Eile pakkisime auto murutraktoreid, trimmereid ja võsalõikureid täis ning suundusime Korviaeda eesmärgiga džungli pealetungile vastulöök anda. Mina sain trimmerdada täpselt kaks kõrt kui viimane jupp tamiili õhku haihtus. Varutamiili loomulikult kaasas polnud. Egas midagi tuli haarata oksakäärid ning nende abil endale võsas teed rajada.
Võtsin plaani vabastada kiviaed võsast. No oli see alles kiuslik võsa - kibuvits, tikker, kukerpuu, põldmari, mingi tundmatu eriti pikkade okastega puu. Tundsin end kui kõik need kuningapojad, kes saja aasta jooksul üritasid edutult Okasroosikeseni jõuda, kuid pidid pettunult haavu lakkudes loobuma.
 |
| Midagi pehmet oli siiski ka |
