neljapäev, september 29, 2005

I'm one of these chosen ones
who are flyin' around in their
cold metal-bird

Täna vaatasin 2 tundi järjest kuidas päike uuesti ja uuesti õhku lendas. Vägevad arvutiefektid. Meeletu tule ja valguse ja eriefektide mäng, aga muidu ei midagi uut. Liiga ameerikalik. Kõik tambiti sada korda läbi. Nikerdati puust välja, värviti punaseks, pandi juurde nooled ja vilkuvad sildikesed, et nii ongi ja et oleks ikka meeldejäävam, siis näidati seda uuesti ja uuesti iga nurga alt.
Aga sellest hoolimata inspireeriv. Suurte ja väikeste paukude vahepeal läks mõte uitama, lipsas sisse ühest ussiaugust ja tormas sadade miljonite tähesüsteemide vahelt põigeldes edasi kuni jõudis pärale. Kuhu? Vot ei ütle.
Muuseas tekkis tahtmine heita see Surematu kõrvale ja naasta tagasi tõelise ulme - ci-fi juurde. Uskumatu, aga ka selles žanris olen ma kirjutanud, aga sellest tuli veel saastam saast kui käesolev surematu saast.
Muide, Artur ja Ender olid ka saalis (mõnele võibolla tulevad nimed tuttavad ette, vot nende järgi ma kõngeva romaani tegelased nimetasingi). Istusid seal ja itsitasid omaette. Ma olin suht üllatunud neid seal nähes. Ma isegi ei teadnud, et nad Tartus on, veel vähem oskasin neid oodata miskit kosmose dokseepi vaatama. Hiljem selgus, et nad olid juba mitu päeva siinkandis viibinud, miskit uut jublakat testinud. Olevat päris lootustandev. Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis probleem neil on. Praegu näib asi seisvat ühe "jublaka" taga, mida nendesugused tüübid kusagilt kätte ei saa ja üritavad nüüd mingeid asendusi leida. Mind nad tavaliselt tehnilistesse üksikasjadesse ei pühenda. Ükskord Ender üritas seletada, aga mul tuli tõdeda, et ega ma ikka suurt midagi aru ei saanud.
Täna polnud meil aega kaua lobiseda, aga homme saame kokku ja läheme väikesele matkale Ihaste kanti. Eks siis kuuleb täpsemalt kuidas olukord on. Seni aga:
I'm an astronaut
Ai-ai-ai-ai-ai
I'm lfyin' around
I've been always here,
there's nobody
bringing me home

Kommentaare ei ole: