pühapäev, detsember 18, 2005

Niidijupijumal raporteerib

Nii, olen siin nüüd mitu päeva õmmelnud ja laulnud. Laulnud, kuna mul oli igav. Ja õmmelnud selleks, et naabrid ei kuuleks, kui valesti ma laulan, aga ma suutsin siiski üle õmblusmasina müra karjuda :D
Aga eks selle õmblemisega on üldse igavene jama. Mina siin arvutasin ja kalkuleerisin, et kas mul riidest ikka piisab või peab juurde muretsema. Khmm, riiet jäi ülegi, aga niit sai otsa! See tuli mulle üllatusena. Seda ei osanud ma oodata. Aga kui ma praegu siin toas ringi vaatan, siis saan aru küll, miks niit otsa sai. Minu tuba on kaetud ühtlase niidijuppide kihiga kui klaverimängija õlad kõõmaga.
Kõõm või mitte, aga see klaverimängija on natukeseks ajaks minu lemmik klaverist. Teda oli lausa huvitav vaadata. Kuigi tuleb tõdeda, et seal kontserdil oli nii mõndagi vaatamisväärset (nojah, kuulata kõlbas ju häda pärast kah). Minul igatahes oli lõbus. Samuti saabus lõpuks selgus, et miks Mps neid päkapikke niiväga vihkab.
Aga eile oli siis minu selle aasta 2. jõulupidu. Eino tore üritus, nojah, võibolla Matilda ja Berta minuga arvamust ei jaga, aga kes see neilt küsikski...

Igatahes mina lippan nüüd niiti otsima.
Ja homme, homme lähen ma koju!


Hiljem: uskumatu. Käisin kõik kohad läbi ja mida ma ei saanud oli niit. Nüüd jääb valida üks kahest. Kas kogun kokku kõik niidijupid toast, sõlmin need pikaks niidiks või õmblen totaalselt valet värvi niidiga.

Kommentaare ei ole: