Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Valutavate sõrmedega ema

Ma kirjutaks küll blogi, aga ei saa – sõrmeotsad on valusad, paha on klaviatuuri peksta.
Võite pakkuda, mis põhjustel sõrmed valusad võiks olla?

a) olen otsustanud jätkata oma kitarriõpingutega – kes kunagi on mõnd keelpilli mänginud, teavad, et alguses saavad sõrmeotsad kõvasti vatti.

b) raskekujuline nutinäpu sündroom – ilmselgelt liiga palju telefoni näppinud

c) papercut – kontoritöötajate seas laialt levinud tööohutusnõuete rikkumisest tingitud vigastus.

d) tahan ka saada käsitööblogardiks – ehk siis tikin nagu segane.

Õige vastus on dee. Mul on jah hetkel mingi meelepettehetk ja kujutan ette, et olen käsitööline. Kuna ma tegelikult seda muidugi ei ole, siis lähevad tööd aeglaselt ja raskelt ning sõrmeotsad tulitavad.  

Millest siis selline käsitööpuhang? Vaadake, meil siin saarel on üleskutse kanda reedeti rahvarõivaid või selle elemente. Mulle see üleskutse väga meeldib, aga kaua ma selle ühe komplektiga käin ja igatsus on tekkinud uute rõivatükkide järele. Näiteks tahaks endale nipiga vatti. Käsitöö on aga nii kallis, et osta ei jaksa. Mõtlesin, et teen endale ise säästuvariandi - ilma nipita. Sellise Temu-vati. Alustuseks tellisin endale Temust kampsuni, mida üritan nüüd tikanditega vatilikumaks muuta. Puhta petukaup. Eks me näe, mis sellest välja tuleb. Algus oli minu meelest päris ilus - varrukaotsad (mansetid?) on juba valmis. Nüüd on käsil rinnaesisele lillekeste tikkimine.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis emadepäevast. Selle päeva puhul oli koolis kontsert. Väga ilus oli. Lapsed laulsid (minu Täpike ka) ja tantsisid ning vahepeale näidati vaheklippe stiilis "lapsesuu", kus lapsed rääkisid, milline nende ema on, mida ta neile pidevalt ütleb ning miks nad teda armastavad. Minu lapsi videos näha ei olnud, aga ma olen üsna kindel, et selle kohta, mida ema neile pidevalt ütleb, oleks vastus tulnud küll üks järgmistest:

• "Kas koolis nalja ka sai? Kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" – Ma arvan, et see on minu kõige laiemalt levinud fraas. Minu vanaema küsis seda minult alati ja mina küsin oma lastelt.
• "Kas koolis midagi süüa ka anti?" – mitte, et ma arvaks, et ei anta süüa. Antakse küll, aga millegipärast kipun just nii küsima.
• "Siin elaks nagu mingi põrsakari", "Koristage oma tuba ära" või midagi muud samast valdkonnast. Ja ometi on suurest korrutamisest hoolimata toad segamini nagu seapesa.
  

Mida lapsed aga esimese ja teise küsimuse vastanud oleks, tuleb neilt endilt küsida.