kolmapäev, november 16, 2005

Teisipäeva õhtune ohver ühiskonna hüvanguks

Olukord selline: Pille istub arvuti taga ja joonistab miskit mägraurgu vms. Tähtaeg hingab kuklasse, nii et ajab lausa soengu sassi. Järsku käib tirilumps ja oi näe, Kalev saadab emmessennivahendusel temani oma särava naeratuse (uskuge mind, isegi internett ei suuda vähendada seda sära). Ja mis järgneb naeratusele? Loomulikult sünnipäevakutse.
Pille mõtleb, mida teha. No tõesti ei viitsi end kodust välja ajada, ilm on külm, ilm on tuuline, ilm on märg, Kalev elab tartu mõistes peaaegu teises maailma otsas. Pille mõtleb, et kui ta läheks, siis jääks ta oma tööga raudselt ajahätta, mõtleb, et ta võiks selle asemel koristada, mõtleb, et ta võiks sel ajal isegi õppida (Pille on naiivitar). Pille leiab tuhat vabandust, miks ta minema ei peaks.
Ja siis avastab Pille järsku, et ta mõtleb ainult seda, mis kõik jääks tegemata, kui ta läheks. Aga kui ta ei lähe? Mis siis juhtub?

Pille mõtleb hetke, keerab salli ümber kaela ja astub otsusekindlalt uksest välja.

(Saate ju aru, ma ei suudaks endale hiljem otsa vaadata, kui ma jätaks minemata sellisele paljulubavale üritusele. Kes teine valgustaks teid hiljem toimunust ja tooks sellega teie ellu pisukese päikesekiire. Ühiskonna heaolu nimel valmis kõigeks!!!)

Praegu aga valutavad kõik muigeallasurumiselihased.

1 kommentaar:

Unistaja ütles ...

Vat see oli küll tõeliselt maailmaparanduslik tegu :p