegelikult midagi). Alles see oli, mil ma lausa vihkasin kolmapäevasid. Nüüd on neist mingil imelikul põhjusel saanud minu lemmikpäevad. Ja reeded? Neid ei sallinud ma ka. Ja mis siis üle jääb? teisipäevad? neljapäevad? nädalavahetused? Ma arvan, et ka neist suudaks ma ilusasti oma vihatuimad päevad teha.
Aga mis siis oli tänases päevas halba? Lühidalt - istusin terve päeva oma segamini toas, ei näinud peaaegu ühtegi inimest ja kõik, mis ma alustasin ebaõnnestus. Kodumasinad tõstsid mu vastu mässu ja mina ei suutnud ülestõusu maha suruda. Minu imelisest veneteemalise kleidi ideest sai ilmetu kartulikotilõikega ürp, minu tintekas kadus ära ja mu pea valutab.
Kuid oodake, päev pole veel läbi. Ma olen küll väsinud nagu vana saabas, kuid ma võin suhteliselt suure summa peale kihla vedada, et ma ei jää magama. Keegi kavalpea on mu une ära röövinud. Tahaks tagasi. See oli väärt uni. Parim, ma ütleks.
Aga olgu, aitab negativismist, kella aeg näitab juba uut päeva, seega jätan oma pessimismi eilsesse, võtan kaissu...hmm...parema puudumisel Soola Sõbra, ja laulan endale:
"Olen omme parem kui olin eile
olen omme parem kui olin täna..."
Ehh, olen ma ka omamoodi loom. Kohe kui midagi valesti läheb, siis niu niu niu ja tembeldame kõik esmaspäevad mustadeks ja koledateks (see, et kolm juhuslikku järjestikust esmaspäeva on sattunud olema sellised nukra alatooniga ei tähenda ju tegelikult midagi). Alles see oli, mil ma lausa vihkasin kolmapäevasid. Nüüd on neist mingil imelikul põhjusel saanud minu lemmikpäevad. Ja reeded? Neid ei sallinud ma ka. Ja mis siis üle jääb? teisipäevad? neljapäevad? nädalavahetused? Ma arvan, et ka neist suudaks ma ilusasti oma vihatuimad päevad teha.
Aga mis siis oli tänases päevas halba? Lühidalt - istusin terve päeva oma segamini toas, ei näinud peaaegu ühtegi inimest ja kõik, mis ma alustasin ebaõnnestus. Kodumasinad tõstsid mu vastu mässu ja mina ei suutnud ülestõusu maha suruda. Minu imelisest veneteemalise kleidi ideest sai ilmetu kartulikotilõikega ürp, minu tintekas kadus ära ja mu pea valutab.
Kuid oodake, päev pole veel läbi. Ma olen küll väsinud nagu vana saabas, kuid ma võin suhteliselt suure summa peale kihla vedada, et ma ei jää magama. Keegi kavalpea on mu une ära röövinud. Tahaks tagasi. See oli väärt uni. Parim, ma ütleks.
Aga olgu, aitab negativismist, kella aeg näitab juba uut päeva, seega jätan oma pessimismi eilsesse, võtan kaissu...hmm...parema puudumisel Soola Sõbra, ja laulan endale:
"Olen omme parem kui olin eile
olen omme parem kui olin täna..."
pühapäev, november 20, 2005
Oleks pidanud ikka abijoonega vihiku ostma...
Ohh, mõtlesin, et toksiks igavuse peletamiseks selle praktikumiaruande arvutisse.
Aah, see oli viga. No ei saa aru, mitte midagi ei saa aru. Miks ma küll millestki aru ei saa?
Vajan desifreerijat!!! Kui leian inimese, kes murrab lahti selle koodi, siis võiks keegi protokolli Pruksile esitada ja allkirja nõutada...
Enne järgmist joomispidu, palun korraldada tulevastele kroonikutele galligraafia kursused!
(ja saate aru, siin räägib inimene, kes on kogu elu pidanud omi ja võõraid käekirjasid lahti murdma, kuna tema lähikondlastest pole mitte keegi hõbepastakas käes sündinud...)
Aah, see oli viga. No ei saa aru, mitte midagi ei saa aru. Miks ma küll millestki aru ei saa?
Vajan desifreerijat!!! Kui leian inimese, kes murrab lahti selle koodi, siis võiks keegi protokolli Pruksile esitada ja allkirja nõutada...
Enne järgmist joomispidu, palun korraldada tulevastele kroonikutele galligraafia kursused!
(ja saate aru, siin räägib inimene, kes on kogu elu pidanud omi ja võõraid käekirjasid lahti murdma, kuna tema lähikondlastest pole mitte keegi hõbepastakas käes sündinud...)
laupäev, november 19, 2005
Tipp ja Täpp all in me!
Ehh, kui te mind praegu näeksite, siis te mind ära ei tunneks.
Ma olen tipitäpitipiline. Natuke kollasied täppe ja natuke punaseid täppe ja natuke siniseid täppe ja hirmus palju valgeid täppe. Ei, ärge nüüd arvake, et ma olen omale mingi kohutava nakkusliku lööbe muretsenud. Ei ole. Lihtsalt mördiööbik oli jälle töös. Värvisin õe uues armsas korteris seinu. Et oleks põnevam, värvisin kõik seinad isevärvi ja paar triipu tegin lisaks oma nina peale ka. Sõjamaalingumõttes. Ja need täpid??? Need on lihtsalt moes praegu.
Aga ega see värvimine lihtne polnud. Magamata öö tegi oma töö, ääre pealt oleks värvirulli kaissu võtnud ja magama keeranud. Aga värvirull pole parim kaisuloom, uskuge mind.
Ma olen tipitäpitipiline. Natuke kollasied täppe ja natuke punaseid täppe ja natuke siniseid täppe ja hirmus palju valgeid täppe. Ei, ärge nüüd arvake, et ma olen omale mingi kohutava nakkusliku lööbe muretsenud. Ei ole. Lihtsalt mördiööbik oli jälle töös. Värvisin õe uues armsas korteris seinu. Et oleks põnevam, värvisin kõik seinad isevärvi ja paar triipu tegin lisaks oma nina peale ka. Sõjamaalingumõttes. Ja need täpid??? Need on lihtsalt moes praegu.
Aga ega see värvimine lihtne polnud. Magamata öö tegi oma töö, ääre pealt oleks värvirulli kaissu võtnud ja magama keeranud. Aga värvirull pole parim kaisuloom, uskuge mind.
neljapäev, november 17, 2005
Ehh,
ma ei oska täna kirjutada.
Hea meelega kirjutaks taevast langenud laia lebra hullutavast mõjust inimkonnale või siis sellest, kuidas kallid kaaskannatajad vaid õnneliku juhuse läbi tuvipraest pääsesid või siis sellest kuidas unenäoPille ja pärisPille kohad ära vahetasid või siis nostalgilisest hommikust prostokvašini külas või siis kaduvate kustutuskummide müsteeriumist või millest iganes.
Aga näe, ei oska kirjutada.
Lihtsalt ei oska.
ei oska.
ma ei oska täna kirjutada.
Hea meelega kirjutaks taevast langenud laia lebra hullutavast mõjust inimkonnale või siis sellest, kuidas kallid kaaskannatajad vaid õnneliku juhuse läbi tuvipraest pääsesid või siis sellest kuidas unenäoPille ja pärisPille kohad ära vahetasid või siis nostalgilisest hommikust prostokvašini külas või siis kaduvate kustutuskummide müsteeriumist või millest iganes.
Aga näe, ei oska kirjutada.
Lihtsalt ei oska.
ei oska.
kolmapäev, november 16, 2005
Teisipäeva õhtune ohver ühiskonna hüvanguks
Olukord selline: Pille istub arvuti taga ja joonistab miskit mägraurgu vms. Tähtaeg hingab kuklasse, nii et ajab lausa soengu sassi. Järsku käib tirilumps ja oi näe, Kalev saadab emmessennivahendusel temani oma särava naeratuse (uskuge mind, isegi internett ei suuda vähendada seda sära). Ja mis järgneb naeratusele? Loomulikult sünnipäevakutse.
Pille mõtleb, mida teha. No tõesti ei viitsi end kodust välja ajada, ilm on külm, ilm on tuuline, ilm on märg, Kalev elab tartu mõistes peaaegu teises maailma otsas. Pille mõtleb, et kui ta läheks, siis jääks ta oma tööga raudselt ajahätta, mõtleb, et ta võiks selle asemel koristada, mõtleb, et ta võiks sel ajal isegi õppida (Pille on naiivitar). Pille leiab tuhat vabandust, miks ta minema ei peaks.
Ja siis avastab Pille järsku, et ta mõtleb ainult seda, mis kõik jääks tegemata, kui ta läheks. Aga kui ta ei lähe? Mis siis juhtub?
Pille mõtleb hetke, keerab salli ümber kaela ja astub otsusekindlalt uksest välja.
(Saate ju aru, ma ei suudaks endale hiljem otsa vaadata, kui ma jätaks minemata sellisele paljulubavale üritusele. Kes teine valgustaks teid hiljem toimunust ja tooks sellega teie ellu pisukese päikesekiire. Ühiskonna heaolu nimel valmis kõigeks!!!)
Praegu aga valutavad kõik muigeallasurumiselihased.
Pille mõtleb, mida teha. No tõesti ei viitsi end kodust välja ajada, ilm on külm, ilm on tuuline, ilm on märg, Kalev elab tartu mõistes peaaegu teises maailma otsas. Pille mõtleb, et kui ta läheks, siis jääks ta oma tööga raudselt ajahätta, mõtleb, et ta võiks selle asemel koristada, mõtleb, et ta võiks sel ajal isegi õppida (Pille on naiivitar). Pille leiab tuhat vabandust, miks ta minema ei peaks.
Ja siis avastab Pille järsku, et ta mõtleb ainult seda, mis kõik jääks tegemata, kui ta läheks. Aga kui ta ei lähe? Mis siis juhtub?
Pille mõtleb hetke, keerab salli ümber kaela ja astub otsusekindlalt uksest välja.
(Saate ju aru, ma ei suudaks endale hiljem otsa vaadata, kui ma jätaks minemata sellisele paljulubavale üritusele. Kes teine valgustaks teid hiljem toimunust ja tooks sellega teie ellu pisukese päikesekiire. Ühiskonna heaolu nimel valmis kõigeks!!!)
Praegu aga valutavad kõik muigeallasurumiselihased.
esmaspäev, november 14, 2005
Teadaanne
Kolmapäeval taas Vaksali punkris võimalik süüa saada. Pille teeb süüa, nii et söömine täiesti omal riisikol. Toit kui selline valmib orjenteeruvalt kell 19.28.
Suure tõenäosusega on lootust saada miskit riisist ja miskist linnust koosnevat rooga. Kui kellelgi on erisoove nende omavahelise paigutuse osas, siis andke aga julgesti teada...
Suure tõenäosusega on lootust saada miskit riisist ja miskist linnust koosnevat rooga. Kui kellelgi on erisoove nende omavahelise paigutuse osas, siis andke aga julgesti teada...
laupäev, november 12, 2005
Materjaalse maailma tühisusest...
Nii, nüüd on mul raha lõplikult otsas (kui jätta arvestamata see 4.55 mis pangas kinni on).
Andke nõu, mis edasi teha?
Mõeldavad variandid:
Aaa - elan nagu tõelisele vaesele üliõpilasele kohane õhust ja armastusest
Bee - elan õhust ja alkoholist (no olgu mul raha nii otsas kui tahes, alkoholi jaoks ikka miskeid säästuressursse leian)
Cee - elan armastuset ja alkoholist (sest õhk võib olla saastunud nt)
Dee - käin ringi lusikas taskus ja kus iganes mõnda pudrupotti näen, sinna oma lusika ka sisse surun (ehk parasiteerin sõprade ja muidu heausklike najal)
Eee - lähen otsin endale töö (eeh, seda siiski mitte)
Eff - tõstan minutihinda... (e siis enam ei saa 30 eeklooma eest ikka mitte midagi (7.50- st rääkimata) isegi mitte äpi aueri ajal)
Gee - Kirjutan proposali (Gimme some money, because I am just such a nice person (ask my friends if you don´t believe))
Haa - Haa!!!
Iii - Müün Emajõe ärikeskuses kõik enda asjad maha (kas kellelgi on soovi mingit asja omandada, ainult täna eriti soodsa tutvumishinnaga).
Jott - Müün Emajõe ärikeskuses kõik Jaanika asjad maha
Kaa -Lähen viiulikohvriga panka
Ell - Lähen ilma viiulikohvrita panka ja võtan välja ülejäänud õppelaenu (aga seda teen ma küll alles tõelise häda korral, kui ükski eelmistest variantidest ei täitnud oma eesmärki)
Emm - muu
Nii et andke nõu, millega alustada?
P.S Õde ja Harald käisid siin. Viisid ära suurema osa oma asjadest. Nüüd istun tühja toa keskel ja mõtisklen materjaalse maailma tühisusest.
P.P.S Oo ei, nad viisid mu viinapitsid ära!!!! Materjaalne maailm ma tahan sind tagasi!!!
Andke nõu, mis edasi teha?
Mõeldavad variandid:
Aaa - elan nagu tõelisele vaesele üliõpilasele kohane õhust ja armastusest
Bee - elan õhust ja alkoholist (no olgu mul raha nii otsas kui tahes, alkoholi jaoks ikka miskeid säästuressursse leian)
Cee - elan armastuset ja alkoholist (sest õhk võib olla saastunud nt)
Dee - käin ringi lusikas taskus ja kus iganes mõnda pudrupotti näen, sinna oma lusika ka sisse surun (ehk parasiteerin sõprade ja muidu heausklike najal)
Eee - lähen otsin endale töö (eeh, seda siiski mitte)
Eff - tõstan minutihinda... (e siis enam ei saa 30 eeklooma eest ikka mitte midagi (7.50- st rääkimata) isegi mitte äpi aueri ajal)
Gee - Kirjutan proposali (Gimme some money, because I am just such a nice person (ask my friends if you don´t believe))
Haa - Haa!!!
Iii - Müün Emajõe ärikeskuses kõik enda asjad maha (kas kellelgi on soovi mingit asja omandada, ainult täna eriti soodsa tutvumishinnaga).
Jott - Müün Emajõe ärikeskuses kõik Jaanika asjad maha
Kaa -Lähen viiulikohvriga panka
Ell - Lähen ilma viiulikohvrita panka ja võtan välja ülejäänud õppelaenu (aga seda teen ma küll alles tõelise häda korral, kui ükski eelmistest variantidest ei täitnud oma eesmärki)
Emm - muu
Nii et andke nõu, millega alustada?
P.S Õde ja Harald käisid siin. Viisid ära suurema osa oma asjadest. Nüüd istun tühja toa keskel ja mõtisklen materjaalse maailma tühisusest.
P.P.S Oo ei, nad viisid mu viinapitsid ära!!!! Materjaalne maailm ma tahan sind tagasi!!!
Botaanilised mõtelused
Ma olen siin mitu päeva mõelnud.
Elu on ikkagi lill.
Ma üritan nüüd selgeks saada, et milline täpsemalt.
Kindlasti pole tegu mingi aretatud kultuurlillega, mis on ilus kui unistus aga millele hooleta jäädes muutuvad juba pisemadki temperatuuri kõikumised hukkavaks (öökülmadest rääkimata). Pigem mingi metsik lill. Mingi väike okkaline taimeke, mis kasvab kusagil kõrbes ja näeb välja kui aedniku õudusunenägu, kuid mis kõikidest tingimustest hoolimata ootab vihmahooaega, et siis korraks õide puhkeda. Või siis miski taim, mis kasvab kiviklibusel rannal ja on jää, lainete ja tuule räsida, millel on imepisikesed ja peaaegu märkamatud valged õied, mis lähemal uurimisel osutuvad uskumatult kauniteks.
Või nagu võilill, sa võid seda juurida nii palju kui tahad, ikka ilmub ta kusagilt välja. Visa lilleke. Või nagu meie hullunud bambus, mis on veel hullem kui võilill.
Elu on umbrohi!!!
Elu on ikkagi lill.
Ma üritan nüüd selgeks saada, et milline täpsemalt.
Kindlasti pole tegu mingi aretatud kultuurlillega, mis on ilus kui unistus aga millele hooleta jäädes muutuvad juba pisemadki temperatuuri kõikumised hukkavaks (öökülmadest rääkimata). Pigem mingi metsik lill. Mingi väike okkaline taimeke, mis kasvab kusagil kõrbes ja näeb välja kui aedniku õudusunenägu, kuid mis kõikidest tingimustest hoolimata ootab vihmahooaega, et siis korraks õide puhkeda. Või siis miski taim, mis kasvab kiviklibusel rannal ja on jää, lainete ja tuule räsida, millel on imepisikesed ja peaaegu märkamatud valged õied, mis lähemal uurimisel osutuvad uskumatult kauniteks.
Või nagu võilill, sa võid seda juurida nii palju kui tahad, ikka ilmub ta kusagilt välja. Visa lilleke. Või nagu meie hullunud bambus, mis on veel hullem kui võilill.
Elu on umbrohi!!!
reede, november 11, 2005
Tõmbetuul kahe kõrva vahel
Ehh, niimoodi ei saa.
Minust on saanud tõeline tuulepea. Ükski asi ei seisa meeles. Varsti pean endale telefoni hakkama meeldetuletusi kirjutama, et Pille, nüüd on aeg süüa ja Pille, äkki koristaksid toa ära ja Pille, peale maksmist võta kaup ikka ka kaasa ja ikka samas vaimus edasi. Hea, et ma veel hingamist ei ole ära unustanud. Väga tugevate keskendumisprobleemidega tõesti.
Ja üldse, kuidas oh kuidas peaks ma olema võimeline oma proposalit kirjutama kui minu mõtted mitte kuidagi ei suuda õppetöö juures püsida. Kui aus olla, siis ei suuda nad millegi muu juures ka püsida, lippavad ringi nagu segased.
Joonistamisest ei tule ka midagi välja. Olete kunagi proovinud kõrrepõldu joonistada? Ei soovita kah. Krdi keeruline. Kui see pilt kunagi miljoni aasta pärast valmis saab, siis on see üks suur sigrimigrisurramurra, kahe sinise laiguga.
Minust on saanud tõeline tuulepea. Ükski asi ei seisa meeles. Varsti pean endale telefoni hakkama meeldetuletusi kirjutama, et Pille, nüüd on aeg süüa ja Pille, äkki koristaksid toa ära ja Pille, peale maksmist võta kaup ikka ka kaasa ja ikka samas vaimus edasi. Hea, et ma veel hingamist ei ole ära unustanud. Väga tugevate keskendumisprobleemidega tõesti.
Ja üldse, kuidas oh kuidas peaks ma olema võimeline oma proposalit kirjutama kui minu mõtted mitte kuidagi ei suuda õppetöö juures püsida. Kui aus olla, siis ei suuda nad millegi muu juures ka püsida, lippavad ringi nagu segased.
Joonistamisest ei tule ka midagi välja. Olete kunagi proovinud kõrrepõldu joonistada? Ei soovita kah. Krdi keeruline. Kui see pilt kunagi miljoni aasta pärast valmis saab, siis on see üks suur sigrimigrisurramurra, kahe sinise laiguga.
neljapäev, november 10, 2005
Korteris valitsevatest ohtudest
Ehh, nad* tahavad minust, alko-hoolikust, teha alkohoolikut (oht nr 1).
Kuidas muidu seletada seda, et nad mulle järsku heast peast veini annavad. No üks variant on see, et seda nimetatakse tuimestuseks. Nimelt tekkis minu meditsiinilise haridusega korterikaaslasel põnev idee, et võiks näiteks minu jala seest klaasikillu välja opereerida (selle sain ma siis kui meil siin see finantsdendroloogide seminar toimus). Minu protestikisast ei tehtud väljagi ja väite kohta, et see on nii pisike klaasikild, öeldi vaid, et nad võivad alati ka suurema sisselõike teha (oht nr 2).
Appi!
Kuhu ma sattunud olen?
Peab vist jälle linna peale hulkuma minema. Viimasel ajal kipub see väike toake mulle kuidagi kitsaks jääma. Klaustrofoobia alge (oht nr 3)? Värsket õhku on vaja. Ruumi tiibade sirutamiseks on vaja. Valgust on vaja (tänavavalgustus sobib ideaalselt)
* Nende all, mõtlen ma oma kalleid korterikaaslasi.
Kuidas muidu seletada seda, et nad mulle järsku heast peast veini annavad. No üks variant on see, et seda nimetatakse tuimestuseks. Nimelt tekkis minu meditsiinilise haridusega korterikaaslasel põnev idee, et võiks näiteks minu jala seest klaasikillu välja opereerida (selle sain ma siis kui meil siin see finantsdendroloogide seminar toimus). Minu protestikisast ei tehtud väljagi ja väite kohta, et see on nii pisike klaasikild, öeldi vaid, et nad võivad alati ka suurema sisselõike teha (oht nr 2).
Appi!
Kuhu ma sattunud olen?
Peab vist jälle linna peale hulkuma minema. Viimasel ajal kipub see väike toake mulle kuidagi kitsaks jääma. Klaustrofoobia alge (oht nr 3)? Värsket õhku on vaja. Ruumi tiibade sirutamiseks on vaja. Valgust on vaja (tänavavalgustus sobib ideaalselt)
* Nende all, mõtlen ma oma kalleid korterikaaslasi.
Lugu sellest, kuidas Tühjast Tähja tehti ja Tähjast uuesti Tühi tehti...
Nii, minu eilne päevatöö oli koostada ettekanne oma kraadiõppe töö kavast. Sellest, mida mul pole. Kujutage ette kui tore on rääkida 5-10 minutit sellest, et sul pole millestki rääkida. Selleks peab ikka äärmiselt osav olema. Mina olen ainult natuke osav. Aga no 3-4 minutit soravat juttu oma olematust tööst suutsin ma ikka ette kanda.
Ehh, ma olin oma ettekandega päris rahul, aga siis hakkasid minu suured sõbrad minu krdi kraadiõppe olematu töö kohta küsimusi esitama. Minu suur lemmik Herr Habicht ees otsas. Ta üldiselt ei käi neil õppetooli seminaridel, aga siis kui mina esinen on ta nagu kiuste kohal. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, et kumba ta rohkem vihkab, kas mind või muda. Aga kindel on see, et ta meid ei armasta ja ausõna, meie teda ka mitte. Igatahes järgmisel korral kui ma hakkan muda kärsatama, siis üks on kindel, ma panen iga kord ahju peale sildi, et pühendusega Habichtile või tervitused Pillelt või midagi muud sellist, et ta ikka aru saaks, et see hais on suunatud konkreetselt tema vastu.
Mis ta siis tegi, et minus sellist kättemaksuiha äratas. Ta küsis nagu miljon mõtetut ja täiesti ebanormaalset küsimust. Kui minu ettekanne kestis umbes 3 minutit, siis küsitluse osa kestis 30 minutit. See oli omamoodi lõbus. Ma küll ei osanud ühelegi H küsimusele vastata, kuna ta lihtsalt ei esita ju normaalseid küsimusi, aga nalja sai sellegi poolest. Kõigepealt läksid Hellat ja Tenno omavahel vaidlema, siis läksid nad Habichtiga vaidlema ja siis vahepeale peedistati mind ka natuke, no et anda asjale värvi või nii.
Ja kogu selle jama tulemus? No tehti ettepanek, et ikka teha pilootprojekt ja uurida järelvalmimisaunasid ja tuleks ikka oma aun kuhugi teha ja kuna Toomemägi on ülikooli maa, siis leiti, et see oleks parim koht. Nii et kui tulevikus hakkab toomemäelt levima kahtlast lehka, siis mina pole süüdi. Nõus.
Aga masendav oli see ettekanne. Ajas jooma lausa. Aga seekord läks ästi. Selles suhtes, et ma ei pidanud Soodaga kahekesi jooma (uskuge mind, see on veel hulem kui üksi joomine).
Ja siis veel see mardipäev. Istusin terve õhtu pimedas ja vaikuses ja kuulasin kuidas teiselpool lukustatud ust Mardid sissesaamist nõudsid. See oli hirmutav.
Muide, see oli üle mitme aasta esimene kord, kus mina isiklikult kommi kerjamas ei käinud. Tavaliselt ei jäta ma ju ometi tasuta kommi saamise võimalust kasutamata.
Täna ommikul toimus taas äge võistlus kohusetundega. Või mis ta nüüd nii äge oli. See võitlus oli juba võidetud mu sees. Lihtsalt miski poleks suutnud mind täna sundida oma mugavat voodit hülgama. Eriti mitte vene keel. Kindlasti mitte vene keel.
Nüüd aga hakkan koostama oma rahanõuet:
Please, gimme some money, because I am just so nice person (ask my friends, if you don´t belive).
Ehh, ma olin oma ettekandega päris rahul, aga siis hakkasid minu suured sõbrad minu krdi kraadiõppe olematu töö kohta küsimusi esitama. Minu suur lemmik Herr Habicht ees otsas. Ta üldiselt ei käi neil õppetooli seminaridel, aga siis kui mina esinen on ta nagu kiuste kohal. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, et kumba ta rohkem vihkab, kas mind või muda. Aga kindel on see, et ta meid ei armasta ja ausõna, meie teda ka mitte. Igatahes järgmisel korral kui ma hakkan muda kärsatama, siis üks on kindel, ma panen iga kord ahju peale sildi, et pühendusega Habichtile või tervitused Pillelt või midagi muud sellist, et ta ikka aru saaks, et see hais on suunatud konkreetselt tema vastu.
Mis ta siis tegi, et minus sellist kättemaksuiha äratas. Ta küsis nagu miljon mõtetut ja täiesti ebanormaalset küsimust. Kui minu ettekanne kestis umbes 3 minutit, siis küsitluse osa kestis 30 minutit. See oli omamoodi lõbus. Ma küll ei osanud ühelegi H küsimusele vastata, kuna ta lihtsalt ei esita ju normaalseid küsimusi, aga nalja sai sellegi poolest. Kõigepealt läksid Hellat ja Tenno omavahel vaidlema, siis läksid nad Habichtiga vaidlema ja siis vahepeale peedistati mind ka natuke, no et anda asjale värvi või nii.
Ja kogu selle jama tulemus? No tehti ettepanek, et ikka teha pilootprojekt ja uurida järelvalmimisaunasid ja tuleks ikka oma aun kuhugi teha ja kuna Toomemägi on ülikooli maa, siis leiti, et see oleks parim koht. Nii et kui tulevikus hakkab toomemäelt levima kahtlast lehka, siis mina pole süüdi. Nõus.
Aga masendav oli see ettekanne. Ajas jooma lausa. Aga seekord läks ästi. Selles suhtes, et ma ei pidanud Soodaga kahekesi jooma (uskuge mind, see on veel hulem kui üksi joomine).
Ja siis veel see mardipäev. Istusin terve õhtu pimedas ja vaikuses ja kuulasin kuidas teiselpool lukustatud ust Mardid sissesaamist nõudsid. See oli hirmutav.
Muide, see oli üle mitme aasta esimene kord, kus mina isiklikult kommi kerjamas ei käinud. Tavaliselt ei jäta ma ju ometi tasuta kommi saamise võimalust kasutamata.
Täna ommikul toimus taas äge võistlus kohusetundega. Või mis ta nüüd nii äge oli. See võitlus oli juba võidetud mu sees. Lihtsalt miski poleks suutnud mind täna sundida oma mugavat voodit hülgama. Eriti mitte vene keel. Kindlasti mitte vene keel.
Nüüd aga hakkan koostama oma rahanõuet:
Please, gimme some money, because I am just so nice person (ask my friends, if you don´t belive).
teisipäev, november 08, 2005
esmaspäev, november 07, 2005
Olgu kuu või valus valge...
Kas ma olen kuidagimoodi vihastanud seda kedagi, kelle iganes tujudest sõltub minu päeva kordaminek või olen lihtsalt kogu oma õnnenormi juba varasema õnneliku eluga ära kulutanud või milles küsimus? Aga see pole ju loogiline, et ühe päeva jooksul apsoluutselt kõik viltu veab.
Saate aru, isegi pood nimega Õnnelik juhus oli kinni, kui ma sinna minna tahtsin. Sellise nimega pood ei tohi kinni olla. Mitte täna, aga näe oli.
Vägisi viltu veab...
Lohutan end sellega, et hullemaks ikka enam minna ei saa (see oli praegust väljakutse. Ses suhtes, et on teadatuntud tõde, et kui nii öelda, läheb ikka hullemaks ja las siis tulla kõik hull korraga. Olen praegu veel küllalt tugev jaksan kanda veel paar lööki-nööki). Ei saa ju (Pille haarab metallvarda ja läheb mäe otsa äikesjumalaid sõimama)! Halvemaks ei saa mitte kuidagi enam minna! Haa!! Laku panni!!!
P.S Kas keegi usuks, kui ma omme väidaks, et mu koer sõi minu kodutöö ära???
Saate aru, isegi pood nimega Õnnelik juhus oli kinni, kui ma sinna minna tahtsin. Sellise nimega pood ei tohi kinni olla. Mitte täna, aga näe oli.
Vägisi viltu veab...
Lohutan end sellega, et hullemaks ikka enam minna ei saa (see oli praegust väljakutse. Ses suhtes, et on teadatuntud tõde, et kui nii öelda, läheb ikka hullemaks ja las siis tulla kõik hull korraga. Olen praegu veel küllalt tugev jaksan kanda veel paar lööki-nööki). Ei saa ju (Pille haarab metallvarda ja läheb mäe otsa äikesjumalaid sõimama)! Halvemaks ei saa mitte kuidagi enam minna! Haa!! Laku panni!!!
P.S Kas keegi usuks, kui ma omme väidaks, et mu koer sõi minu kodutöö ära???
Lilled, Päike, heinamaa.... ja muda kõrvuni
"Hehh. Jälle tagasi," mõtles Pille oma hiiglasliku koti ja kolmjalgse teleskoobiga viiendale korrusele ronides. "Uskumatu."
Mendelejevi linnakeses käidud nii mis niuhti. "Mendelejevi linnake? Mis koht see veel on?" imestate teie.
"Kuressaare loomulikult" vastan mina üllatunult kulmu kergitades, nähes teie nägudel ikka veel laiutavat arusaamatust, seletan veidi lähemalt. "Vaadake. Kuressaare kesklinnas asub soomusrong nimega ferrum. Praeguseks on valminud ka aja maja, mis oma vaskse läike tõttu on saanud rahvasuus hüüdnimeks cuprum. Linnaelanikud peavad hinge kinni, et milline element Mendelejevi tabelist järgmisena ette võetakse. Aluminium? Argentum?"
Aga kodus oli äärmiselt tore. Ma polnud ammu tundnud korraga nii suurtes kogustes soojust, heatahtlikkust, ühtekuuluvust ja naeru. Kodus on alati lõbus. Meie pere vist ei oskagi teisiti. Naerdakse iseenda üle, naerdakse teiste üle. Selline sundimatu õhkkond. Ema-isa pulmaaastapäeva pidu oli ka selline kohutavalt armas üritus. Mul ikka on kellest eeskuju võtta.
Lisaks pidutsemisele sai muudki tehtud. Nt pesin ära kõik peojärgsed nõud. Mina ei mõista, meid oli seal kõigest 10 aga nõusid oli nii palju nagu oleks vähemalt 300 inimest olnud. Ilma päkapikkudeta oleksin täitsa hätta jäänud. Kuna mul aga on need väikesed abilised kaasas, siis jäi aega ülegi ja ma sain minna lapsepõlveradadaele hulkuma. Oo õnnis aeg see kauge noorus (mis ei tähenda, et ma seda aega taga igatseks. Ma olen otsustanud, et praegu ongi parim aeg elamiseks).
Ahjaa, ema rääkis oma Türgi reisi muljetest. See oli lohutav. Nüüd te jälle imestate, et mis saab olla lohutavat selles, kui sulle rõskel ja külmal sügisõhtul räägitakse sellest kuidas iga päev 4 korda ujumas käidi, saunas vedeleti ja päikest võeti (ja ei saa mainimata jätta ka seda, et tarbiti ohtralt hüvesid, mida pakub tasuta baar)? Aga lohutav on see osa, et neil oli kohutavalt lõbus. See annab lootust, et kui mina olen poole vanem kui praegu, et ka siis võib vahel lennujaamas pakikärudega rallit sõita, mööda purskkaevusid turnida ja muid lollusi teha.
Näitasin muuuseas kodustele ka seda, mida ma siin ülikoolis õppinud olen. Väike žongleerimisetendus võeti väga soojalt vastu ja soovitati õpingutega ikka jätkata. Nii võivat lapsest veel asja saada.
Igatahes kodus oli kena ja ausõna, ma poleks pidanud tagasi tulema. Tänane päev läheb tervelnisti mahakandmisele. Esiteks meeletult pikk ja ebamugav bussisõit, siis blogi plokib, siis kodutöö kadunud, siis ei saa ma oma koduste ülesannetega hakkama, siis jätab juhendaja mu saatuse hooleks, siis hakkab arvuti vilistama, siis kaovad igasugused ilusad illusioonid tulevikust ja nüüd ootan põnevusega, et mida oh mida sel päeval mulle veel pakkuda on???
URRRRRRRRRRRR
URRRRRRRRRRRR
URRRRR
urrloom is back, mean as always and twice as ugly
Mendelejevi linnakeses käidud nii mis niuhti. "Mendelejevi linnake? Mis koht see veel on?" imestate teie.
"Kuressaare loomulikult" vastan mina üllatunult kulmu kergitades, nähes teie nägudel ikka veel laiutavat arusaamatust, seletan veidi lähemalt. "Vaadake. Kuressaare kesklinnas asub soomusrong nimega ferrum. Praeguseks on valminud ka aja maja, mis oma vaskse läike tõttu on saanud rahvasuus hüüdnimeks cuprum. Linnaelanikud peavad hinge kinni, et milline element Mendelejevi tabelist järgmisena ette võetakse. Aluminium? Argentum?"
Aga kodus oli äärmiselt tore. Ma polnud ammu tundnud korraga nii suurtes kogustes soojust, heatahtlikkust, ühtekuuluvust ja naeru. Kodus on alati lõbus. Meie pere vist ei oskagi teisiti. Naerdakse iseenda üle, naerdakse teiste üle. Selline sundimatu õhkkond. Ema-isa pulmaaastapäeva pidu oli ka selline kohutavalt armas üritus. Mul ikka on kellest eeskuju võtta.
Lisaks pidutsemisele sai muudki tehtud. Nt pesin ära kõik peojärgsed nõud. Mina ei mõista, meid oli seal kõigest 10 aga nõusid oli nii palju nagu oleks vähemalt 300 inimest olnud. Ilma päkapikkudeta oleksin täitsa hätta jäänud. Kuna mul aga on need väikesed abilised kaasas, siis jäi aega ülegi ja ma sain minna lapsepõlveradadaele hulkuma. Oo õnnis aeg see kauge noorus (mis ei tähenda, et ma seda aega taga igatseks. Ma olen otsustanud, et praegu ongi parim aeg elamiseks).
Ahjaa, ema rääkis oma Türgi reisi muljetest. See oli lohutav. Nüüd te jälle imestate, et mis saab olla lohutavat selles, kui sulle rõskel ja külmal sügisõhtul räägitakse sellest kuidas iga päev 4 korda ujumas käidi, saunas vedeleti ja päikest võeti (ja ei saa mainimata jätta ka seda, et tarbiti ohtralt hüvesid, mida pakub tasuta baar)? Aga lohutav on see osa, et neil oli kohutavalt lõbus. See annab lootust, et kui mina olen poole vanem kui praegu, et ka siis võib vahel lennujaamas pakikärudega rallit sõita, mööda purskkaevusid turnida ja muid lollusi teha.
Näitasin muuuseas kodustele ka seda, mida ma siin ülikoolis õppinud olen. Väike žongleerimisetendus võeti väga soojalt vastu ja soovitati õpingutega ikka jätkata. Nii võivat lapsest veel asja saada.
Igatahes kodus oli kena ja ausõna, ma poleks pidanud tagasi tulema. Tänane päev läheb tervelnisti mahakandmisele. Esiteks meeletult pikk ja ebamugav bussisõit, siis blogi plokib, siis kodutöö kadunud, siis ei saa ma oma koduste ülesannetega hakkama, siis jätab juhendaja mu saatuse hooleks, siis hakkab arvuti vilistama, siis kaovad igasugused ilusad illusioonid tulevikust ja nüüd ootan põnevusega, et mida oh mida sel päeval mulle veel pakkuda on???
URRRRRRRRRRRR
URRRRRRRRRRRR
URRRRR
urrloom is back, mean as always and twice as ugly
reede, november 04, 2005
Protsendiprobleemid
60%????
See on ju selge liialdus.
Kui jätta välja geograafiline ja ajalooline aspekt, siis milles seisneb minu ja Mpsi sarnasus?
Lisaks sellele, et meie varjatud teineteisevihkamine on nüüd avalik? See ei saa ju hõlmata nii suurt protsenti meie olemustes.
Ei ma ei mõista.
See on ju selge liialdus.
Kui jätta välja geograafiline ja ajalooline aspekt, siis milles seisneb minu ja Mpsi sarnasus?
Lisaks sellele, et meie varjatud teineteisevihkamine on nüüd avalik? See ei saa ju hõlmata nii suurt protsenti meie olemustes.
Ei ma ei mõista.
Ebareedepärane verb
On reede ja ma olen just elanud üle oma kõige vihatuma loengu, mille eesmärk näib olevat mind teadusest võimalikult kaugele juhtida. Ja see eesmärk täitub neil esmaklassilise eduga. Iga kord loengust lahkudes on mul tekkinud soov oma üliõpilaspilet prügikasti visata (olmejätmed suure tõenäosusega) ja minna kuhugi ästi kaugele ja ilusasse kohta, kus ei pea mõtlema vesinikdisulfiidigaasifaasiosarõhumuutustele ebastabiilses keskkonnas. Huhh. Siiamaani on mind seda tegemast takistanud vaid tõsiasi, et üliõpilaspilet tagab soodustuse sinna kaugesse kohta sõitmiseks ja nagu juba teate siis vaevlen ma mõningastes majanduslikes raskustes.
Seda enam on imestama panev, et selle üritusega täna ei kaasnenudki minu tujulangust. Kannatan ikka veel selle eufooriajärelmõjude all. Kuigi kannatamine on vale sõna. Naudin seda lahedat pohhuismisugemetega rõõmsameelsust seni kuni võimalik. Ja elu on ilus. Ja ilm on ilus. Uskuge või mitte.
Ahjaa, lähen koju.
See on alati positiivne näitaja olnud.
Seda enam on imestama panev, et selle üritusega täna ei kaasnenudki minu tujulangust. Kannatan ikka veel selle eufooriajärelmõjude all. Kuigi kannatamine on vale sõna. Naudin seda lahedat pohhuismisugemetega rõõmsameelsust seni kuni võimalik. Ja elu on ilus. Ja ilm on ilus. Uskuge või mitte.
Ahjaa, lähen koju.
See on alati positiivne näitaja olnud.
neljapäev, november 03, 2005
Laisk Loom otsib tööd...
Nii, hoolimata inetrneti inhibeerivast mõjust (nett takistab nii joonistamist kui pildi ülesriputamist) on minu viimane pilt siiski valmis ja netis üleval (suur tänu skännmeister Kätlinile). Ja ei pildil pole kujutatud rebast (kuigi tuleb tõdeda, et teatav sarnasus eelmainitud loomaga ju on aga panete tähele, rebased ei roni puu otsa ja Laisal Loomal pole sabaots valge)
Vaatasin kogemata täna panka. Raha on otsas. Kas keegi ei tea tööd, kus midagi tegema ei peaks, aga palka saaks? Või no olgu, ma võiks ju hädapärast midagi teha kah, aga vaba graafiku alusel, ehk täpselt siis kui tahan.
Aidake vaest Laiska Looma
Vaatasin kogemata täna panka. Raha on otsas. Kas keegi ei tea tööd, kus midagi tegema ei peaks, aga palka saaks? Või no olgu, ma võiks ju hädapärast midagi teha kah, aga vaba graafiku alusel, ehk täpselt siis kui tahan.
Aidake vaest Laiska Looma
See on sest, et tõusen vara...
Äratuskell ei suvatsenud mind täna ommikul keset kõige magusamat unenägu millegipärast äratada. See tuli mulle üllatusena, mistõttu ma ärkasin, et uurida, milles asi. Jälle mingid paranormaalsed nähtused. Põhjus võis muidugi olla ka seles, et ma olin äratuskella eelnevalt kinni pannud, minus ei või kunagi ülemäära kindel olla. Aga täiesti kaalutav on ka võimalus, et see va äratuskell lihtsalt üritas mulle käkki keerata, ta on juba tuntud õelhing.
Aga haa, lakkugu panni.
Mina igatahes ei lasknud end sellest heidutada. Kui ma avan kell 7.49 silmad, siis on mul aega maa ja ilm. Kell 8.08 istusin igatahes juba venekeele klassis ja üritasin välja lugeda, et mida põnevat see Triin mulle töövihikusse kirjutanud oli. Kooli minekuks kulub mul kekmiselt 10 minutit, nii et 8 minutit söömise pesemise riietumise ja muude ommikuste tegemiste jaoks (mille hulka kuulub kindlasti hommikuvõimlemine) on tegelikult rohkem kui ma vajan. Ma olen võimeline ka palju lühema ajaga uksest välja tormama. Kõige kauem võtabki aega otsustamine, et kas ma pmt jõuan või mitte. Tegelikult on küsimus selles, et kas ma pmt viitsin või mitte.
Kusjuures minu puhul kehtib veel see, et mida vähem mul aega on, seda suurema tõenäosusega ma loengusse ka jõuan.
Aga haa, lakkugu panni.
Mina igatahes ei lasknud end sellest heidutada. Kui ma avan kell 7.49 silmad, siis on mul aega maa ja ilm. Kell 8.08 istusin igatahes juba venekeele klassis ja üritasin välja lugeda, et mida põnevat see Triin mulle töövihikusse kirjutanud oli. Kooli minekuks kulub mul kekmiselt 10 minutit, nii et 8 minutit söömise pesemise riietumise ja muude ommikuste tegemiste jaoks (mille hulka kuulub kindlasti hommikuvõimlemine) on tegelikult rohkem kui ma vajan. Ma olen võimeline ka palju lühema ajaga uksest välja tormama. Kõige kauem võtabki aega otsustamine, et kas ma pmt jõuan või mitte. Tegelikult on küsimus selles, et kas ma pmt viitsin või mitte.
Kusjuures minu puhul kehtib veel see, et mida vähem mul aega on, seda suurema tõenäosusega ma loengusse ka jõuan.
teisipäev, november 01, 2005
Häpili ever äfter???
Kui minu elu oleks muinasjutt, siis teisipäeviti oleks ma okasroosike. Ei, mitte selle pärast, et teisipäeviti ärataks mind printsi suudlus* või et ma tunneks end teisipäeviti miskipärast eriliselt ilusa andeka ja botaanilisena** vaid sellepärast, et see on see päev, mil mind tabab meeletu 100 aasta pikkune uni. Ja nii igal teisipäeval.
Vaadake asi on selles, et igal inimesel on mingi kindel kogus und, mille ta peab täis magama. Mina olen oma unekoguse jaganud nädalasteks portsjoniteks. Kuna mul aga äärmiselt erinevatel põhjusel*** õnnestub vähemalt pooled ööd üleval olla, siis minu unenädala lõpuks koguneb meeletu kogus talitsematut, pakitsevat, kärsitut ja realiseerimist nõudvat und. Juba esmaspäeva õhtuti tunnen end vana ja väsinuna. Teisipäeval veedan ma aga suurema osa päevast magades. See tähendab loomulikult seda, et alates kolmapäevast olen ma jälle kontaktivõimeline ja aktiivne. Kuna selja taha on jäänud mitu kohutavalt unevaest ööd ja täna on ikkagi teisipäev, siis võite ise arvata, millega ma päev otsa tegelenud olen ja millega ma kohe edasi tegeleda kavatsen...
* aga kui keegi teab mõnda printsi, kellel teisipäevad vabad, siis võite ta minu juurde juhatada.
**mis tuletab meelde, et lilli peaks kastma
***põhjusteks võivad olla: voodiga mitte samas ruumis asumine, voodiga mitte samas linnas olemine, mõni magamist takistav tegevus (lugemine, laulmine, lobisemine, joomine, jooksmine, jalutamine võite jätkata loetelu ükskõik, mis mine-lõpulise sõnaga),ilusad unenäod, veel ilusamad unenäod, imelikud mõtted, veel imelikumad mõtted ja ikka samas vaimus edasi.
Vaadake asi on selles, et igal inimesel on mingi kindel kogus und, mille ta peab täis magama. Mina olen oma unekoguse jaganud nädalasteks portsjoniteks. Kuna mul aga äärmiselt erinevatel põhjusel*** õnnestub vähemalt pooled ööd üleval olla, siis minu unenädala lõpuks koguneb meeletu kogus talitsematut, pakitsevat, kärsitut ja realiseerimist nõudvat und. Juba esmaspäeva õhtuti tunnen end vana ja väsinuna. Teisipäeval veedan ma aga suurema osa päevast magades. See tähendab loomulikult seda, et alates kolmapäevast olen ma jälle kontaktivõimeline ja aktiivne. Kuna selja taha on jäänud mitu kohutavalt unevaest ööd ja täna on ikkagi teisipäev, siis võite ise arvata, millega ma päev otsa tegelenud olen ja millega ma kohe edasi tegeleda kavatsen...
* aga kui keegi teab mõnda printsi, kellel teisipäevad vabad, siis võite ta minu juurde juhatada.
**mis tuletab meelde, et lilli peaks kastma
***põhjusteks võivad olla: voodiga mitte samas ruumis asumine, voodiga mitte samas linnas olemine, mõni magamist takistav tegevus (lugemine, laulmine, lobisemine, joomine, jooksmine, jalutamine võite jätkata loetelu ükskõik, mis mine-lõpulise sõnaga),ilusad unenäod, veel ilusamad unenäod, imelikud mõtted, veel imelikumad mõtted ja ikka samas vaimus edasi.
esmaspäev, oktoober 31, 2005
Pikkus pole oluline
Kui keegi soovib lugeda võrtsjärve külastuse reisikirja, siis pöörduda minu poole viisaka palvega ja ma võimaldan seda. Põhjus, miks ma seda üles ei riputa on lihtne - see on lihtsalt liiga pikk.
käekell on kadunud ja päiksekell ei aita
Mäletate, ma kurtsin kunagi, et aeg teeb minuga nalja.
No ta teeb seda edasi.
Kõigepealt eile hommikul arvutit tööle lülitades hakkas see mulle imelikke küsimusi esitama.
"Hei hei hei, mina keeran siin kella, mis sa sellest arvad?" hõikas arvuti varahommikune entusiasm hääles.
"Keera kui tahad, mis mul sellest," torisesin vastu.
Alles tunde hiljem jõudis mulle kohale, miks ta nii käitus.
"Aaah, muidugi, kellade keeramine!" lõi Pille käega vastu pead ja keeras igaks hjuhuks kõik kellad majas tunni (või kindluse mõttes isegi kaks tundi) taha.
Sellega loomulikult kellanali ei lõppenud. Matkaraja ääres nt oli iga natukese aja tagant näha hüljatud käokellasid. Terve õhtu aga vaatasin ma oma rannet lootes sealt miskit kellaaega välja lugeda. Minu käekell, mis oli siiamaani minu ainus side reaalse ajaga, otsustas nimelt maailma avastama minna. Millegipärast tahtis ta seda aga iseeseisvalt teha. Juu ma siis pole piisavalt hea reisikaaslane.
Ja siis läksid kõik äratuskellad lolliks. Pole ju normaalne kui nad üksteise järel keset kõige sügavamat öötundi helisema hakkavad. See on taas üks neid paranormaalseid nähtusi, mida mina oma peakesega seletada ei oska... No lihtsalt ei oska.
Ei, ma ütlen, et aeg on lolliks läinud.
Ma ootan põnevusega, et mis ta järgmisena välja mõtleb. Kardan kõige hullemat.
No ta teeb seda edasi.
Kõigepealt eile hommikul arvutit tööle lülitades hakkas see mulle imelikke küsimusi esitama.
"Hei hei hei, mina keeran siin kella, mis sa sellest arvad?" hõikas arvuti varahommikune entusiasm hääles.
"Keera kui tahad, mis mul sellest," torisesin vastu.
Alles tunde hiljem jõudis mulle kohale, miks ta nii käitus.
"Aaah, muidugi, kellade keeramine!" lõi Pille käega vastu pead ja keeras igaks hjuhuks kõik kellad majas tunni (või kindluse mõttes isegi kaks tundi) taha.
Sellega loomulikult kellanali ei lõppenud. Matkaraja ääres nt oli iga natukese aja tagant näha hüljatud käokellasid. Terve õhtu aga vaatasin ma oma rannet lootes sealt miskit kellaaega välja lugeda. Minu käekell, mis oli siiamaani minu ainus side reaalse ajaga, otsustas nimelt maailma avastama minna. Millegipärast tahtis ta seda aga iseeseisvalt teha. Juu ma siis pole piisavalt hea reisikaaslane.
Ja siis läksid kõik äratuskellad lolliks. Pole ju normaalne kui nad üksteise järel keset kõige sügavamat öötundi helisema hakkavad. See on taas üks neid paranormaalseid nähtusi, mida mina oma peakesega seletada ei oska... No lihtsalt ei oska.
Ei, ma ütlen, et aeg on lolliks läinud.
Ma ootan põnevusega, et mis ta järgmisena välja mõtleb. Kardan kõige hullemat.
pühapäev, oktoober 30, 2005
Näe siga lendab!!!
Täna viidi läbi füüsikaalustalasid kõigutav katse. Uuriti viineripirukate aerodünaamilisi omadusi ja selgus, et raskusjõu mõjul eraldub viiner saiast!
Vaadake. Ühe viineripiruka mass on 60 g Kui viiner moodustab sellest 32%, siis on viineri mass 19,2 g ja saia mass seega 40,8 g.
Newton on mingil nõrkushetkel väitnud, et F=m*g
vabalt langevale viinerile mõjub raskusjõud 0,2N, saiale aga u 0,4N. Nagu näha on viinerile mõjuv raskusjõud enam kui poole väiksem.
Nüüd te muidugi tulete ütlema, et aga Galilei väitis, et erineva massiga kehad langevad ühekiirelt (katse püssi ja kahurikuuliga Pisa tornis). Jah, seda nad teevad, aga see eeldab vaba langemist. Viineripiruka langemine pole aga vaba. Miks? No vaadake, sai üritab palju kiiremini maani jõuda (loogiline ju, sest must on sinu mullapinda, mida higis haritud, et vili võrsuda võiks täies ja saiaks saada), samas viiner ihkab lennata (see on kah loogiline. Suur osa viinerist oli teoreetiliselt kunagi siga ja sead on ju tuntud lendajad). Siin toimub arvamuste lahknemine.
Järgmises osas uurime kuidas moos piruka sisse eksib.
P.S Muideks ma arvan, et Newtonile ei kukkunud mitte õun vaid viineripirukas pähe.
Vaadake. Ühe viineripiruka mass on 60 g Kui viiner moodustab sellest 32%, siis on viineri mass 19,2 g ja saia mass seega 40,8 g.
Newton on mingil nõrkushetkel väitnud, et F=m*g
vabalt langevale viinerile mõjub raskusjõud 0,2N, saiale aga u 0,4N. Nagu näha on viinerile mõjuv raskusjõud enam kui poole väiksem.
Nüüd te muidugi tulete ütlema, et aga Galilei väitis, et erineva massiga kehad langevad ühekiirelt (katse püssi ja kahurikuuliga Pisa tornis). Jah, seda nad teevad, aga see eeldab vaba langemist. Viineripiruka langemine pole aga vaba. Miks? No vaadake, sai üritab palju kiiremini maani jõuda (loogiline ju, sest must on sinu mullapinda, mida higis haritud, et vili võrsuda võiks täies ja saiaks saada), samas viiner ihkab lennata (see on kah loogiline. Suur osa viinerist oli teoreetiliselt kunagi siga ja sead on ju tuntud lendajad). Siin toimub arvamuste lahknemine.
Järgmises osas uurime kuidas moos piruka sisse eksib.
P.S Muideks ma arvan, et Newtonile ei kukkunud mitte õun vaid viineripirukas pähe.
laupäev, oktoober 29, 2005
Mürgistuse mõju all...
Eile avastasin endas pedagoogilise külje. Minust saab õpetaja! Mida täpselt õpetama hakkan, see polegi oluline, aga igatahes annan ma palju koduseid ülesandeid. Maariš sai oma ülesande juba kätte. Tagumine esitamise tähtaeg on esmaspäev (31.10.05). Kui selleks ajaks pole kodune ülesanne minu kätte toimetuatud, siis hoolitsen ma isiklikult selle eest, et ta eksamile ei pääseks.
Kui juba päev oli saanud sellise pedagoogilise alatooni, siis tuli see järjepidavuse huvides ka pedagoogiliselt lõpetada. Toimus füüsikute tudengiks saamise koolitus. Kavas oli lühike loeng, seminar ja siis praktikum. Võite isegi arvata kui pettunud me olime, kui füüsikud kohalegi ei ilmunud. See oli kindlasti esimene õppetööline üritus, kust need usinad õppurid puudusid.
Õppevahendite riknemise kartuses tuli need siiski hävitada. Meie, peaaegu et karsklased, oleksime ilmselgelt hätta jäänud, kuid õnneks oli meil sel korral Sandra. Tema pühaks missiooniks on ikka olnud maailma päästmine alkoholi ikkeist.*
Õhtul Liina juurest ära tulles avastasin paanikaga, et keegi oli õhu ära mürgitanud. Ma üritasin küll võimalikult vähe hingata, kuid juba oli hilja, olin tõmmanud kopsudesse seda uimastavat mürki ja vaikselt kui öövari hakkas see minu üle võimust võtma. Käed jalad muutusid pehmeks kui keedetud makaronid, silmad vajusid vägisi kinni ja rammestus kui kleepuv mesi vajus mu peale. Suutsin mina vaevalt esimese pingini roomata ja sinna pikali visata kui juba kattis öö mind oma pehme suletekiga. Viimane asi, mida ma veel läbi mürgiudu mäletan oli see, et keegi seisis mu peatsis ja õõtsutas vaikselt mu hällikest ning laulis mahedalt kui ojake:
"Linnukene, kes sind hällitas, kes kiigutas?
Tuuleema hällitas, tuuleema kiigutas"
Järgmine asi mida ma mäletan on see, et mingi paadikas üritas minu pinki üle võlli keerata ja karjus minu peale, et mina olevat tema aseme ära võtnud. See oli kohutav ärkamine. Uinumise mesimagususest oli jäänud vaid kleepuv mälestus, mis mind pingilt maha kukkumast hoidis. Jaanikat ja Sandrat, kellega koos ma sajandeid tagasi Liina juurest väljusin, polnud kusagil näha. Kõik minu väärisesemed - rahakott, telefon, fotokas, isegi võtmed - olid kadunud koos nendega. Reeturid sellised.
Hakkasin siis kodu poole astuma. Kõik ihuliikmed olid külmast kanged kui puuhalud. Komberdasin siis edasi nagu viletsalt laotud puuriit. Kui koju jõudsin, avastasin eest segamini aetud toa, keegi norskas minu voodis ja õhus oli tunda mingit kirbet lõhna.
Nüüd, mil ma olen oma tuba kõvasti õhutanud, hakkab olukord vaikselt normaliseeruma. Öised seiklused on unustusteuttu uppumas ja mina olen valmis uuteks üllatusteks, mis sellel päeval mulle pakkuda on.
P.S kes käis Maariši juures makaroonepeol, see võibolla mäletab, et ühel hetkel hakkas Pille rääkima midagi väga segast lilladest ja rohelistest täppidest, mis kaovad ja tegelikult ei kao jne. No ma mõtlesin seda. Mulle irmsasti meeldivad igatsugu optilised illusioonid. Uskumatu, mida silmad aju koostöös võivad välja mõelda. See film mida ma neljapäeval vaatamas käisin oli osaliselt sama tüüpi. Seal räägiti reaalsuse suhtelisusest. See oli lahe. Mulle tõsiselt meeldis.
* Siinkohal tervitused Sandra emale. Võtsin noomitust kuulda :D
Kui juba päev oli saanud sellise pedagoogilise alatooni, siis tuli see järjepidavuse huvides ka pedagoogiliselt lõpetada. Toimus füüsikute tudengiks saamise koolitus. Kavas oli lühike loeng, seminar ja siis praktikum. Võite isegi arvata kui pettunud me olime, kui füüsikud kohalegi ei ilmunud. See oli kindlasti esimene õppetööline üritus, kust need usinad õppurid puudusid.
Õppevahendite riknemise kartuses tuli need siiski hävitada. Meie, peaaegu et karsklased, oleksime ilmselgelt hätta jäänud, kuid õnneks oli meil sel korral Sandra. Tema pühaks missiooniks on ikka olnud maailma päästmine alkoholi ikkeist.*
Õhtul Liina juurest ära tulles avastasin paanikaga, et keegi oli õhu ära mürgitanud. Ma üritasin küll võimalikult vähe hingata, kuid juba oli hilja, olin tõmmanud kopsudesse seda uimastavat mürki ja vaikselt kui öövari hakkas see minu üle võimust võtma. Käed jalad muutusid pehmeks kui keedetud makaronid, silmad vajusid vägisi kinni ja rammestus kui kleepuv mesi vajus mu peale. Suutsin mina vaevalt esimese pingini roomata ja sinna pikali visata kui juba kattis öö mind oma pehme suletekiga. Viimane asi, mida ma veel läbi mürgiudu mäletan oli see, et keegi seisis mu peatsis ja õõtsutas vaikselt mu hällikest ning laulis mahedalt kui ojake:
"Linnukene, kes sind hällitas, kes kiigutas?
Tuuleema hällitas, tuuleema kiigutas"
Järgmine asi mida ma mäletan on see, et mingi paadikas üritas minu pinki üle võlli keerata ja karjus minu peale, et mina olevat tema aseme ära võtnud. See oli kohutav ärkamine. Uinumise mesimagususest oli jäänud vaid kleepuv mälestus, mis mind pingilt maha kukkumast hoidis. Jaanikat ja Sandrat, kellega koos ma sajandeid tagasi Liina juurest väljusin, polnud kusagil näha. Kõik minu väärisesemed - rahakott, telefon, fotokas, isegi võtmed - olid kadunud koos nendega. Reeturid sellised.
Hakkasin siis kodu poole astuma. Kõik ihuliikmed olid külmast kanged kui puuhalud. Komberdasin siis edasi nagu viletsalt laotud puuriit. Kui koju jõudsin, avastasin eest segamini aetud toa, keegi norskas minu voodis ja õhus oli tunda mingit kirbet lõhna.
Nüüd, mil ma olen oma tuba kõvasti õhutanud, hakkab olukord vaikselt normaliseeruma. Öised seiklused on unustusteuttu uppumas ja mina olen valmis uuteks üllatusteks, mis sellel päeval mulle pakkuda on.
P.S kes käis Maariši juures makaroonepeol, see võibolla mäletab, et ühel hetkel hakkas Pille rääkima midagi väga segast lilladest ja rohelistest täppidest, mis kaovad ja tegelikult ei kao jne. No ma mõtlesin seda. Mulle irmsasti meeldivad igatsugu optilised illusioonid. Uskumatu, mida silmad aju koostöös võivad välja mõelda. See film mida ma neljapäeval vaatamas käisin oli osaliselt sama tüüpi. Seal räägiti reaalsuse suhtelisusest. See oli lahe. Mulle tõsiselt meeldis.
* Siinkohal tervitused Sandra emale. Võtsin noomitust kuulda :D
neljapäev, oktoober 27, 2005
Oo õnnis vaikus...
Täna ommikul ei pannudki ma nö käimatõmbamise muusikaks lambukese plaati. Selle asemele korrladasin pahaaimamatutele majaelanikele tõeliselt raputava äratuse täisvõimsusel Human groundi näol!
Naabrid olid nii üllatunud, et isegi titt jäi vait (ja see juba on midagi).
Praeguseks, olles kuulanud vähemalt 4 korda täisvõimsuselt seda plaati, tunnen et vaikus on ikka äärmiselt hea.
Ei, mul pole selle muusika vastu pmt midagi. Vajab natuke harjumist. Eriti soovitav on seda kuulata siis kui peas on jälle liiga palju imelikke mõtteid. See nimelt hirmutab kõik kahtlased mõtted pakku ja et asi oleks kindel, siis tapab ära iga vähegi töötava ajuraku, taob kaikaga vastu pead, uputab, lämmatab, kägistab ja jätab lõpuks kuhugi kraavi õhku ahmima. Oo õnnis hapnik, oo õnnis vaikus!
ütles Pille ja pani pleieri taas tööle...
Naabrid olid nii üllatunud, et isegi titt jäi vait (ja see juba on midagi).
Praeguseks, olles kuulanud vähemalt 4 korda täisvõimsuselt seda plaati, tunnen et vaikus on ikka äärmiselt hea.
Ei, mul pole selle muusika vastu pmt midagi. Vajab natuke harjumist. Eriti soovitav on seda kuulata siis kui peas on jälle liiga palju imelikke mõtteid. See nimelt hirmutab kõik kahtlased mõtted pakku ja et asi oleks kindel, siis tapab ära iga vähegi töötava ajuraku, taob kaikaga vastu pead, uputab, lämmatab, kägistab ja jätab lõpuks kuhugi kraavi õhku ahmima. Oo õnnis hapnik, oo õnnis vaikus!
ütles Pille ja pani pleieri taas tööle...
teisipäev, oktoober 25, 2005
Kes mõistaks küsida, et teadja vastaks, kui küsimused vastuseid ei kätke?
Hehh, täna olin ma erilises vaidlemistujus. Vaidlesin vaid et vaielda ja õnneks on meil Maariš kes on alati nõus vaidlema. Täna olin ma nõus kõike tõestama. Kui teie oleks öelnud, et maakera on kerakujuline, oleks mina vankumatult väitnud, et hoopis kolmnurkne!!!
Aga üks asi ei anna mulle rahu. Ma tean küll, et olen meisterkeerutaja. Aga kas ma olen kunagi jätnud OTSE vastamata kui mult on OTSE küsitud? Mõni konkreetne näide paluks. Ses suhtes, et oma mälu järgi ma vastan ikka kui vaid võimalik.
Aga üks asi ei anna mulle rahu. Ma tean küll, et olen meisterkeerutaja. Aga kas ma olen kunagi jätnud OTSE vastamata kui mult on OTSE küsitud? Mõni konkreetne näide paluks. Ses suhtes, et oma mälu järgi ma vastan ikka kui vaid võimalik.
esmaspäev, oktoober 24, 2005
Põmm (keegi lõi peaga vastu seina)
Hehh, täna on olnud üks üle ootuste uvitav päev. Loomulikult kui keegi suudab pidada uvitavaks peaaegu katkematut jõuetuna lebamist ja liitrite viisi umbrohuleotiste joomist.
Millest siis selline enneolematu aktiivsus? No Margus pakkus välja, et see on sellest kui olematu miniseelikuga tln-trt maanteel ääletada. Mina kahtlustan, et see soodalisus on minu peast (või südamest nagu mõni kahtlustas) laienenud üle kogu minu keha ja omab kohutavaid tagajärgi. On kellelgi paremaid pakkumisi?
Meditsiinilise madalseisu tõttu õnnestus mul aga leida üks äärmiselt uvitav netilehekülg. Seal sai nimelt igasuguseid ühikuid teistesse ühikutesse ümber arvutada. Võibolla teid uvitab, mitu oomi te vana olete või mitu aastat teil palavikku on? Kusjuures arvutused olid äärmiselt keerukad nt (oomides vanuse arvutamine seisnes sellel enamikule inimestest teadatuntud faktil, et inimese vananedes tema takistus suureneb). Igatahes selgus, et mul on 23 aastat ja 28 päeva palavikku (temperatuur arvutati mingi molekulide tasandil. Umbes selle järgi, et kui palju kuumeneb mingites tingimustes mingi gaas, mingi aja jooksul).
Hehh, 177 sõna tuli, arvestades, et suurem osa sellest on postpalavikuline sonimine, siis polegi ju nii paha, ainult 49 sõna üle lubatud normi.
Millest siis selline enneolematu aktiivsus? No Margus pakkus välja, et see on sellest kui olematu miniseelikuga tln-trt maanteel ääletada. Mina kahtlustan, et see soodalisus on minu peast (või südamest nagu mõni kahtlustas) laienenud üle kogu minu keha ja omab kohutavaid tagajärgi. On kellelgi paremaid pakkumisi?
Meditsiinilise madalseisu tõttu õnnestus mul aga leida üks äärmiselt uvitav netilehekülg. Seal sai nimelt igasuguseid ühikuid teistesse ühikutesse ümber arvutada. Võibolla teid uvitab, mitu oomi te vana olete või mitu aastat teil palavikku on? Kusjuures arvutused olid äärmiselt keerukad nt (oomides vanuse arvutamine seisnes sellel enamikule inimestest teadatuntud faktil, et inimese vananedes tema takistus suureneb). Igatahes selgus, et mul on 23 aastat ja 28 päeva palavikku (temperatuur arvutati mingi molekulide tasandil. Umbes selle järgi, et kui palju kuumeneb mingites tingimustes mingi gaas, mingi aja jooksul).
Hehh, 177 sõna tuli, arvestades, et suurem osa sellest on postpalavikuline sonimine, siis polegi ju nii paha, ainult 49 sõna üle lubatud normi.
Registreerumise leht
Kolmapäeval pakutakse taas julgematele Vaksali punkris süüa. Toit valmub orjenteeruvalt kella 19.02 paiku. Seekord on suure tõenäosusega menüüs miski kardulavorm vms.
Olete kõik oodatud. Aga et ma teaks kui palju kartuleid koorida, siis paluks registreeruda. Osavõtumaksu pole. See siin on registreerumisleht!
Registreerumine lõppeb kolmapäeval kell 12.45
P.S kui kellelgi on miskeid erisoove, siis võib needki lisada.
Olete kõik oodatud. Aga et ma teaks kui palju kartuleid koorida, siis paluks registreeruda. Osavõtumaksu pole. See siin on registreerumisleht!
Registreerumine lõppeb kolmapäeval kell 12.45
P.S kui kellelgi on miskeid erisoove, siis võib needki lisada.
pühapäev, oktoober 23, 2005
Päevablogi sissekanne
Nii, suured seiklused on selja taga, suured pidustused ka. Ja kuidas saaks juhtuda selline uskumatu lugu, et need Pille blogis ei kajastuks. Oo ei. Las see pretsedent jääda kuhugi tulevikku.
Nii siis kallid blogilugejad, siin teile väike ülevaade päevasündmustest (kahjuks pildimaterjali ei tule, kuna minu supperdupperdigipigifotokas jäi päälinna).
Kõigepealt uudiseid majandusküljelt. Mina kui statsionaarselt finantsraskustes vaevlev vaene üliõpilane otsustasin, et hakkan kokkuhoidlikult elama. Kuna on asju, mille pealt Pille lihtsalt ei oska/saa/taha kokku hoida (nt sõbrad, pidutsemine, uitmõtted, mis vajavad täideviimist jne) otsustasin säästa raha söögi ja transpordi arvelt. Ehk kui on valida tsirkuse ja leiva vahel, siis valin kõhklematult tsirkuse. Elama hakkan õhust ja armastusest (sellest on ennegi elatud) ja bussid, trommid, trallid, rongid ja lennukid vahetan pöidlaküüdi vastu. Miks? Kohe seletan.
Pöidlaküüdi plussid:
Nii ma seisingi 12 minutit ja vaatsin kuidas suured reisilennukid tõusid ja uttu haihtusid (või no pilvedesse, aga küsimus on niikuinii valdavalt kõrguses).
Üsna üksi ta tõusis ja lahkus,
kadus öösse, mis must nagu tõrv.
Ainult tähed ta minekut saatsid,
teda kuulis vaid jumala kõrv
/H. Jürisson/
12 minuti pärast saabus taas must bemm** ja viis mu Tartusse.
Ja siin ma nüüd olen. Ikka veel peast sooda. Lisaks sellele veel unine, hääletu, keeletu ja veel kord unine. Aga muidu on siin nagu jõulud. Sain kodust suure humanitaarabi paki (siin kohal on õige aeg edastada suured tänud prk Kallase kullerifirmale, kes toimetab pakid uksest ukseni. Isegi kui mõni uks asub 5 korrusel ja pakk kaalub umbes 100 kilo. Suured tänud). Seal pakis on peaaegu kõike, mida hing ihaldada võiks.
Ehh, ma vaatan, et mõne blogisissekanded venivad ikka irmus pikaks. Peaks vist mingi sõnadepiirangu endale peale panema. Mitte üle 126 sõna blogi kohta. Mis te sellest arvate?
* retsept pärit kokanduseksperdilt
** tõsi küll, umbes 10 aastat vanem mudel kui Tlnna minnes, aga siiski.
Nii siis kallid blogilugejad, siin teile väike ülevaade päevasündmustest (kahjuks pildimaterjali ei tule, kuna minu supperdupperdigipigifotokas jäi päälinna).
Kõigepealt uudiseid majandusküljelt. Mina kui statsionaarselt finantsraskustes vaevlev vaene üliõpilane otsustasin, et hakkan kokkuhoidlikult elama. Kuna on asju, mille pealt Pille lihtsalt ei oska/saa/taha kokku hoida (nt sõbrad, pidutsemine, uitmõtted, mis vajavad täideviimist jne) otsustasin säästa raha söögi ja transpordi arvelt. Ehk kui on valida tsirkuse ja leiva vahel, siis valin kõhklematult tsirkuse. Elama hakkan õhust ja armastusest (sellest on ennegi elatud) ja bussid, trommid, trallid, rongid ja lennukid vahetan pöidlaküüdi vastu. Miks? Kohe seletan.
Pöidlaküüdi plussid:
- Odav (no ausõna, bussipiletite hinnad on ikka ülearu kõrgeks tõusnud, kuidagi ei raatsi maksta.)
- Saab kiiresti kohale (Tallin-tartu maanteel hääletades on minu keskmine auto peale saamise kiirus olnud seniste kogemuste põhjal täpselt 12 minutit. Ma nimelt võtan alati aega, nii statistika mõttes, et kaua läheb. Ja ükskõik kui kaua ma ka tee ääres seisnud poleks, ikka oleks mul bussiga kauem läinud. Autod on lihtsalt kiiremad. Eriti see eelviimane. Ma oidsin silma peal kiirusemõõdikul. Keskmine kiirus oli mingi 120 km/h, ja alla 100 km/h langes kiirus vaid umbes 3 korral).
- Mugav - no kuulge, kumba teie ise eelistaksite, kas sõita tuubil täis bussis kus sinu taga istub väike laps, kes pidevalt karjub ja jalgadega vastu tooli taob ning sinu kõrval istub haisev vanamees, kes su õlale magama jääb või siis viimase peal bemmis, kus on ruumi laialt, mugavad istmed ja mõnus muss?
- Huvitav seltskond - võimalus kohtuda uute ja vägagi huvitavate inimestega. See musta (jah Kairi, paluks mitte vaielda, see oli must) bemmi juht oli näiteks äärmiselt huvitav. Tõsi, ta kannatas selgelt suhtlemisvaeguse all. Terve tee ta rääkis midagi. Oma elust, oma tööst, teiste eludest, teiste töödest, oma perest, teiste peredest, näitas isegi perepilte. Kusjuures ta ilmselgelt ei oodanudki erilist kaasasuhtlemist. Mina isegi ei üritanud kuulata, mida ta rääkis. Kairi paar korda ikka viisakuse mõttes noogutas ja jahitas/eitas. Aga ei tore mehike oli. Andis meile isegi oma tel nr, et kui me peaks tahtma nädala lõpus Tartusse tagasi saada, siis muudkui helistagu ainult talle, ja niisama võib ka elistada, kui igav on või rääkida tahab või miski mure südamel ja kui ei helista pole ka hullu. IRW. Kui lõpuks Tlnas autost välja saime, siis ikka naersime Kairiga mõnuga.
- Uudsus - Iga reis on eriline. Igavaks lihtsalt ei saa muutuda. Kaht ühesugust reisi lihtsalt ei teki.
- Noh sind võidakse alati röövida, vägistada, tappa jätta kuhugi kraavi vedelema.
Aga hääletamise puhul on vähemalt teoreetiline võimalus, et ma jõuan kohale üritusele, millest ma mitte ei tahaks loobuda. Ja jõudsingi. Vastupidiselt tavatranspordikasutajatele veel ilma igasuguste äparduste ja hilinemisteta.
Ma ütleks lausa, et ma olin esimene, kes väljalennule kohale jõudis. Suurem osa rahvast tuli viimase otsa teest rongiga, mistõttu on loomulik, et nad jäid ca 1 h hiljaks. Nad lihtsalt ei osanud arvestada seda meeletut teeremonti, mis seal raudtee juures oli. No seda, millest ma Maarišit hoiatada üritasin, aga millegipärast ei võtnud ta mind tõsiselt.
Aga kohale jõudsid lõpuks kõik. Ja pidu võiski alata!!!
Õhtu hitt oli loomulikult tatar. Vaevalt olin mina saanud uksest sisse astutud, kui mind käsipidi kööki veeti ja näidati seda imerooga, mis juba kolmandat nädalat seal ahjus haudus. Tegelikult tehakse parimat tatart loomulikult nii*, et juba kaks aastat varem hakatakse seda madalal temperatuuril hautama. Esimesel paaril kuul tuleb iga 5 tunni tagant segada ja puljongiga kasta, hiljem võib seda intervalli pikendada nii 7-8 tunni peale. Kusjuures eriti hõrgu maitse annab see, kui vahepeal (nii 13-15 kuud peale küpsetamise alustamist) tatar termokotiga maha matta ja lihtsalt paariks kuuks see "küpsema" jätta.
Aga ei, ma olen jälle oma lobisemisega teemast kõrvale kaldunud, ega seal siis ainult tatart polnud. Oo ei, kaugel sellest. Seal olid ka näiteks selline kogus porgandeid, millest oleks jätkunud kõikide nälgivate Aafrika jänkulaste toitmiseks (meile muidugist mitte). Laual olid muu hulgas ka viinerid ja vorstid, mis tõsi küll läksid aia taha, kuna paaril viineril jäid otsad lahti lõikmata (ja kõik teavad, et sellega rikub kogu partii ära). Õnneks oli kogunenud selline vähenõudlik kamp, kes suutsid ka kinnise otsaga viinerist imemaitsvat viineribooli teha.
Need kes viinerijoogist ei hoolinud võisid tarbida mida iganes. Jaanika veinikeldrisse oleks võinud ära eksida. (mitte, et see nii suur oleks olnud, aga kui piisavalt palju kohalike oludega tutvuda ja manustada erinevate mandrite veine, siis oleks igasugune eksimine täiesti tõenäoline.)
Vestlusteemad olid meil sellised sünge võitu, tuleb mainida. Algas asi selleks, et ka ülejäänud rahvas sai teada meie kambakeses vaikselt populaarsust võitavast hobist - hauakivide kogumisest. Ja kus on juba hakuakivid, sealt tulevad ka hauad, surnud, libasurnud, varjusurnud jne. Ja ükskõik kuhu mujale juttu ka ei suunatud, lõpuks jõudis see ikka ühte ja samma kohta tagasi.
Ja siis lauldi!!! Minu jaoks oli pidu korraga kordaläinuks nimetatud. Te ju kõik teate, kuidas meistermöödalaulik suhtub laulmisesse? Nuvot! Aga seekord oli tegu erilise laulupeoga. Vaadake tavaliselt on nõnda, et alguses hakatakse suure kambaga laulma, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jääb lauljaid. Mingil hetkel on meid neli, siis kolm, siis jääme mina ja Mps kahekesi laulma ja siis paneb Tambet pilli kotti ja mina ei saa ju ometi üksi edasi laulda (väga erinevatel põhjustel, millest absoluutne viisipidamatus pole mitte viimane). Aga vot seekord oli teistmoodi. Umbes esimest korda ajaloos ei lõppenud laulupidu orkestri lahkumisega. Oo ei, meie Vivianiga lõõritasime edasi! Või noh, mis lõõritamisest siin rääkida saab. Kraaksumine pigem. Mul oli juba enne laulma hakkamist kurk haige ja see, et mul hommikul üldse mõni piiks kurgust läbi puges oli ainult tänu Vanale Heale Tallinnale ja eriti rõveda maitsega Henneseyle (pole tõesti minu maitse, aga meditsinilistel eesmärkidel tuli sellega kurku määrida). Igatahes andsin endast parima, et meie "orkester" magada ei saaks.
Ega talle eriti uneaega ette nähtud polnudki. Mõni pidi esinema minema. Paras (ma tean, et olen õel)! Sai viimane isegi bussipeatusesse saadetud. Väikeste tagamõtetega loomulikult. Mul oli vaja teada, kust kaudu ma ise järgmisel päeval lahkuma peaks.
Tagasi Jaanika residentsi jõudnuna tegin isegi sümboolse uinaku, kuigi ainus mis ma sellega saavutasin oli ca 1 h imehuvitavaid unenägusid. Mingist puhkusest küll rääkida ei saanud. Jälle oli see rumal rahutus kallal. Magamata öid ja tundide viisi laulmist ei peeta üldiselt parimaks soodaisminduse ravimiks. Minu arust on need lausa vastunäidustatud. Igatahes ommikul oli veel imelikum tunne kui mul viimase 4 päeva jooksul on olnud. Lokkav hullumeelsus.
Kusjuures iseeneses on ju tegu positiivse olukorraga. See soodaism pärsib küll märgatavalt mõtlemisvõimet, aga seeeest varustab mind teadmata päritoluga õnne/heaolu/rõõmutundega. Ja see on ju hea. Ma pole juba ei tea mis ajast altes kurb olnud (ei meenugi viimast korda, aga see võib tulla ka sellest, et see aeg ei ole oma trikitamist lõpetanud). Ma ainult loodan, et praegune meeletu eufooria ei tähenda tulevikus miskit tasakaalustavat masendust, sest sellisel juhul on küll ämber (ja väga suur ämber kusjuures).
Selle soodaismi tulemusel ei suutnud ma kuidagi passida ja oodata kuni teised ärkama hakkavad. Ei, mul oli vaja liikuda luua ja lehvitada. Lennata! Aga toas on kitsa võitu. Selline puurilinnu tunne tuleb peale. Võtsin siis jalad selga (mis imelik väljend!!!) ja asusin oma öösel omandatud linnageograafilisi teadmisi rakendama. Tuleb mainida, et öösel on kõik kassid hallid ja kõik tänavad oopis teistsugused kui valguse käes. Õnneks pole mul kunagi orjenteerumisega raskusi olnud. Ma lihtsalt lähen suvalises suunas ja pärast tuleb välja, et see oligi õige suund. Ja väga õige ajastus, sest ma jõudsin täpselt bussi saabumise hetkeks peatusesse. Kuna üle 10 eeklooma polnud ma nõus transpordi peale kulutama, siis tuli mul ette võtta väike matk linna serva. Loomulikult oleks võinud ma ka viru keskuse kõrval hääletama hakata, aga ma millegipärast kahtlen selle mõtte headuses. Lihtsalt on selline kahtlus. Aga mis puutub kõndimisse, siis selle vastu polnud mul midagi. Tegelikult oleks ma soodaismi mõju all kasvõi Tartusse välja kõmpinud, lihtsalt selline kohutav rahutus oli kallal, aga siiski siiski kusagil ajusügavustes leidus veel üks hall rakuke, mis polnud nakatunud selle kohutava haigusega ja see ütles mulle, et Pille, ära mängi lolli. Ja see mõjus. Tõsi, see rakuke ei suutnud mind ümber veenda, et üksinda hääletamine pole hea idee.
Aga mida oli mul karta. Ma mäletan, et Kaie garanteeris, et ma saan kindlalt auto peale ja Mps käskis auto nr meele jätta ja kui mind ei viida sinna kohta kuhu ma tahan, siis pidavat õnnetul juhil tulema temaga tegemist teha (see tuli küll grammatiliselt keeruline lause...).
Sellist hirmu, et auto peale ei saa, sellist ei olnud, esiteks olid mul olemas kõige olulisemad hääletaja atribuudid (kindad) ja teiseks oli mul ju tel nr, kuhu võis alati helistada kui küüti vaja oli :D Mitte, et ma seda kasutada oleks kavatsenud, aga ikkagi.Nii ma seisingi 12 minutit ja vaatsin kuidas suured reisilennukid tõusid ja uttu haihtusid (või no pilvedesse, aga küsimus on niikuinii valdavalt kõrguses).
Üsna üksi ta tõusis ja lahkus,
kadus öösse, mis must nagu tõrv.
Ainult tähed ta minekut saatsid,
teda kuulis vaid jumala kõrv
/H. Jürisson/
12 minuti pärast saabus taas must bemm** ja viis mu Tartusse.
Ja siin ma nüüd olen. Ikka veel peast sooda. Lisaks sellele veel unine, hääletu, keeletu ja veel kord unine. Aga muidu on siin nagu jõulud. Sain kodust suure humanitaarabi paki (siin kohal on õige aeg edastada suured tänud prk Kallase kullerifirmale, kes toimetab pakid uksest ukseni. Isegi kui mõni uks asub 5 korrusel ja pakk kaalub umbes 100 kilo. Suured tänud). Seal pakis on peaaegu kõike, mida hing ihaldada võiks.
Ehh, ma vaatan, et mõne blogisissekanded venivad ikka irmus pikaks. Peaks vist mingi sõnadepiirangu endale peale panema. Mitte üle 126 sõna blogi kohta. Mis te sellest arvate?
* retsept pärit kokanduseksperdilt
** tõsi küll, umbes 10 aastat vanem mudel kui Tlnna minnes, aga siiski.
neljapäev, oktoober 20, 2005
I´m going slightly mad...
Kuna mul on omme joonistamise tähtaeg, siis olen ma hoolega tegelenud terve päeva sellega, et mitte ometi valmis jõuda. Lihtsalt nii uskumatult palju muid asju on vaja korda saata!
Aga ausõna, proovi sa joonistada kui kogu aeg kaovad ära sellised eluolulised pisiasjad nagu kustutuskumm, teritaja, õiget värvi pliiatsid ja täna õnnestus mul isegi pooleli olev pilt ära kaotada!!! Minu tuba on max 10 ruutmeetrit suur. Peab olema ikka tõeliselt osav, et asju ära kaotada siia avarustesse!
Aga kuna joonistamine tundus täna sellise kõrvalise asjana, siis otsustasin lahedada teritajakadumise probleemi! Veinipudeli ja mäkaiveriteibi abil suutsin luua sellise pliaatsiterituskeskuse, et oi oi oi ja uina muina. See juba niisama lihtsalt kadunud asjade maale ei lippa!
Aga see oli väikseim probleem, millega mul tuli joonistamisega seoses rinda pista. kõige keerulisem oli probleem, et kuidas jääd joonistada, nii et lapsed saaks aru, et pildil on kujutatud just jääd, mitte sula, lund, külma, tuisku ega lumehelvest. Problemo magniffico! Kaie andis nõu, et võiksin jääkuubikuid joonistada. See tundus päris hea ideena. Jääkuubikut ikka millegi muuga segi ei aja. Järgmine probleem oli aga, et kas teha need kuubikud viski või rummi sisse? Ja siis tabas mind inspiratsioon! Miks mitte joonistada sõna "külm" tähistamiseks nt härmas viinapudelit? Ja oh, sel hetkel oleks ma igasuguste sõnade jaoks leidnud 2. klassi juntsudele sobivad seletused!!!
Üldse on kohutavalt keeruline joonistada kui oled selline nagu mina täna. Peast täitsa SOODA (ei pea siin silmas ühtegi jänenenest).
- Aga Pille, miks sa ei räägi lähemalt sellest?
- Kui lähedalt?
- Kui lähedal on lähedal?
- Oleneb kes küsib?
- Mina küsin (kostab õõnes hääl)!
- Eino sinule ei saa ma rääkida küll lähemalt kui 2 meetrit!
- No räägi siis kahegi meetri kauguselt. Milles see sinu soodalisus seisneb?
- Ah, lihtsalt päev otsa on selline eriti tšoga tunne olnud. Ma ei suuda normaalselt mõelda, ma ei suuda absoluutselt keskenduda, minu mõtted tormavad ringi nagu oleneks sellest nende elu, minu süda hüppab aegajalt korraga nii kõrgust, kaugust kui kolmikut, ma ei suuda mõelda tõsistest asjadest, ma ei suuda mõelda asjalikest asjadest, mul on tunne, et lendamine on vaid tiivasirutuse kaugusel, mul pole küll tiibu, aga nende puudumine mind täna ei morjenda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma tunnen end ilusa ja heana, aeg tormab edasi nii meeletu kiirusega samas kui igasse sekundisse mahub terve igavik, pliiats ei püsi mu käes, kustukummid jooksevad tormi kadunud asjade maale, minu toas kasvavad puud, mul pole postkastis ühtegi kirja ja ma ei kurvasta, ma ei tunne külma, ma ei tunne kuuma, ma näen öösiti imelikke unesid, ma ei suuda koostada tavainimesele arusaadavaid lauseid, ma ei tunnista muid kirjavahemärke kui hüüumärke, ma ei kurvastagi kui inimesed minuga msn-is ei räägi, ma näen ommikutaevas ilusaid roosasid pilvi, rahu ei ole ja rõõm on mu rahutus kehas, kihiseb õhus mu mõtete pöörane pilv, ma märkan kui ilusad kõik inimesed on, mul on tunne, et kõik laabub ja läheb just nii nagu peab ja see on hea ja samas nii uskumatu aga tean, kord lendame Marsile, ma tean ja ma loodan, ma usun, ma tahan kaasa minna ma sinna ju ometi teel...
- wow, tõesti sooda peast. Muide sa ületasid kahe meetri joone!
- Ei või olla? Kui hirmus!!! Kui paljuga?
- Fotorobot näitas, et varvas oli üle joone! Piirjoonel on selgelt näha sinu varbamärki!
- Oo ei! Kas see tähendab disklaffi???
- Mul on kahju...
- Oh dear!
Aga ausõna, proovi sa joonistada kui kogu aeg kaovad ära sellised eluolulised pisiasjad nagu kustutuskumm, teritaja, õiget värvi pliiatsid ja täna õnnestus mul isegi pooleli olev pilt ära kaotada!!! Minu tuba on max 10 ruutmeetrit suur. Peab olema ikka tõeliselt osav, et asju ära kaotada siia avarustesse!
Aga kuna joonistamine tundus täna sellise kõrvalise asjana, siis otsustasin lahedada teritajakadumise probleemi! Veinipudeli ja mäkaiveriteibi abil suutsin luua sellise pliaatsiterituskeskuse, et oi oi oi ja uina muina. See juba niisama lihtsalt kadunud asjade maale ei lippa!
Aga see oli väikseim probleem, millega mul tuli joonistamisega seoses rinda pista. kõige keerulisem oli probleem, et kuidas jääd joonistada, nii et lapsed saaks aru, et pildil on kujutatud just jääd, mitte sula, lund, külma, tuisku ega lumehelvest. Problemo magniffico! Kaie andis nõu, et võiksin jääkuubikuid joonistada. See tundus päris hea ideena. Jääkuubikut ikka millegi muuga segi ei aja. Järgmine probleem oli aga, et kas teha need kuubikud viski või rummi sisse? Ja siis tabas mind inspiratsioon! Miks mitte joonistada sõna "külm" tähistamiseks nt härmas viinapudelit? Ja oh, sel hetkel oleks ma igasuguste sõnade jaoks leidnud 2. klassi juntsudele sobivad seletused!!!
Üldse on kohutavalt keeruline joonistada kui oled selline nagu mina täna. Peast täitsa SOODA (ei pea siin silmas ühtegi jänenenest).
- Aga Pille, miks sa ei räägi lähemalt sellest?
- Kui lähedalt?
- Kui lähedal on lähedal?
- Oleneb kes küsib?
- Mina küsin (kostab õõnes hääl)!
- Eino sinule ei saa ma rääkida küll lähemalt kui 2 meetrit!
- No räägi siis kahegi meetri kauguselt. Milles see sinu soodalisus seisneb?
- Ah, lihtsalt päev otsa on selline eriti tšoga tunne olnud. Ma ei suuda normaalselt mõelda, ma ei suuda absoluutselt keskenduda, minu mõtted tormavad ringi nagu oleneks sellest nende elu, minu süda hüppab aegajalt korraga nii kõrgust, kaugust kui kolmikut, ma ei suuda mõelda tõsistest asjadest, ma ei suuda mõelda asjalikest asjadest, mul on tunne, et lendamine on vaid tiivasirutuse kaugusel, mul pole küll tiibu, aga nende puudumine mind täna ei morjenda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma tunnen end ilusa ja heana, aeg tormab edasi nii meeletu kiirusega samas kui igasse sekundisse mahub terve igavik, pliiats ei püsi mu käes, kustukummid jooksevad tormi kadunud asjade maale, minu toas kasvavad puud, mul pole postkastis ühtegi kirja ja ma ei kurvasta, ma ei tunne külma, ma ei tunne kuuma, ma näen öösiti imelikke unesid, ma ei suuda koostada tavainimesele arusaadavaid lauseid, ma ei tunnista muid kirjavahemärke kui hüüumärke, ma ei kurvastagi kui inimesed minuga msn-is ei räägi, ma näen ommikutaevas ilusaid roosasid pilvi, rahu ei ole ja rõõm on mu rahutus kehas, kihiseb õhus mu mõtete pöörane pilv, ma märkan kui ilusad kõik inimesed on, mul on tunne, et kõik laabub ja läheb just nii nagu peab ja see on hea ja samas nii uskumatu aga tean, kord lendame Marsile, ma tean ja ma loodan, ma usun, ma tahan kaasa minna ma sinna ju ometi teel...
- wow, tõesti sooda peast. Muide sa ületasid kahe meetri joone!
- Ei või olla? Kui hirmus!!! Kui paljuga?
- Fotorobot näitas, et varvas oli üle joone! Piirjoonel on selgelt näha sinu varbamärki!
- Oo ei! Kas see tähendab disklaffi???
- Mul on kahju...
- Oh dear!
raport Lollidemaa puukooli katsepõllult
Eile õhtul siis kogunes Vaksali punkrisse kari finantsdendrolooge. Loomulikult olid nad näljased. Vastavalt uuele külakorrale* oli minu kord vaeseid üliõpilasi toita. Mõtlesin, et pakun neile siis ehtüliõpilaslikku toitu. Minu endagi üllatuseks selgus, et minusugune supperkokk pole iial oma elus praekartuleid teinud.
Minu jaoks isiklikult oli tegu tulusa õhtupoolikuga, mul õnnestus tervelt pokaalijagu killuõnne muretseda. Lisaks sain hulgaliselt konstruktiivset kunstikriitikat, mille tulemusel otsustasin veidikeseks ajaks jätta kõhukinisuse all kannatavate kõrbeelukate joonistamise ja keskenduda mitte nii väärmõistetavatele termomeetritele.
Lisaks sai veel teha öiseid eksperimente pimedatel Tartu tänavatel.
Aga kui ma koju jõudsin ja saabus nagu magamamineku aeg siis polnud üldse und. Lugesin siis kuni kella kaheni. Seejärel magasin kuni kella viieni ja seejärel vaatasin kella poole kaheksani taas neid imeilusaid sõltuvust tekitavaid kiusatuslikke unesid (tean täpselt ajalist jaotust, vaatasin vahepeal kella).
Ommikul kui ma viimase unenäo subtiitrite vaatamise lõpetasin ja kiri: "häpi end" oli hajunud, tegin silmad lahti ja oh seda õudu, ma polnudki oma toas, kusagil võsas allika kõrval oopis!!! Müstika.
*Kolmapäeviti saab etteteatamisel vaksali punkrist süüa. Kõik, kelle kõht kannatab minu eksperimente välja, on oodatud.
Minu jaoks isiklikult oli tegu tulusa õhtupoolikuga, mul õnnestus tervelt pokaalijagu killuõnne muretseda. Lisaks sain hulgaliselt konstruktiivset kunstikriitikat, mille tulemusel otsustasin veidikeseks ajaks jätta kõhukinisuse all kannatavate kõrbeelukate joonistamise ja keskenduda mitte nii väärmõistetavatele termomeetritele.
Lisaks sai veel teha öiseid eksperimente pimedatel Tartu tänavatel.
Aga kui ma koju jõudsin ja saabus nagu magamamineku aeg siis polnud üldse und. Lugesin siis kuni kella kaheni. Seejärel magasin kuni kella viieni ja seejärel vaatasin kella poole kaheksani taas neid imeilusaid sõltuvust tekitavaid kiusatuslikke unesid (tean täpselt ajalist jaotust, vaatasin vahepeal kella).
Ommikul kui ma viimase unenäo subtiitrite vaatamise lõpetasin ja kiri: "häpi end" oli hajunud, tegin silmad lahti ja oh seda õudu, ma polnudki oma toas, kusagil võsas allika kõrval oopis!!! Müstika.
*Kolmapäeviti saab etteteatamisel vaksali punkrist süüa. Kõik, kelle kõht kannatab minu eksperimente välja, on oodatud.
teisipäev, oktoober 18, 2005
Teadaanne*
Vaksali punkris toimus massiline suveajale üleminek**.
* ei tea isegi millest inspireeritud selline pealkiri
**kui aeg võib minuga jamada, siis võin mina ajaga kah jamada.
P.S Kas keeg on viimasel ajal ööpäeva pikkust mõõtnud. Mina kaldun arvama, et see on tegelikult mingitel kosmilistel põhjustel veninud vähemalt kahekordseks. Maakera pöörlebaeglasemalt vms.
* ei tea isegi millest inspireeritud selline pealkiri
**kui aeg võib minuga jamada, siis võin mina ajaga kah jamada.
P.S Kas keeg on viimasel ajal ööpäeva pikkust mõõtnud. Mina kaldun arvama, et see on tegelikult mingitel kosmilistel põhjustel veninud vähemalt kahekordseks. Maakera pöörlebaeglasemalt vms.
Äratuskella terror!
Täna hommikune äratus oli julm. Minu äratuskell ei hakanud mitte tavapäraselt vaikselt vihjama, et kui sa nii kena oleksid, siis on varsti soovituslik ärkamise aeg. Et lõpeta oma unenäod ilusasti ära ja siis vaatame edasi.
Oo ei. Kus sa sellega. Tal on nüüd karmimad võtted.
Enne kukke ja koitu hakkas mu telefonike karjuma. Ta lõi mulle panniga vastu pead, keeras mind koos madratsiga voodist välja ja viskas veel kopsikutäie külma vett kah kaela.
Tõsi, võibolla sellest tulenevalt oli mul täna ka ommikul aega süüa. Mul oli ikkagi tavapärase 15 minuti asemel tubli 30 minutit ommikusteks tegemisteks.
Oo ei. Kus sa sellega. Tal on nüüd karmimad võtted.
Enne kukke ja koitu hakkas mu telefonike karjuma. Ta lõi mulle panniga vastu pead, keeras mind koos madratsiga voodist välja ja viskas veel kopsikutäie külma vett kah kaela.
Tõsi, võibolla sellest tulenevalt oli mul täna ka ommikul aega süüa. Mul oli ikkagi tavapärase 15 minuti asemel tubli 30 minutit ommikusteks tegemisteks.
esmaspäev, oktoober 17, 2005
Ossa põder
I'm going slightly mad...
Oh dear
Kuulge, lõpetage ära! ma küsin ausalt, kes see jamab ajaga? See lihtsalt ei ole normaalne. Mina ei tea, milles asi, aga viimasel ajal ei tööta enam aeg nii nagu ta vanasti tegi. Minu päevad on vähemalt 68 h pikad. See on kindel. kuidas muidu saaks peale paari tunni pikkust joonistamist tunduda, et ma polegi viimase viie aasta jooksul mitte millegi muuga tegelenud. Pidu, mis toimus eile õhtul oleks justkui olnud nädala eest ja üleeilset pidu ma peaaegu enam ei mäletagi. Lihtsalt nii ammu toimus see. Ja õhtul kui hakkan magama minema, siis olen lõpptulemuseks nii otsatult väsinud, et ei suuda isegi meenutada mida üldse magaminie tähendab. Ommik on nii kaugel!!!
Selles jamast tulenevalt kipub ka igavus kergelt kallale (teate ju, et igavus on minu suurim vaenlane) kui juba kaks päeva pole midagi erakordset, enneolematut või üllatavat toimunud, siis vaagun ma juba elu ja surma vahel. Igavus tapab.
Oh dear
Mina ka ei tea, mis see on. Mingi sügisene nuuskmõmmikulik rahutus on hinges. Lihtsalt ei suuda kuidagi ühe koha peal istuda. Hirmus soov on pakkida suupill seljakotti ning lihtsalt ära minna ja mitte enne kevadet tagasi tulla. Ja kui veel juhtun märkama parvedesse kogunevaid rändlinde, siis nean maa põhja seda, kes lammastele tiibu ei andnud. Isegi sead lendavad, miks siis mitte lambad?
Selle asemel, et lennata istun mina aga oma betoonkingaga kõige sügavama süviku põhjas (kus muideks on aegajalt päris huvitav, võib näha naljakaid helkivaid kalu ja puha). Ei, ärge arvake, et mul oleks jälle masendus. Seekord mitte. Täna pole ju veel reede kah ja pealegi alles suhteliselt hommik. Hommikuti on mul ikka hea tuju. See tuleb unenägudest. Alles eile (või oli see viiskuümmend aastat tagasi) nägin ma nii ilusat unenägu, et lihtsalt ei raatsinud üles äragata. Kui see nii jätkub, et unenäod on ilusamad kui päriselu, siis ühel ommikul ma lihtsalt keeldun üles ärkamast. Siis võite mind unenäo maailma vaatama tulla, kuigi ma hoiatan, seal võib telie meeldima hakata...
Oh dear
Ahjaa, ma pidin kirjutama veel imaginaarsest füüsikust. Pole midagi teha, tegu on lihtsalt niivõrd blogitava noormehega. No kuulge, kui paljudel teist on juhtunud nii, et lähed kodust ära ja jätad endast maha sellise ilusa läbukese ja koju tulles avastad, et füüsik on su toa ära koristanud, nõud ära pesnud ja ootab sind, et sulle unejuttu rääkida... Liinaga reedel paaegu nii oligi (see unejutt oli kirjanduslik liialdus). Uskumatu inimene
Oh dear
ahjaa, paluks nädalavahetusele 5-6 november mitte ühtegi üritust planeerida, ma lähen koju :D
Oh dear
Kuulge, lõpetage ära! ma küsin ausalt, kes see jamab ajaga? See lihtsalt ei ole normaalne. Mina ei tea, milles asi, aga viimasel ajal ei tööta enam aeg nii nagu ta vanasti tegi. Minu päevad on vähemalt 68 h pikad. See on kindel. kuidas muidu saaks peale paari tunni pikkust joonistamist tunduda, et ma polegi viimase viie aasta jooksul mitte millegi muuga tegelenud. Pidu, mis toimus eile õhtul oleks justkui olnud nädala eest ja üleeilset pidu ma peaaegu enam ei mäletagi. Lihtsalt nii ammu toimus see. Ja õhtul kui hakkan magama minema, siis olen lõpptulemuseks nii otsatult väsinud, et ei suuda isegi meenutada mida üldse magaminie tähendab. Ommik on nii kaugel!!!
Selles jamast tulenevalt kipub ka igavus kergelt kallale (teate ju, et igavus on minu suurim vaenlane) kui juba kaks päeva pole midagi erakordset, enneolematut või üllatavat toimunud, siis vaagun ma juba elu ja surma vahel. Igavus tapab.
Oh dear
Mina ka ei tea, mis see on. Mingi sügisene nuuskmõmmikulik rahutus on hinges. Lihtsalt ei suuda kuidagi ühe koha peal istuda. Hirmus soov on pakkida suupill seljakotti ning lihtsalt ära minna ja mitte enne kevadet tagasi tulla. Ja kui veel juhtun märkama parvedesse kogunevaid rändlinde, siis nean maa põhja seda, kes lammastele tiibu ei andnud. Isegi sead lendavad, miks siis mitte lambad?
Selle asemel, et lennata istun mina aga oma betoonkingaga kõige sügavama süviku põhjas (kus muideks on aegajalt päris huvitav, võib näha naljakaid helkivaid kalu ja puha). Ei, ärge arvake, et mul oleks jälle masendus. Seekord mitte. Täna pole ju veel reede kah ja pealegi alles suhteliselt hommik. Hommikuti on mul ikka hea tuju. See tuleb unenägudest. Alles eile (või oli see viiskuümmend aastat tagasi) nägin ma nii ilusat unenägu, et lihtsalt ei raatsinud üles äragata. Kui see nii jätkub, et unenäod on ilusamad kui päriselu, siis ühel ommikul ma lihtsalt keeldun üles ärkamast. Siis võite mind unenäo maailma vaatama tulla, kuigi ma hoiatan, seal võib telie meeldima hakata...
Oh dear
Ahjaa, ma pidin kirjutama veel imaginaarsest füüsikust. Pole midagi teha, tegu on lihtsalt niivõrd blogitava noormehega. No kuulge, kui paljudel teist on juhtunud nii, et lähed kodust ära ja jätad endast maha sellise ilusa läbukese ja koju tulles avastad, et füüsik on su toa ära koristanud, nõud ära pesnud ja ootab sind, et sulle unejuttu rääkida... Liinaga reedel paaegu nii oligi (see unejutt oli kirjanduslik liialdus). Uskumatu inimene
Oh dear
ahjaa, paluks nädalavahetusele 5-6 november mitte ühtegi üritust planeerida, ma lähen koju :D
laupäev, oktoober 15, 2005
"Tütarlaps, seda nimetatakse tsükliks"*.
"Ei, see on elu!"**
(Kuna olen päev otsa internetipõua käes vaevelnud, siis tuleb nüüd ka tiba pikem sissekanne)
Nii, jälle üks huvitav õhtu üle elatud. Ei teagi kohe kust kohast pihta hakata.
No alustame sellest, et nägin jälle üle pika aja Mpsi häält linna peal. Sõitis teine jalgrattaga, peod täis värvilisi vahtralehti, näol õnnis naeratus. See oli päris hea algus päevale (tõsi, ma kohtasin Mpsi häält alles kella veerand kuue paiku, aga kuna enne polnud selles päevas olnud midagi rõõmustavat, siis ma lihtsalt otsustasin päeva ametlikku algust edasi lükata)
Kohe peale seda toimus ka lahkujatele lehvitamine (ja minu arvates on selge ülekohus väita, et me üritasime Piretile marki täis teha (edukalt muide). Me lihtsalt väljendasime nii oma kurbust tema lahkumise puhul). Kusjuures ma tahaks näha kui ma järgmisel korral kui koju sõidan ei leiagi eest tervet rodu pikkusjärjekorras seisvaid sõpru, kes mulle taskurätikutega lehvitavad (nojah, suure tõenäosusega ei leia kah).
Seejärel toimus Liina juures suur möbleerimisüritus. Asi oli selles, et see neiu oli endale hiiglasliku laiekraan teleka ostnud (komplekti kuulub moodne sisekujunduslik element Antenni-Pille). Kui telekast sai üles tassitud, selgus, et Liinal pole nii suurt seinapindagi. Esialgu kaaluti, et kas mitte tuba wc arvelt suuremaks lõhkuda, aga see mõte maeti kui liiga töömahukas maha. Teise variandina otsustati loobuda ühes seinas laiutavast kapist. Kuna sellest mööbliesemest kellelgi kahju polnud, siis otsustati kapp lihtsalt aknast välja lükata. Aga oh neid ülejõe arhitekte! Nad ei mõtle ka kunagi millelegi. Aknad olid liiga väikesed. Nii tuligi noormeestel oma muskleid pingutada ja kapp trepist alla tassida. Meil "nõrgema" soo esindajatel avanes võimalus jälgida musklite mängu (aga et asi oleks aus ja võrdne vastasime noormeestele hiljem veinipudeleid avades omalt poolt samaga).
Aga ega me niisama ei istunud siis. tegelesime näiteks meditsiiniliste probleemidega. Näiteks selgus õhtu käigus, et külm õunamahlakompress on ühejalgsetele parim, eriti kui määrida veel haiget kohta seest poolt kange alkohoolse joogiga. Teate, ma polnudki ammu viina joonud. Ma mõtlen niimoodi pitsiga ja palju. Vanad head ajad tulid meelde.
Õnnestus ära näha ka see imaginaarne füüsik. No mis ma siis öelda oskan. Tal oli ukse peal silt mille järgi füüsikut ära tunda. Seda võite siit näha. Minu arvates kehtisid tema puhul kõik punktid (eriti see, mis käsitleb reedeõhtust õppimist, sest just seda eelistas ta pidutsemisele) peale selle, kus väideti et füüsikud oskavad silmad kinni Mäkaiveri tunnusmeloodiat vilistada. Ta ei osanud. Ma küsisin. Aga samas sain näiteks targemaks selle koha pealt, milline näeb välja peeglisse vaatav apelsini lõhnamolekul***. Ei uvitav inimene tuleb mainida. Füüsik. Ja uhke selle üle.
Liina juurest kandus pidu edasi Triinu juurde. Mingi hetk saabus kohale ka Man ja valas lahkelt Apfel spaß´i. Ise läks ta küll väga kiiresti teise tuppa magama. Aga noh andestatav. Siis saabus hetk, mil joomine kujunes sportlikuks mõõduvõtmiseks saarlaste ja idavirumaalaste vahel. Ja siis läks Triin magama.
Lõpuks olimegi jäänud vaid meie kaks – poollombakas Merike ja poolearuline Pille. Mõtlesime siis, et mida edasi teha, kas istuda köögis või üritada endale enam vähem pehme küljealune leida. Otsustati viimase kasuks. Voodi leidmine polnud keerukas. Tuli vaid Mps ära hirmutada :D Hakkama saime.
Täna ommikul postalkohoolses eufoorias mööda päikeselist Tartut kõndides tundus elu jälle ilus. Isegi ommikune kaubandusliku ruubikukuubiku külastus ei suutnud tekitada seda harilikku õõvastust.
Kui ma ei peaks praegu joonistama hakkama vaid võiks kusagil vaikselt kulgeda, siis oleks elu ikka täitsa ilus!!!
Nüüd tuleb mul vaid omseks-üleomseks mingi tegevus välja mõelda. On kellelgi pakkumisi?
* ütles imaginaarne füüsik
** vastas Pille
*** Apelsini lõhnamolekul pidavat olema muidu samasugune kui sidruni oma aint sidruni oma on peegelpildis, nii et kui inimene sööb peegli ees apelsini, siis peaks tema peegelpildil olema äärmiselt hapu nägu peas.
Nii, jälle üks huvitav õhtu üle elatud. Ei teagi kohe kust kohast pihta hakata.
No alustame sellest, et nägin jälle üle pika aja Mpsi häält linna peal. Sõitis teine jalgrattaga, peod täis värvilisi vahtralehti, näol õnnis naeratus. See oli päris hea algus päevale (tõsi, ma kohtasin Mpsi häält alles kella veerand kuue paiku, aga kuna enne polnud selles päevas olnud midagi rõõmustavat, siis ma lihtsalt otsustasin päeva ametlikku algust edasi lükata)
Kohe peale seda toimus ka lahkujatele lehvitamine (ja minu arvates on selge ülekohus väita, et me üritasime Piretile marki täis teha (edukalt muide). Me lihtsalt väljendasime nii oma kurbust tema lahkumise puhul). Kusjuures ma tahaks näha kui ma järgmisel korral kui koju sõidan ei leiagi eest tervet rodu pikkusjärjekorras seisvaid sõpru, kes mulle taskurätikutega lehvitavad (nojah, suure tõenäosusega ei leia kah).
Seejärel toimus Liina juures suur möbleerimisüritus. Asi oli selles, et see neiu oli endale hiiglasliku laiekraan teleka ostnud (komplekti kuulub moodne sisekujunduslik element Antenni-Pille). Kui telekast sai üles tassitud, selgus, et Liinal pole nii suurt seinapindagi. Esialgu kaaluti, et kas mitte tuba wc arvelt suuremaks lõhkuda, aga see mõte maeti kui liiga töömahukas maha. Teise variandina otsustati loobuda ühes seinas laiutavast kapist. Kuna sellest mööbliesemest kellelgi kahju polnud, siis otsustati kapp lihtsalt aknast välja lükata. Aga oh neid ülejõe arhitekte! Nad ei mõtle ka kunagi millelegi. Aknad olid liiga väikesed. Nii tuligi noormeestel oma muskleid pingutada ja kapp trepist alla tassida. Meil "nõrgema" soo esindajatel avanes võimalus jälgida musklite mängu (aga et asi oleks aus ja võrdne vastasime noormeestele hiljem veinipudeleid avades omalt poolt samaga).
Aga ega me niisama ei istunud siis. tegelesime näiteks meditsiiniliste probleemidega. Näiteks selgus õhtu käigus, et külm õunamahlakompress on ühejalgsetele parim, eriti kui määrida veel haiget kohta seest poolt kange alkohoolse joogiga. Teate, ma polnudki ammu viina joonud. Ma mõtlen niimoodi pitsiga ja palju. Vanad head ajad tulid meelde.
Õnnestus ära näha ka see imaginaarne füüsik. No mis ma siis öelda oskan. Tal oli ukse peal silt mille järgi füüsikut ära tunda. Seda võite siit näha. Minu arvates kehtisid tema puhul kõik punktid (eriti see, mis käsitleb reedeõhtust õppimist, sest just seda eelistas ta pidutsemisele) peale selle, kus väideti et füüsikud oskavad silmad kinni Mäkaiveri tunnusmeloodiat vilistada. Ta ei osanud. Ma küsisin. Aga samas sain näiteks targemaks selle koha pealt, milline näeb välja peeglisse vaatav apelsini lõhnamolekul***. Ei uvitav inimene tuleb mainida. Füüsik. Ja uhke selle üle.
Liina juurest kandus pidu edasi Triinu juurde. Mingi hetk saabus kohale ka Man ja valas lahkelt Apfel spaß´i. Ise läks ta küll väga kiiresti teise tuppa magama. Aga noh andestatav. Siis saabus hetk, mil joomine kujunes sportlikuks mõõduvõtmiseks saarlaste ja idavirumaalaste vahel. Ja siis läks Triin magama.
Lõpuks olimegi jäänud vaid meie kaks – poollombakas Merike ja poolearuline Pille. Mõtlesime siis, et mida edasi teha, kas istuda köögis või üritada endale enam vähem pehme küljealune leida. Otsustati viimase kasuks. Voodi leidmine polnud keerukas. Tuli vaid Mps ära hirmutada :D Hakkama saime.
Täna ommikul postalkohoolses eufoorias mööda päikeselist Tartut kõndides tundus elu jälle ilus. Isegi ommikune kaubandusliku ruubikukuubiku külastus ei suutnud tekitada seda harilikku õõvastust.
Kui ma ei peaks praegu joonistama hakkama vaid võiks kusagil vaikselt kulgeda, siis oleks elu ikka täitsa ilus!!!
Nüüd tuleb mul vaid omseks-üleomseks mingi tegevus välja mõelda. On kellelgi pakkumisi?
* ütles imaginaarne füüsik
** vastas Pille
*** Apelsini lõhnamolekul pidavat olema muidu samasugune kui sidruni oma aint sidruni oma on peegelpildis, nii et kui inimene sööb peegli ees apelsini, siis peaks tema peegelpildil olema äärmiselt hapu nägu peas.
reede, oktoober 14, 2005
Veidi blogindusest
Hehh, mul oli plaanis teha bloginduses väike paus. Seda vaid maailmaparanduslikel kaalutlustel. Mõelge ometi kui palju aega te oma lühikesest elust kulutate miskite rohkem või vähem võõraste inimeste mõtete lugemisele. Einoh, kui oleks väärt mõtted, siis ma saaks aru. Aga no andke andeks, mina pole kuangi erilise väärismõtelusega tegelenud (see oli praegu küll väike kirjanduslik vähendus, kui ma noor olin, nii kolmene, siis olin ma üle lasteaia tuntud mõtleja, nagu mingi sõime rühma Sokrates vms). Ma saaks säästa mõttetust ajaraiskamisest mitu inimest.
Sellega seoses tekkis mul küsimus. Uvitav, kui palju inimesi minu blogisse üldse ära eksib? Täitsa huvitav oleks teada. Täna nt sattusin ma täiesti juhuslikult ühte võhivõõrasse blogisse ja mida mina seal nägin??? Seda! Uskumatu. Igatahes olen ma äärmiselt meelitatud.
Sellega seoses tekkis mul küsimus. Uvitav, kui palju inimesi minu blogisse üldse ära eksib? Täitsa huvitav oleks teada. Täna nt sattusin ma täiesti juhuslikult ühte võhivõõrasse blogisse ja mida mina seal nägin??? Seda! Uskumatu. Igatahes olen ma äärmiselt meelitatud.
kolmapäev, oktoober 12, 2005
Unenäovabrikust hullud uned tulevad
Hehh, appi. See asi läheb juba naljaks ära. Ma ei pea üles tõusmagi, et saaks peatäie naerda. Täna öösel võttis asi eriti koomilise pöörde. Võis siis sügavvilosoovilise. See unenäovabrik on hakanud huvitavaid uudistooteid turule laskma.
Asi oli siis nii: Meil on kalssijuhataja Anne Metsaga viimane klassijuhataja tund. Ülikool on küll läbi aga samas on ees ja klass koosneb inimestest, kellega ma pole iial ühes klassis käinud. Aga see on ju unenägudele täiesti omane ja mina ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Klassijuhataja on kõigile viimase tunni puhul otsinud mingid õpetussõnad, mis peaks konkreetse isikuga irmus ästi sobima. Ja siis ta jalutab mööda klassi ringi ja jagab neid, ise valjusti ette lugedes (a la Andres Paas - tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus). Jõuab siis minuni ja annab mullegi õpetussõnad:
"Pille - Hoolimata suurest vastumeelsusest võivad rasked otsused tulla kergemini kui oodata oskad..."
Minul jäi isegi unenäos suu lahti. Mida krdit ta sellega öelda tahtis??? Oskab keegi mind aidata? Ma jungilt ega Freudilt parem ei küsi, ma ei taha, et see tähendaks ühtegi neist kolmest.
Ei aga asi läks veel paremaks. Õpetussõnad, mis anti laisikule olid ikka kulda väärt!!!
"Piret - Sa vöid ju vorsti pöösasse vista, aga pöder ei pruugi järgi minna..."
Kusjuures selle lause loogikast saan ma küll aru. Vist. Kuigi tuleb öelda, et A. Mets on ikka sügavamõtteliste ütlustega välja tulnud. Eino tõesti!!!
Sellega muidugi minu unenäod ei piirdunud, nägin veel sadat miljonit asja, millega ma teid piinama ei hakka, aga siiski mainin ära, et mul õnnestus taas oma fotokas unenäos ära uputada. Alles paar ööd tagasi tegin ma seda samuti. Siis läks fotokas lõpuks veel põlema ka. Eelmisel korral uputasin ta jääveega kraavi. Kusjuures see käis nii, et ma pidin kraavist üle üppama, aga kartsin, et äkki ei jaksa ja et fotokas koos minuga vette ei kukuks, viskasin selle teisel kaldal seisvale Mpsile, aga ei visanud välja :( (ise sain ilusti üle kraavi hüpatud). Seekord uputasin selle ookeani (ja tuleb ära mainida, et ka sealt õngitseti see välja). Ma olin fotoka uputamisega juba nii harjunud, et mõtlesin, et ah, see hakkab tööle küll ainult jama oli selles, et seal olid Liina pildid sees ja 90 kaadrisel filmil!!! mul oli hirm, et 84 väärtpilti läheb VETT vedama.
Kas ma pean tõesti oma fotoka ära uputama, et neist unedest pääseda???
Asi oli siis nii: Meil on kalssijuhataja Anne Metsaga viimane klassijuhataja tund. Ülikool on küll läbi aga samas on ees ja klass koosneb inimestest, kellega ma pole iial ühes klassis käinud. Aga see on ju unenägudele täiesti omane ja mina ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Klassijuhataja on kõigile viimase tunni puhul otsinud mingid õpetussõnad, mis peaks konkreetse isikuga irmus ästi sobima. Ja siis ta jalutab mööda klassi ringi ja jagab neid, ise valjusti ette lugedes (a la Andres Paas - tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus). Jõuab siis minuni ja annab mullegi õpetussõnad:
"Pille - Hoolimata suurest vastumeelsusest võivad rasked otsused tulla kergemini kui oodata oskad..."
Minul jäi isegi unenäos suu lahti. Mida krdit ta sellega öelda tahtis??? Oskab keegi mind aidata? Ma jungilt ega Freudilt parem ei küsi, ma ei taha, et see tähendaks ühtegi neist kolmest.
Ei aga asi läks veel paremaks. Õpetussõnad, mis anti laisikule olid ikka kulda väärt!!!
"Piret - Sa vöid ju vorsti pöösasse vista, aga pöder ei pruugi järgi minna..."
Kusjuures selle lause loogikast saan ma küll aru. Vist. Kuigi tuleb öelda, et A. Mets on ikka sügavamõtteliste ütlustega välja tulnud. Eino tõesti!!!
Sellega muidugi minu unenäod ei piirdunud, nägin veel sadat miljonit asja, millega ma teid piinama ei hakka, aga siiski mainin ära, et mul õnnestus taas oma fotokas unenäos ära uputada. Alles paar ööd tagasi tegin ma seda samuti. Siis läks fotokas lõpuks veel põlema ka. Eelmisel korral uputasin ta jääveega kraavi. Kusjuures see käis nii, et ma pidin kraavist üle üppama, aga kartsin, et äkki ei jaksa ja et fotokas koos minuga vette ei kukuks, viskasin selle teisel kaldal seisvale Mpsile, aga ei visanud välja :( (ise sain ilusti üle kraavi hüpatud). Seekord uputasin selle ookeani (ja tuleb ära mainida, et ka sealt õngitseti see välja). Ma olin fotoka uputamisega juba nii harjunud, et mõtlesin, et ah, see hakkab tööle küll ainult jama oli selles, et seal olid Liina pildid sees ja 90 kaadrisel filmil!!! mul oli hirm, et 84 väärtpilti läheb VETT vedama.
Kas ma pean tõesti oma fotoka ära uputama, et neist unedest pääseda???
teisipäev, oktoober 11, 2005
Probleem mulisevate radikatega
Kõiki feng shui reegleid järgides peaks tasakesi voolav vesi tekitama positiivseid emotsioone, rahustama, tooma raha sisse ja tegema sind üleüldiselt uskumatult õnnelikuks.
No minul just selline asi kodus. Õhtul lähed magama justkui allika kõrval. Kõrva ääres midagi suliseb ja vuliseb ja muliseb. Tasub vaid silmad sulgeda ja endale vastav keskkond ümber mõelda. Imeline. Kusjuures ommikul on ka selline tunne nagu oleks allika kõrval maganud - külm ja rõske ja tunne on nagu poleks und saanudki.
No minul just selline asi kodus. Õhtul lähed magama justkui allika kõrval. Kõrva ääres midagi suliseb ja vuliseb ja muliseb. Tasub vaid silmad sulgeda ja endale vastav keskkond ümber mõelda. Imeline. Kusjuures ommikul on ka selline tunne nagu oleks allika kõrval maganud - külm ja rõske ja tunne on nagu poleks und saanudki.
esmaspäev, oktoober 10, 2005
Ja paadipõhi läbi laseb vee...
Uskuge või mitte, aga vahel olen ma väga õnnelik selle üle, et olen selline luuser nagu ma olen ja ei pea sellise ilusa ilmaga kusagil kontoris hullult pappi kokku ajama, vaid võin grüünes elu nautida. Metsad, järved ja pihlakamarjad. Ja puu, mis polnud veel piisavalt pehkinud, et minu fotokas oleks taas saanud oma lemmikspordialaga tegeleda. Tõsi küll, ujuma ei jõudnud minagi. Aga ausõna, ma oleks läinud, kui oleks vaid ujumise koht olnud.
Ilusa ilma puhul ei kehtinud isegi Murphy seadused. Kui tihti juhtub, et sa oled bussist maha jäämises sama kindel kui päikese loojumises ja siis ikkagi jõuad, kuna bussijuht peab piletirulli vahetama? Mitte just ülemäära tihti tuleb mainida. Vahel lihtsalt veab.
Mis puutub päikese loojumisse, siis elasin just praegu ühe sellise üle. See loojus nii häbematult kiiresti, aga vähemalt värvirikkalt.
Hehh, kui ma kohe magama ei jääks, siis võiksin vist ommikuni kirjutada. Teie õnneks on teil tegu tõelise unemütsikuga. Keeran end oma rõskes toas teki sisse, tõmban kerra ja unistan taivani radikatest.
Marguse soovitusel : *
Ilusa ilma puhul ei kehtinud isegi Murphy seadused. Kui tihti juhtub, et sa oled bussist maha jäämises sama kindel kui päikese loojumises ja siis ikkagi jõuad, kuna bussijuht peab piletirulli vahetama? Mitte just ülemäära tihti tuleb mainida. Vahel lihtsalt veab.
Mis puutub päikese loojumisse, siis elasin just praegu ühe sellise üle. See loojus nii häbematult kiiresti, aga vähemalt värvirikkalt.
Hehh, kui ma kohe magama ei jääks, siis võiksin vist ommikuni kirjutada. Teie õnneks on teil tegu tõelise unemütsikuga. Keeran end oma rõskes toas teki sisse, tõmban kerra ja unistan taivani radikatest.
Marguse soovitusel : *
pühapäev, oktoober 09, 2005
Väike muinasjutt igas ommikus
Kes poleks kuulnud mujansjuttu printsessist herneteral. No täna öösel mängisin mina printsessi kustutus kummil. Vähemalt 3 korda tuli mul kustukat külje alt välja õngitseda. Ma siiamaani ei mõista, millisel müstilisel moel ta ikka ja jälle tagasi sai.
Kusjuures paar asja on veel veidi hägused. Mida sellega tõestada üritati? Hernetera näitas, et tegu on tõelise printsessiga. Aga kustukas? Ja kes on selle vandenõu taga? Ja kas ma tegin testi läbi? Ja kas mul on nüüd lootust elada häpili ever after?
Kusjuures paar asja on veel veidi hägused. Mida sellega tõestada üritati? Hernetera näitas, et tegu on tõelise printsessiga. Aga kustukas? Ja kes on selle vandenõu taga? Ja kas ma tegin testi läbi? Ja kas mul on nüüd lootust elada häpili ever after?
reede, oktoober 07, 2005
Unistus läikivast pealaest
Te ju kõik teate kui hirmsasti ma kõdi kardan?
Nuvot. ma olen hulluksminemise äärel. Miskil moel õnnestub igal ommikul minu kampsuni sisse pugeda üks juuksekarv, mis hakkab selja pealt kõditama. Lõpuks suure akrobaatika ja kondiväänamise tulemusena õnnestub mul see kätte saada. Võite isegi arvata, et veidikese aja pärast on platsis järgmine juuksekarvake, kelle eluunistuseks on mu elu põrguks teha. Niimoodi ei saa ju millelegi keskenduda.
Peaks end kiilaks ajama. Kindlasti paraneks sellega seoses mu kuulmine ja teised inimesed näeks ka kui ilusad kõrvad mul on :D
Muide, mul on praegu kohutav kiusatus kool pooleli jätta. Ma pole iial varem tundnud end tegevat midagi nii mõttetut ja mittekuhugiviivat.
Nuvot. ma olen hulluksminemise äärel. Miskil moel õnnestub igal ommikul minu kampsuni sisse pugeda üks juuksekarv, mis hakkab selja pealt kõditama. Lõpuks suure akrobaatika ja kondiväänamise tulemusena õnnestub mul see kätte saada. Võite isegi arvata, et veidikese aja pärast on platsis järgmine juuksekarvake, kelle eluunistuseks on mu elu põrguks teha. Niimoodi ei saa ju millelegi keskenduda.
Peaks end kiilaks ajama. Kindlasti paraneks sellega seoses mu kuulmine ja teised inimesed näeks ka kui ilusad kõrvad mul on :D
Muide, mul on praegu kohutav kiusatus kool pooleli jätta. Ma pole iial varem tundnud end tegevat midagi nii mõttetut ja mittekuhugiviivat.
neljapäev, oktoober 06, 2005
Vigastatud sõrmega ei saa asjalikke pilte joonistada
Ukumatu, mul on sõrmenukil sinikas. Üks kahest, kas ma olen kellegi uksele kõvasti koputanud või kellelegi lõuga andnud. Mina ei mäleta end kumbagi teinud olevat. Aga kui kellelgi peaks olema silma all sinikas ja ta ei mäleta, kust see tuli, siis mina pole süüdi, eks?
Teiste inimeste asjalikkuse vaimus otsustasin ise ka veidikene asjalik olla ja joonistada. Oi kuidas ma vihkan hokimängijaid. Neid on lihtsalt nii otsatult tüütu joonistada. Seetõttu ma polegi eriti asjalik olnud. Joonistasin oopis kõrbesiili.
Te võibolla imestate, et mis elukas see kõrbesiil selline on. Las ma räägin:
Kõrbesiil on imetaja, kes kuulub kiskjaliste seltsi, siillaste sugukonda ja tema ladinakeelne liiginimi on Erinaceus zerda. Tegu on meie alustassilt-piimalakkuja-siili kauge sugulasega. ta on okkaline nagu üks siil ikkagi, kuid võrreldes tavasiiliga on tal tunduvalt suuremad kõrvad. Need on loomulikult selleks, et kehatemperatuuri reguleerida. Lisaks on tal kohutavalt hea kuulmine. Ta kuuleb kohe ära kui mõni kõrbes hulkuja kaevu otsib. Silmad on tal samasugused kui Maarišil - pilus - see on selleks, et liiv silma ei läheks. Loomulikult kuuluvad komplekti ka pikad ripsmed.
Käpad on kõrbesiilil pikad ja peenikesed. Et vähendada puutepinda kuuma kõrbeliivaga võib ta vajaduse korral ka kahel jalal joosta.Ta on kohastunud eluks lõõmava kõrbepäikese all, kuigi ta seda eriti ei salli (lihtsalt päikesekreemi vastu on tal allergia). Kõrbesiile leidub Aafrika põhjaosa kõrbetes ja poolkõrbetes, Sahara kõrbes ning Araabia poolsaare inimtühjades paikades. Kõrbesiilid ei salli teisi loomi, inimestest rääkimata. Aga üksi on nad õnnelikud - võivad tundide kaupa öises kõrbes jalutada ja tähti uurida. Meie ajastu suurimad täheteadlased ongi kõrbesiillased. Kõrbesiil on öise eluviisiga loom, kes ei talu pikka päikese käes viibimist. Kõrbesiilid on üksiuitajad. Nad elavad urgudes, mis on enamasti haruldaselt kitsad aga seeest äärmiselt hubased.
Kõrbesiil on harilikult lihatoiduline, ja on seejuures äärmiselt kapriisne. Ta alustab jahti õhtuse aja saabudes ning jahib väikesi sisalikke, keda ta tänu oma väga heale kuulmisele leiab. Kusjuures talle kõlbavad ainult teatud vanuse ja värvusega sisalikud. Öösiti mööda liiva joostes ja aeg-ajalt peatudes, ei lase ta ainsatki saaklooma liigutust käest. Tänu oma pikkadele koibadele on ta võimeline hüppama kaugele ja kõrgele. Saaklooma märgates jookseb ta sellele järele, kihutab sellest kui postist mööda ja siis hüppab järgmise luite tagant välja ehmatades vaese sisalikukese poolsurnuks.
Vot selline loom on Kõrbesiil. Kui teil on mingeid küsimusi tema kohta, siis pöörduge ainsa sellel alal tegutseva harrastus siililoogi poole. ta aitab teid kindlasti.
Teiste inimeste asjalikkuse vaimus otsustasin ise ka veidikene asjalik olla ja joonistada. Oi kuidas ma vihkan hokimängijaid. Neid on lihtsalt nii otsatult tüütu joonistada. Seetõttu ma polegi eriti asjalik olnud. Joonistasin oopis kõrbesiili.
Te võibolla imestate, et mis elukas see kõrbesiil selline on. Las ma räägin:
Kõrbesiil on imetaja, kes kuulub kiskjaliste seltsi, siillaste sugukonda ja tema ladinakeelne liiginimi on Erinaceus zerda. Tegu on meie alustassilt-piimalakkuja-siili kauge sugulasega. ta on okkaline nagu üks siil ikkagi, kuid võrreldes tavasiiliga on tal tunduvalt suuremad kõrvad. Need on loomulikult selleks, et kehatemperatuuri reguleerida. Lisaks on tal kohutavalt hea kuulmine. Ta kuuleb kohe ära kui mõni kõrbes hulkuja kaevu otsib. Silmad on tal samasugused kui Maarišil - pilus - see on selleks, et liiv silma ei läheks. Loomulikult kuuluvad komplekti ka pikad ripsmed.
Käpad on kõrbesiilil pikad ja peenikesed. Et vähendada puutepinda kuuma kõrbeliivaga võib ta vajaduse korral ka kahel jalal joosta.Ta on kohastunud eluks lõõmava kõrbepäikese all, kuigi ta seda eriti ei salli (lihtsalt päikesekreemi vastu on tal allergia). Kõrbesiile leidub Aafrika põhjaosa kõrbetes ja poolkõrbetes, Sahara kõrbes ning Araabia poolsaare inimtühjades paikades. Kõrbesiilid ei salli teisi loomi, inimestest rääkimata. Aga üksi on nad õnnelikud - võivad tundide kaupa öises kõrbes jalutada ja tähti uurida. Meie ajastu suurimad täheteadlased ongi kõrbesiillased. Kõrbesiil on öise eluviisiga loom, kes ei talu pikka päikese käes viibimist. Kõrbesiilid on üksiuitajad. Nad elavad urgudes, mis on enamasti haruldaselt kitsad aga seeest äärmiselt hubased.
Kõrbesiil on harilikult lihatoiduline, ja on seejuures äärmiselt kapriisne. Ta alustab jahti õhtuse aja saabudes ning jahib väikesi sisalikke, keda ta tänu oma väga heale kuulmisele leiab. Kusjuures talle kõlbavad ainult teatud vanuse ja värvusega sisalikud. Öösiti mööda liiva joostes ja aeg-ajalt peatudes, ei lase ta ainsatki saaklooma liigutust käest. Tänu oma pikkadele koibadele on ta võimeline hüppama kaugele ja kõrgele. Saaklooma märgates jookseb ta sellele järele, kihutab sellest kui postist mööda ja siis hüppab järgmise luite tagant välja ehmatades vaese sisalikukese poolsurnuks.
Vot selline loom on Kõrbesiil. Kui teil on mingeid küsimusi tema kohta, siis pöörduge ainsa sellel alal tegutseva harrastus siililoogi poole. ta aitab teid kindlasti.
kolmapäev, oktoober 05, 2005
urusiili unenägu
Nii, kolimisega olen siis enamvähem ühel pool.
Mul oli õigus, kõik mu mustmiljon asja ei mahtunud kuidagi siia imeväiksesse urgu. Aga ma leidsin lahenduse. Toppisin toa nii tihedalt asju täis kui mahtus, seejärel surusin ukse kinni ja kõik mis jäi uksest välja, selle lükkasin lihtsalt suurtesse prügikottidesse ja viisin prügikasti. Mul on nüüd poole vähem asju kui üleeile, aga tuleb tõdeda, et ega ma selle võrra vaesemaks jäänud küll pole. Äravisatud asjade koguväärtus jääb alla juurdevõidetud ruumi väärtusele.
Nüüd on veel vaja oodata, et vaibad keemilisest tagasi tuleks (nad ei teaha tulla, aga küll ma nad koju meelitan) ja lüliti ära vahetada (lepime kokku, et kui täna õhtul peaks Tartust elekter ära kaduma, siis mina pole süüdi, eks).
Siiamaani olin õnnelik - kolimine ja paigutamine ja koristamine ja remontimine võttis kogu mu aja. Aga nüüd, mil mul pole enam suurt midagi teha, siis palun, soovitage mulle, millega ma oma aega sisustada võiks? Soovitage mulle mõnda raamatut. Pole ammu midagi head lugenud.
Mul oli õigus, kõik mu mustmiljon asja ei mahtunud kuidagi siia imeväiksesse urgu. Aga ma leidsin lahenduse. Toppisin toa nii tihedalt asju täis kui mahtus, seejärel surusin ukse kinni ja kõik mis jäi uksest välja, selle lükkasin lihtsalt suurtesse prügikottidesse ja viisin prügikasti. Mul on nüüd poole vähem asju kui üleeile, aga tuleb tõdeda, et ega ma selle võrra vaesemaks jäänud küll pole. Äravisatud asjade koguväärtus jääb alla juurdevõidetud ruumi väärtusele.
Nüüd on veel vaja oodata, et vaibad keemilisest tagasi tuleks (nad ei teaha tulla, aga küll ma nad koju meelitan) ja lüliti ära vahetada (lepime kokku, et kui täna õhtul peaks Tartust elekter ära kaduma, siis mina pole süüdi, eks).
Siiamaani olin õnnelik - kolimine ja paigutamine ja koristamine ja remontimine võttis kogu mu aja. Aga nüüd, mil mul pole enam suurt midagi teha, siis palun, soovitage mulle, millega ma oma aega sisustada võiks? Soovitage mulle mõnda raamatut. Pole ammu midagi head lugenud.
teisipäev, oktoober 04, 2005
Tasuta kolimisteenudsed. Kui vaja, kolin teid kasvõi kuule!!!
Täna tundsin, et käed on natuke valusad – nagu oleks midagi rasket tõstnud või nii. Veidikese mõttemõlgutuse järel meenus, et jah tõesti, olen 4 päeva järjest kolinud. Kõigepealt Liinat, siis Merikest-Triinu, siis iseennast ja veel veidike iseennast (kuna minu puhul on tegu suhteliselt suuremahulise, kaugeleulatuva ja põhjalikku planeerimist nõudva kolimisega, siis kulus selleks kaks päeva).
Loomulikult ei saa minusugune põhjalik inimene piirduda vaid asjade ühest kohast teise tõstmisega. Oo ei. See oleks ju liiga lihtne. Kui mina laupäeva hommikul ärkasin ja asju pakkima hakkasin, vaatasin korraks teise tuppa ja avastasin, et seal on samuti kohutavalt kole tapeet. Kusagilt lipsas mu peast läbi mõte, et paneks uue tapeedi. Ja siis tegutsesin ma kärmelt. Lippasin kiiresti tapeedipoodi, et mul ometi enne mõistus koju tagasi ei tuleks, rahast/ajast/tööst kahju ei hakkaks. Poes veetsin ma muidugi meeldiva päeva. Teate ju küll, Pille puhul on tegu äärmiselt otsustusvõimetu persooniga. Nii ma jalutasingi tunde riiulite vahel ja ei suutnud valida. Lõpuks kui müüjad hakkasid mulle juba poe sulgemise kohta vihjeid tegema, panin lihtsalt silmad kinni ja valisin riiulist 6 rulli tapeeti.
Lehtedes sahistamine pidi olema närve rahustav ja stressi maandav tegevus, no ma võin öelda, et vana tapeedi maha kiskumine on samuti vägagi rahustav (eeldades muidugi, et tapeet ikka tuleb seinast lahti). Minus ärkas igatahes tõeline tapeediarheoloog. Huvitav oli vaadata, milliseid hirmsaid tapeete selles toas oli olnud ja mõelda juurde, et millised inimesed küll elasid rõverohelises koledate roosidega tapeediga toas ja kuidas nad otsemaid hulluks ei läinud (kui päris aus olla, siis selle kohta mul täpsed andmed puuduvad). Nii väike tuba kui see siin, mingi kirju üllitisega...huhh!!! Kuigi tuleb tõdeda, et kui need 5-6 kihti tapeeti sai seinast maha kistud muutus tuba kohe paugupealt tunduvalt ruumikamaks.
Laupäeval ma muidugi oma toa remondiga eriti kaugele ei jõudnud. Nimelt oli lõunatuul viinud Ida-Virumaale kuuldusi osavast meisterkolijast ja nii tuligi mul minna ja näidata neile, et sedasorti kuuljuttudel võib isegi tõepõhi all olla.
Esmaspäeval sai siis detapetseerimisega jätkatud. Kutsusin omale Kairi appi ja puha. Ta on meil peaaegu et ekspert. Liina käis kah abistamas. Tema hoolitses valdavalt toitlustamise eest. Tegi meile kisselli ja puha. Muide, kas teie teadsite, et tapetseerimisel on vajalikud kolm asja: pintsel, tapeet ja saumikser (tapetseerimise käigus jõuti korduvalt imestada, et kellele neid seinu veel vaja on).
Kui liim oli valmis algas tõeline peetimine. Teate, ma polnud kunagi varem tapeeti seina pannud. Mina, tuntud naiivitar, mõtlesin nagu tavaliselt, et kui raske see ikka olla saab. Tuli välja, et üle ootuste raske.
Aga nüüd kujutage ette liivakõrbe keskpäeval – kollane, kollane, kollane. Luited tõusevad ja langevad, moodustades justkui liivast merelaineid. Kas pole ilus? Nuvot, just nii ilus on minu uus tuba nüüd. Tapeet lainetab ja lokib kohutavalt. Mina isiklikult ei usu, et see eriti kaua seinas püsib, kardan, et isegi minu tehtud puuriidad on püsivamad.
Aga võibolla teid huvitab, et miks see tapeet ikkagi nii kohutavalt lainetab ja nii mühklik on? Vaadake, asi on pisimutukates. Need tahtsid ju hirmsasti aidata või lihtsalt uudistada ja olid kogu aeg risti jalus, pole siis ime, et mõni liimipotti kukkus või lihtsalt tapeedi taha jäi. Juhtub ju.
Tänane päev on siis asjade tuppamahutamisele pühendatud. Hehh, siin tuleb jälle füüsikaseadustega maadlema hakata. Kas teie kallid kaaskannatajad usute, et minu sadamiljonit asja, mis ruumalalt on ca 45m3 mahub minu 25m3 suurusesse tuppa? Mina isiklikult kipun sellesse millegipärast skeptiliselt suhtuma...
P.S muide, kui kedagi uvitab, siis olen ma 8404 päevane (pluss-miinus arvutusvead) ja näinud oma elus miljonit päikesevarjutust (see teeb peaaegu 119 varjutust päevas)
laupäev, oktoober 01, 2005
Valdavalt füüsiakst ja füüsikutest
Kolisime siin Liinat. Perekond Kallase kolimisfirma abistas meid. Ilma nendeta jalutaks me vist siiamaani voodiga mööda Tartut ringi. Mis siis kolimise käigus selgus? Esiteks seda, et suurem osa meie majaelanikest on venelased. Uskumatu. Ma arvasin, et naabri valve (või siis antud juhul naabri Ljudmilla) töötab vaid Jaama tänavas, aga meil siin paistab see ka väga töökorras süsteem olevat. Lausa kaks mutti (mõlemad meie trepikojast) pidasid meil vahetustega silma peal kui me Kätliniga omale õue korterit sisustasime. Ja üks teine venelane tahtis Liina tugitooli ja riiulit ära osta, aga pakkus liiga madalat hinda. Meie nõudsime poole kõrgemat, ta lubas mõelda sellele.
Teiseks avastasime, et klaverit poel üldsegi nii kerge ühest korterist teise kolida ja kapist tulevad alati välja mingid mehed (kuigi kunagi ei või kindel olla, kui mehed nad nüüd täpselt on) ja et Marguse kaubik on selgelt liiga väike.
Kolmandaks kohtasime Liina uusi füüsikutest korterikaaslasi. Esimene oli selline vaikne tüüp, teine oli selline veel vaiksemat tüüpi. Asi on selles, et seda teist pole keegi iial näha saanud. Ma arvan, et esimese füsiku puhul on tegu lihtsalt äärmiselt üksiku inimesega, kes on selle teise füüsiku lihtsalt välja mõelnud. Umbes nagu Sooda. Ma ei usu, et seal reaalselt oleks kaht füüsikut. On vaid füüsik ja team imaginaarne sõber.
Aga neil füüsikutel seal oli kitarr kapi otsas, ma juba kaalusin Liina juurde kolimist.
Omme või siis üleomme kolin ise ka ära. Vähemalt poole väiksemasse tuppa (arvutasime välja - u 10 m2) pean kogu oma maailma mahutama. Kui võtta asja füüsika seisukohalt, siis ruumala vähenedes peaks kontsentratsioon suurenema. Ehk siis minu mõtted muutuma tihedamaks, sisukamaks ja teod asjalikumaks? Pigem kardan, et minu skisofreeniline maailmapilt veel skisomaks.
Ja uskumatu kui palju inimesi on vastu ööd msn-is. See on peaaegu et füsikasesaduste vastu.
Teiseks avastasime, et klaverit poel üldsegi nii kerge ühest korterist teise kolida ja kapist tulevad alati välja mingid mehed (kuigi kunagi ei või kindel olla, kui mehed nad nüüd täpselt on) ja et Marguse kaubik on selgelt liiga väike.
Kolmandaks kohtasime Liina uusi füüsikutest korterikaaslasi. Esimene oli selline vaikne tüüp, teine oli selline veel vaiksemat tüüpi. Asi on selles, et seda teist pole keegi iial näha saanud. Ma arvan, et esimese füsiku puhul on tegu lihtsalt äärmiselt üksiku inimesega, kes on selle teise füüsiku lihtsalt välja mõelnud. Umbes nagu Sooda. Ma ei usu, et seal reaalselt oleks kaht füüsikut. On vaid füüsik ja team imaginaarne sõber.
Aga neil füüsikutel seal oli kitarr kapi otsas, ma juba kaalusin Liina juurde kolimist.
Omme või siis üleomme kolin ise ka ära. Vähemalt poole väiksemasse tuppa (arvutasime välja - u 10 m2) pean kogu oma maailma mahutama. Kui võtta asja füüsika seisukohalt, siis ruumala vähenedes peaks kontsentratsioon suurenema. Ehk siis minu mõtted muutuma tihedamaks, sisukamaks ja teod asjalikumaks? Pigem kardan, et minu skisofreeniline maailmapilt veel skisomaks.
Ja uskumatu kui palju inimesi on vastu ööd msn-is. See on peaaegu et füsikasesaduste vastu.
reede, september 30, 2005
Kord lendan Marsile õunaraksu :D
Kuulge, kas keegi teist teab, kas inimesel on kõrvas mingi suuremat sorti veresoon või mis? See seletaks, miks see hull sääsk mind öösel kõrvalestalt näris.
Päeval käisin Ihastetuuril. Uskumatu. Kogu meie pagulaste käng oli kohal. See tuli mulle üllatusena. Ses suhtes, et Arturit näeb Tartus külaltki tihti aga ülajäänud satuvad siia suht harva ja veel harvemini kõik korraga. Seekord oli erand. Ja erandlik oli ka see juhus, et jubin, mis juba pea pool aastat neile peavalu oli valmistanud hakkas tööle. Uskumatu. Käivitamisel tegi masin isegi häält. Mitte küll sellist vaikset surinat, nagu ma mäletan vanast ajast vaid pigem sellist, mida võiks minu arvates teha astmahaige siil. Asi oli selles, et nüüd, mil põhiviga sai parandatud lõid välja kõik sada uut pisiprobleemi. Aga igatahes oli see lootust andev katsetus (vähemalt võrreldes kõikide eelnevatega). Pärast käisime veel kõik koos Panges tähistamas. Hehh, vanad head ajad tulid meelde.
Ja Liinaga käisime õunaraksus :D Hiilisime mööda kõrvaltänavaid, ronisime aedadesse ja kui keegi meid ära ajama tuli põgenesime nii kiiresti, et isegi tuul kadestas meid.
Päeval käisin Ihastetuuril. Uskumatu. Kogu meie pagulaste käng oli kohal. See tuli mulle üllatusena. Ses suhtes, et Arturit näeb Tartus külaltki tihti aga ülajäänud satuvad siia suht harva ja veel harvemini kõik korraga. Seekord oli erand. Ja erandlik oli ka see juhus, et jubin, mis juba pea pool aastat neile peavalu oli valmistanud hakkas tööle. Uskumatu. Käivitamisel tegi masin isegi häält. Mitte küll sellist vaikset surinat, nagu ma mäletan vanast ajast vaid pigem sellist, mida võiks minu arvates teha astmahaige siil. Asi oli selles, et nüüd, mil põhiviga sai parandatud lõid välja kõik sada uut pisiprobleemi. Aga igatahes oli see lootust andev katsetus (vähemalt võrreldes kõikide eelnevatega). Pärast käisime veel kõik koos Panges tähistamas. Hehh, vanad head ajad tulid meelde.
Ja Liinaga käisime õunaraksus :D Hiilisime mööda kõrvaltänavaid, ronisime aedadesse ja kui keegi meid ära ajama tuli põgenesime nii kiiresti, et isegi tuul kadestas meid.
neljapäev, september 29, 2005
I'm one of these chosen oneswho are flyin' around in theircold metal-bird
Täna vaatasin 2 tundi järjest kuidas päike uuesti ja uuesti õhku lendas. Vägevad arvutiefektid. Meeletu tule ja valguse ja eriefektide mäng, aga muidu ei midagi uut. Liiga ameerikalik. Kõik tambiti sada korda läbi. Nikerdati puust välja, värviti punaseks, pandi juurde nooled ja vilkuvad sildikesed, et nii ongi ja et oleks ikka meeldejäävam, siis näidati seda uuesti ja uuesti iga nurga alt.
Aga sellest hoolimata inspireeriv. Suurte ja väikeste paukude vahepeal läks mõte uitama, lipsas sisse ühest ussiaugust ja tormas sadade miljonite tähesüsteemide vahelt põigeldes edasi kuni jõudis pärale. Kuhu? Vot ei ütle.
Muuseas tekkis tahtmine heita see Surematu kõrvale ja naasta tagasi tõelise ulme - ci-fi juurde. Uskumatu, aga ka selles žanris olen ma kirjutanud, aga sellest tuli veel saastam saast kui käesolev surematu saast.
Muide, Artur ja Ender olid ka saalis (mõnele võibolla tulevad nimed tuttavad ette, vot nende järgi ma kõngeva romaani tegelased nimetasingi). Istusid seal ja itsitasid omaette. Ma olin suht üllatunud neid seal nähes. Ma isegi ei teadnud, et nad Tartus on, veel vähem oskasin neid oodata miskit kosmose dokseepi vaatama. Hiljem selgus, et nad olid juba mitu päeva siinkandis viibinud, miskit uut jublakat testinud. Olevat päris lootustandev. Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis probleem neil on. Praegu näib asi seisvat ühe "jublaka" taga, mida nendesugused tüübid kusagilt kätte ei saa ja üritavad nüüd mingeid asendusi leida. Mind nad tavaliselt tehnilistesse üksikasjadesse ei pühenda. Ükskord Ender üritas seletada, aga mul tuli tõdeda, et ega ma ikka suurt midagi aru ei saanud.
Täna polnud meil aega kaua lobiseda, aga homme saame kokku ja läheme väikesele matkale Ihaste kanti. Eks siis kuuleb täpsemalt kuidas olukord on. Seni aga:
I'm an astronaut
Ai-ai-ai-ai-ai
I'm lfyin' around
I've been always here,
there's nobody
bringing me home
Aga sellest hoolimata inspireeriv. Suurte ja väikeste paukude vahepeal läks mõte uitama, lipsas sisse ühest ussiaugust ja tormas sadade miljonite tähesüsteemide vahelt põigeldes edasi kuni jõudis pärale. Kuhu? Vot ei ütle.
Muuseas tekkis tahtmine heita see Surematu kõrvale ja naasta tagasi tõelise ulme - ci-fi juurde. Uskumatu, aga ka selles žanris olen ma kirjutanud, aga sellest tuli veel saastam saast kui käesolev surematu saast.
Muide, Artur ja Ender olid ka saalis (mõnele võibolla tulevad nimed tuttavad ette, vot nende järgi ma kõngeva romaani tegelased nimetasingi). Istusid seal ja itsitasid omaette. Ma olin suht üllatunud neid seal nähes. Ma isegi ei teadnud, et nad Tartus on, veel vähem oskasin neid oodata miskit kosmose dokseepi vaatama. Hiljem selgus, et nad olid juba mitu päeva siinkandis viibinud, miskit uut jublakat testinud. Olevat päris lootustandev. Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis probleem neil on. Praegu näib asi seisvat ühe "jublaka" taga, mida nendesugused tüübid kusagilt kätte ei saa ja üritavad nüüd mingeid asendusi leida. Mind nad tavaliselt tehnilistesse üksikasjadesse ei pühenda. Ükskord Ender üritas seletada, aga mul tuli tõdeda, et ega ma ikka suurt midagi aru ei saanud.
Täna polnud meil aega kaua lobiseda, aga homme saame kokku ja läheme väikesele matkale Ihaste kanti. Eks siis kuuleb täpsemalt kuidas olukord on. Seni aga:
I'm an astronaut
Ai-ai-ai-ai-ai
I'm lfyin' around
I've been always here,
there's nobody
bringing me home
kolmapäev, september 28, 2005
Aaaaaahhh¤
Nii, siit tuleb pikk jutt. Ei soovita lugeda kui just unejuttu pole vaja. Minu matkakirjeldused on alati pikad ja igavad.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et ma ei ärganudki täna äratuskella peale, vaid hoopis kõuekärgatuse peale. Mina loomulikult mõtlesin, et tegu on jälle Edela raudtee julmade äratusvõtetega. kahtlust tekitas vaid see, et rongide ümbervagundamist saatsid sellised valgussähvatused. Selline kahtlane tunne puges hinge. Et kõhklusi ümber lükata, vaatasin aknast välja ja oh seda õudu - akna taga kukkus parasjagu ookean taevast alla. Te ju kõik teate, et ma arrrrrmastan äikest, aga mitte siis kui minul on suur plaan rabas matakata . Võite ette kujutada milline pettumus see minu jaoks oli. Ma oleks peaaegu nutma hakanud - minu meeletud plaanid ja nii palju siis sellest - aga otsustasin, et ma ei tee seda. Seejärel kujutasin veel hetkeks ette, kuidas ma päev otsa kodus oma rikutud päeva pärast kurvastan ja tegin oma viimaste aastate ühe parima otsuse. Ma ütlesin iseendale: "Aitab, tulgu taevast või pussnuge, mina lähen rappa. Kindlasti on ka äike rabas unustamatu kogemus. Pussnoad seda enam."
Kui ma uksest välja astusin enam ei sadanud. Ja tuleb tõdeda, et ei vihma ega pussnuge ma ei näinud ei rabas ega ka tee peal. Terve päeva paistis päike. Alles Tartusse tagasi jõudes leidsin eest suured veelombid. Kas teil sadas siin?
Täna siis värvisin suure laigu oma kontuurkaardist. Endla raba sai üheks värvikamaks laiguks minu kaardil. Raba oli loomulikult uskumatult ilus ja lõhnas isegi veel ilusamini kui suudate seda ette kujutada. Kui osavad kaupmehed "minu paksust ja talumatust bossist" tuleks mulle müüma pudeliga õhku, mis lõhnaks kui raba, siis ostaks ma neilt kõik pudelid ära ja iga kord kui mudamasendus mind tabaks, kui toaseinad hakkaks mind rõhuma, kui üksindus tahaks hinge välja väänata, hingaks ma ühe sügava sõõmu raba mõrkjasmagusat õhku ja suudaks jälle elule otsa vaadata ja teda kasvõi jõllitamisvõistluses võita.
Üldse oli rabas nii mõnus. Ma ei hakka kirjeldama kui ilus see oli. Ma niikuinii pildistasin iga laugast, mändi ja mätast. Sellistel hetkedel on mul hirmus kahju, et minu seebikas ei suuda piisavalt teravalt ja täpselt jäädvustada seda ilu. Siin oleks muidugi selge ülekohus ainult fotokat süüdistada - pole ikka midagi teha kui endal ikka sellist hea kaadri otsimise silma pole. Eks näeb mis sellest välja tuleb.
Aga see lõhn ja ilu ja kõik muu kokku annab sellise ütlematu mõnusa tunde. Ja see juhtus taas. Ma tundsin seda, mida vaid valitud hetkedel tunda saab - ma tundsin igavikku. Ma ei oska seda niikuinii seletada, nii et järgmised kolm lõiku võite samahästi ka vahele jätta. Te ei kaota midagi muud peale Pille sonimise.
Milles siis see igavikulisuse tunne seisneb? See on sõnulkirjeldamatu tunne. Sel hetkel, mil sa seda tajud, pole sõnu vajagi, hiljem aga piisavaid sõnu enam ei leia. ma kipun arvama, et neid pole olemaski. Kes seda kunagi tundnud on, see saab ise aru. Teistest on mul lihtsalt kahju. Aga ma üritan siiski. Ma istun Endla järve paadisillal, kõlgutan jalgu vee kohal, lasen tuulel oma mõtteid juhtida, päikesel oma põski paitada ja hingan sisse soolõhnu. Niimoodi istudes sulan ma ümbritsevaga ühte. Iga minu südametukse pumpab mu veenidesse pruunikat rabavett, minu silmad muutuvad põhjatuteks laugasteks, minu sõrmed kaevuvad turbasamblasse muutudes kidurate mändide sitketeks juusteks, minu juuksed värvuvad punaseks kui sügisene turbasammal, minu mõtted hajuvad ja muutuvad veelindude kisaks - ma saan sooks. ja just sellel hetkel ma mõistan, et olen kogu aeg siin olnud - kõiketeadev kõikemõistev kuid igavesti vaikiv. Ja ma tean ka, et mis ka ei juhtuks, ma olen seal edasi aegade lõpuni ja kauemgi veel. Kogu see segane maailm mu ümber võib joosta ringiratast, tormata hullunult, kihutada täiskiirusel hukatuse poole. Minu juures seisab aeg paigal. Ma ei vanane, ma ei sure, ma lihtsalt olen ja see igavikulisus on nii hea tunne. Kusjuures pole üldse oluline, kas see tunne kestab reaalajas sekundi, minuti või tunni. Sest selle sekundi minuti või tunni sisse mahub kogu igavik ilusti ära. Vahe on ainult selles kui palju ma suudan ajalt varastada. Sest selle aja jooksul ma vanemaks ei jää, selles olen ma kindel mis kindel. Täna hoidsin ma vähemalt pool tundi kokku, kogedes selle aja jooksul aga miljoni aasta jagu kogemusi.
Selliseid igavikulisi hetki on olnud uskumatult vähe. Vaid loetud korrad. Esimest korda mäletan ma hästi. Istusin šotimaal mererannas kaljul ja meri möllas, meri kees, kalda poole otsis teed. Õhk mu ümber oli tiine soolasest merelõhnast ja ma oleks sinna jäänudki. igaveseks. See on mul hästi meeles, kirjutasin selle oma päevikussegi üles. See ei olnud selline tavaline oi-kui-ilus-hea-ja-armas-siia-võiks-jäädagi tunne. See oli minu jaoks uus kogemus. Ühel korral ma aga lihtsalt lebasin vihmamärjal murul ja ühel hetkel järsku tundsin, et olin seal olnud juba terve igaviku, muru kasvas minust läbi, minu peal, ma olin muld. Hetk hiljem tulin maailma tagasi, aga uskumatu tunne säilis.
Sellisest olekust ei saa puhtalt välja tulla. iga kord kui ma olen käinud igavikus jääb minust natuke sinna maha. Samas aga saan ma midagi juurde. Alates tänasest voolab minu veres lisaks muule ka veidike raba hapukat vett. Kusjuures ma kardan, et kui selline asi tihedamaks muutub, siis ühel päeval jäängi ma sinna igavikumaailma, muutungi päriselt metsaks järveks või mustsõstramarjaks. See on muidugi ilusam lõpp kui klaveriga vastu pead saada. tegelikult polekski see lõpp. See oleks alles algus.
Aga nüüd maisemate asjade juurde tagasi. Mis ma seal rabas veel tegin?
Üritasin nt oma fotokat lendama õpetada. Kes mäletab, siis kord varem proovisin teda ujuma õpetada. Ma harin teda edasi. Ronisin vaatetorni tippu ja ütlesin talle hüppa. See põrsas hüppaski. Viimasel hetkel sain tal sabast kinni.
Testisin siis möödaminnes ka oma Priimuse ära. Töötab. Seenesupp oli imeline.
Käisin läbi kõik rajad ja mitterajad, mis selles rabamajanduses eal üldse leida võis.
Sõin pohlasid, mustikaid ja jõhvikaid. Sellest võite järeldada, et ükski jõud ei suutnud mind hoida rajalt kõrvale astumast. ja kui Pille juba rajalt kõrvale astub, siis ikka nii, et oleks põlvini märg, kui mitte isegi kõrvuni.
Jäin rongist maha ja veetsin armsa tunnikese bussipeatuses. Alates kevadisest matkast on bussipeatused mulle äärmsielt armsaks saanud. Ja nii ma istusingi peatuses, lõõritasin laulda ja ootasin bussi. Armas.
Muide, mul on mitterabaatilisi uudiseid ka. Esiteks olen taas üle pika aja realplayeri kaudu netis. Pireti arvuti urises mu peale nii kurjasti, et mina ei julenud temaga midagi teha ja ühendasin kõik asjad jaanika arvuti taha. Nüüd tuletan meelde selle arvuti pisikesi rõõme.
Siis sain ma õppelaenu kätte. Ma pole küll miski rikkur, aga kõik, kellele ma võlgu olen paluks mulle arveid esitada.
Siis sain teada ka palju mul töövihikute eest raha võimalik saada on. Tõsi, 30 000 oli selgelt ülehinnatud, aga 4000 vihiku eest on sellegipoolest rohkem kui ma oodata oskaks (4 vihikut 16 000 eeklooma, see on ju terve kari). See tähendab aint ühte. Pille haara aga pliiats kätte ja joonista end miljardäriks...
¤ See häälitsus võib tähendada ühte kahest kas meeletut heaoluhäälitsust või siis seda, et ma astusin oma villile peale.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et ma ei ärganudki täna äratuskella peale, vaid hoopis kõuekärgatuse peale. Mina loomulikult mõtlesin, et tegu on jälle Edela raudtee julmade äratusvõtetega. kahtlust tekitas vaid see, et rongide ümbervagundamist saatsid sellised valgussähvatused. Selline kahtlane tunne puges hinge. Et kõhklusi ümber lükata, vaatasin aknast välja ja oh seda õudu - akna taga kukkus parasjagu ookean taevast alla. Te ju kõik teate, et ma arrrrrmastan äikest, aga mitte siis kui minul on suur plaan rabas matakata . Võite ette kujutada milline pettumus see minu jaoks oli. Ma oleks peaaegu nutma hakanud - minu meeletud plaanid ja nii palju siis sellest - aga otsustasin, et ma ei tee seda. Seejärel kujutasin veel hetkeks ette, kuidas ma päev otsa kodus oma rikutud päeva pärast kurvastan ja tegin oma viimaste aastate ühe parima otsuse. Ma ütlesin iseendale: "Aitab, tulgu taevast või pussnuge, mina lähen rappa. Kindlasti on ka äike rabas unustamatu kogemus. Pussnoad seda enam."
Kui ma uksest välja astusin enam ei sadanud. Ja tuleb tõdeda, et ei vihma ega pussnuge ma ei näinud ei rabas ega ka tee peal. Terve päeva paistis päike. Alles Tartusse tagasi jõudes leidsin eest suured veelombid. Kas teil sadas siin?
Täna siis värvisin suure laigu oma kontuurkaardist. Endla raba sai üheks värvikamaks laiguks minu kaardil. Raba oli loomulikult uskumatult ilus ja lõhnas isegi veel ilusamini kui suudate seda ette kujutada. Kui osavad kaupmehed "minu paksust ja talumatust bossist" tuleks mulle müüma pudeliga õhku, mis lõhnaks kui raba, siis ostaks ma neilt kõik pudelid ära ja iga kord kui mudamasendus mind tabaks, kui toaseinad hakkaks mind rõhuma, kui üksindus tahaks hinge välja väänata, hingaks ma ühe sügava sõõmu raba mõrkjasmagusat õhku ja suudaks jälle elule otsa vaadata ja teda kasvõi jõllitamisvõistluses võita.
Üldse oli rabas nii mõnus. Ma ei hakka kirjeldama kui ilus see oli. Ma niikuinii pildistasin iga laugast, mändi ja mätast. Sellistel hetkedel on mul hirmus kahju, et minu seebikas ei suuda piisavalt teravalt ja täpselt jäädvustada seda ilu. Siin oleks muidugi selge ülekohus ainult fotokat süüdistada - pole ikka midagi teha kui endal ikka sellist hea kaadri otsimise silma pole. Eks näeb mis sellest välja tuleb.
Aga see lõhn ja ilu ja kõik muu kokku annab sellise ütlematu mõnusa tunde. Ja see juhtus taas. Ma tundsin seda, mida vaid valitud hetkedel tunda saab - ma tundsin igavikku. Ma ei oska seda niikuinii seletada, nii et järgmised kolm lõiku võite samahästi ka vahele jätta. Te ei kaota midagi muud peale Pille sonimise.
Milles siis see igavikulisuse tunne seisneb? See on sõnulkirjeldamatu tunne. Sel hetkel, mil sa seda tajud, pole sõnu vajagi, hiljem aga piisavaid sõnu enam ei leia. ma kipun arvama, et neid pole olemaski. Kes seda kunagi tundnud on, see saab ise aru. Teistest on mul lihtsalt kahju. Aga ma üritan siiski. Ma istun Endla järve paadisillal, kõlgutan jalgu vee kohal, lasen tuulel oma mõtteid juhtida, päikesel oma põski paitada ja hingan sisse soolõhnu. Niimoodi istudes sulan ma ümbritsevaga ühte. Iga minu südametukse pumpab mu veenidesse pruunikat rabavett, minu silmad muutuvad põhjatuteks laugasteks, minu sõrmed kaevuvad turbasamblasse muutudes kidurate mändide sitketeks juusteks, minu juuksed värvuvad punaseks kui sügisene turbasammal, minu mõtted hajuvad ja muutuvad veelindude kisaks - ma saan sooks. ja just sellel hetkel ma mõistan, et olen kogu aeg siin olnud - kõiketeadev kõikemõistev kuid igavesti vaikiv. Ja ma tean ka, et mis ka ei juhtuks, ma olen seal edasi aegade lõpuni ja kauemgi veel. Kogu see segane maailm mu ümber võib joosta ringiratast, tormata hullunult, kihutada täiskiirusel hukatuse poole. Minu juures seisab aeg paigal. Ma ei vanane, ma ei sure, ma lihtsalt olen ja see igavikulisus on nii hea tunne. Kusjuures pole üldse oluline, kas see tunne kestab reaalajas sekundi, minuti või tunni. Sest selle sekundi minuti või tunni sisse mahub kogu igavik ilusti ära. Vahe on ainult selles kui palju ma suudan ajalt varastada. Sest selle aja jooksul ma vanemaks ei jää, selles olen ma kindel mis kindel. Täna hoidsin ma vähemalt pool tundi kokku, kogedes selle aja jooksul aga miljoni aasta jagu kogemusi.
Selliseid igavikulisi hetki on olnud uskumatult vähe. Vaid loetud korrad. Esimest korda mäletan ma hästi. Istusin šotimaal mererannas kaljul ja meri möllas, meri kees, kalda poole otsis teed. Õhk mu ümber oli tiine soolasest merelõhnast ja ma oleks sinna jäänudki. igaveseks. See on mul hästi meeles, kirjutasin selle oma päevikussegi üles. See ei olnud selline tavaline oi-kui-ilus-hea-ja-armas-siia-võiks-jäädagi tunne. See oli minu jaoks uus kogemus. Ühel korral ma aga lihtsalt lebasin vihmamärjal murul ja ühel hetkel järsku tundsin, et olin seal olnud juba terve igaviku, muru kasvas minust läbi, minu peal, ma olin muld. Hetk hiljem tulin maailma tagasi, aga uskumatu tunne säilis.
Sellisest olekust ei saa puhtalt välja tulla. iga kord kui ma olen käinud igavikus jääb minust natuke sinna maha. Samas aga saan ma midagi juurde. Alates tänasest voolab minu veres lisaks muule ka veidike raba hapukat vett. Kusjuures ma kardan, et kui selline asi tihedamaks muutub, siis ühel päeval jäängi ma sinna igavikumaailma, muutungi päriselt metsaks järveks või mustsõstramarjaks. See on muidugi ilusam lõpp kui klaveriga vastu pead saada. tegelikult polekski see lõpp. See oleks alles algus.
Aga nüüd maisemate asjade juurde tagasi. Mis ma seal rabas veel tegin?
Üritasin nt oma fotokat lendama õpetada. Kes mäletab, siis kord varem proovisin teda ujuma õpetada. Ma harin teda edasi. Ronisin vaatetorni tippu ja ütlesin talle hüppa. See põrsas hüppaski. Viimasel hetkel sain tal sabast kinni.
Testisin siis möödaminnes ka oma Priimuse ära. Töötab. Seenesupp oli imeline.
Käisin läbi kõik rajad ja mitterajad, mis selles rabamajanduses eal üldse leida võis.
Sõin pohlasid, mustikaid ja jõhvikaid. Sellest võite järeldada, et ükski jõud ei suutnud mind hoida rajalt kõrvale astumast. ja kui Pille juba rajalt kõrvale astub, siis ikka nii, et oleks põlvini märg, kui mitte isegi kõrvuni.
Jäin rongist maha ja veetsin armsa tunnikese bussipeatuses. Alates kevadisest matkast on bussipeatused mulle äärmsielt armsaks saanud. Ja nii ma istusingi peatuses, lõõritasin laulda ja ootasin bussi. Armas.
Muide, mul on mitterabaatilisi uudiseid ka. Esiteks olen taas üle pika aja realplayeri kaudu netis. Pireti arvuti urises mu peale nii kurjasti, et mina ei julenud temaga midagi teha ja ühendasin kõik asjad jaanika arvuti taha. Nüüd tuletan meelde selle arvuti pisikesi rõõme.
Siis sain ma õppelaenu kätte. Ma pole küll miski rikkur, aga kõik, kellele ma võlgu olen paluks mulle arveid esitada.
Siis sain teada ka palju mul töövihikute eest raha võimalik saada on. Tõsi, 30 000 oli selgelt ülehinnatud, aga 4000 vihiku eest on sellegipoolest rohkem kui ma oodata oskaks (4 vihikut 16 000 eeklooma, see on ju terve kari). See tähendab aint ühte. Pille haara aga pliiats kätte ja joonista end miljardäriks...
¤ See häälitsus võib tähendada ühte kahest kas meeletut heaoluhäälitsust või siis seda, et ma astusin oma villile peale.
Tellimine:
Postitused (Atom)