kolmapäev, september 28, 2005

Aaaaaahhh¤

Nii, siit tuleb pikk jutt. Ei soovita lugeda kui just unejuttu pole vaja. Minu matkakirjeldused on alati pikad ja igavad.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et ma ei ärganudki täna äratuskella peale, vaid hoopis kõuekärgatuse peale. Mina loomulikult mõtlesin, et tegu on jälle Edela raudtee julmade äratusvõtetega. kahtlust tekitas vaid see, et rongide ümbervagundamist saatsid sellised valgussähvatused. Selline kahtlane tunne puges hinge. Et kõhklusi ümber lükata, vaatasin aknast välja ja oh seda õudu - akna taga kukkus parasjagu ookean taevast alla. Te ju kõik teate, et ma arrrrrmastan äikest, aga mitte siis kui minul on suur plaan rabas matakata . Võite ette kujutada milline pettumus see minu jaoks oli. Ma oleks peaaegu nutma hakanud - minu meeletud plaanid ja nii palju siis sellest - aga otsustasin, et ma ei tee seda. Seejärel kujutasin veel hetkeks ette, kuidas ma päev otsa kodus oma rikutud päeva pärast kurvastan ja tegin oma viimaste aastate ühe parima otsuse. Ma ütlesin iseendale: "Aitab, tulgu taevast või pussnuge, mina lähen rappa. Kindlasti on ka äike rabas unustamatu kogemus. Pussnoad seda enam."
Kui ma uksest välja astusin enam ei sadanud. Ja tuleb tõdeda, et ei vihma ega pussnuge ma ei näinud ei rabas ega ka tee peal. Terve päeva paistis päike. Alles Tartusse tagasi jõudes leidsin eest suured veelombid. Kas teil sadas siin?
Täna siis värvisin suure laigu oma kontuurkaardist. Endla raba sai üheks värvikamaks laiguks minu kaardil. Raba oli loomulikult uskumatult ilus ja lõhnas isegi veel ilusamini kui suudate seda ette kujutada. Kui osavad kaupmehed "minu paksust ja talumatust bossist" tuleks mulle müüma pudeliga õhku, mis lõhnaks kui raba, siis ostaks ma neilt kõik pudelid ära ja iga kord kui mudamasendus mind tabaks, kui toaseinad hakkaks mind rõhuma, kui üksindus tahaks hinge välja väänata, hingaks ma ühe sügava sõõmu raba mõrkjasmagusat õhku ja suudaks jälle elule otsa vaadata ja teda kasvõi jõllitamisvõistluses võita.
Üldse oli rabas nii mõnus. Ma ei hakka kirjeldama kui ilus see oli. Ma niikuinii pildistasin iga laugast, mändi ja mätast. Sellistel hetkedel on mul hirmus kahju, et minu seebikas ei suuda piisavalt teravalt ja täpselt jäädvustada seda ilu. Siin oleks muidugi selge ülekohus ainult fotokat süüdistada - pole ikka midagi teha kui endal ikka sellist hea kaadri otsimise silma pole. Eks näeb mis sellest välja tuleb.
Aga see lõhn ja ilu ja kõik muu kokku annab sellise ütlematu mõnusa tunde. Ja see juhtus taas. Ma tundsin seda, mida vaid valitud hetkedel tunda saab - ma tundsin igavikku. Ma ei oska seda niikuinii seletada, nii et järgmised kolm lõiku võite samahästi ka vahele jätta. Te ei kaota midagi muud peale Pille sonimise.
Milles siis see igavikulisuse tunne seisneb? See on sõnulkirjeldamatu tunne. Sel hetkel, mil sa seda tajud, pole sõnu vajagi, hiljem aga piisavaid sõnu enam ei leia. ma kipun arvama, et neid pole olemaski. Kes seda kunagi tundnud on, see saab ise aru. Teistest on mul lihtsalt kahju. Aga ma üritan siiski. Ma istun Endla järve paadisillal, kõlgutan jalgu vee kohal, lasen tuulel oma mõtteid juhtida, päikesel oma põski paitada ja hingan sisse soolõhnu. Niimoodi istudes sulan ma ümbritsevaga ühte. Iga minu südametukse pumpab mu veenidesse pruunikat rabavett, minu silmad muutuvad põhjatuteks laugasteks, minu sõrmed kaevuvad turbasamblasse muutudes kidurate mändide sitketeks juusteks, minu juuksed värvuvad punaseks kui sügisene turbasammal, minu mõtted hajuvad ja muutuvad veelindude kisaks - ma saan sooks. ja just sellel hetkel ma mõistan, et olen kogu aeg siin olnud - kõiketeadev kõikemõistev kuid igavesti vaikiv. Ja ma tean ka, et mis ka ei juhtuks, ma olen seal edasi aegade lõpuni ja kauemgi veel. Kogu see segane maailm mu ümber võib joosta ringiratast, tormata hullunult, kihutada täiskiirusel hukatuse poole. Minu juures seisab aeg paigal. Ma ei vanane, ma ei sure, ma lihtsalt olen ja see igavikulisus on nii hea tunne. Kusjuures pole üldse oluline, kas see tunne kestab reaalajas sekundi, minuti või tunni. Sest selle sekundi minuti või tunni sisse mahub kogu igavik ilusti ära. Vahe on ainult selles kui palju ma suudan ajalt varastada. Sest selle aja jooksul ma vanemaks ei jää, selles olen ma kindel mis kindel. Täna hoidsin ma vähemalt pool tundi kokku, kogedes selle aja jooksul aga miljoni aasta jagu kogemusi.
Selliseid igavikulisi hetki on olnud uskumatult vähe. Vaid loetud korrad. Esimest korda mäletan ma hästi. Istusin šotimaal mererannas kaljul ja meri möllas, meri kees, kalda poole otsis teed. Õhk mu ümber oli tiine soolasest merelõhnast ja ma oleks sinna jäänudki. igaveseks. See on mul hästi meeles, kirjutasin selle oma päevikussegi üles. See ei olnud selline tavaline oi-kui-ilus-hea-ja-armas-siia-võiks-jäädagi tunne. See oli minu jaoks uus kogemus. Ühel korral ma aga lihtsalt lebasin vihmamärjal murul ja ühel hetkel järsku tundsin, et olin seal olnud juba terve igaviku, muru kasvas minust läbi, minu peal, ma olin muld. Hetk hiljem tulin maailma tagasi, aga uskumatu tunne säilis.
Sellisest olekust ei saa puhtalt välja tulla. iga kord kui ma olen käinud igavikus jääb minust natuke sinna maha. Samas aga saan ma midagi juurde. Alates tänasest voolab minu veres lisaks muule ka veidike raba hapukat vett. Kusjuures ma kardan, et kui selline asi tihedamaks muutub, siis ühel päeval jäängi ma sinna igavikumaailma, muutungi päriselt metsaks järveks või mustsõstramarjaks. See on muidugi ilusam lõpp kui klaveriga vastu pead saada. tegelikult polekski see lõpp. See oleks alles algus.
Aga nüüd maisemate asjade juurde tagasi. Mis ma seal rabas veel tegin?
Üritasin nt oma fotokat lendama õpetada. Kes mäletab, siis kord varem proovisin teda ujuma õpetada. Ma harin teda edasi. Ronisin vaatetorni tippu ja ütlesin talle hüppa. See põrsas hüppaski. Viimasel hetkel sain tal sabast kinni.
Testisin siis möödaminnes ka oma Priimuse ära. Töötab. Seenesupp oli imeline.

Käisin läbi kõik rajad ja mitterajad, mis selles rabamajanduses eal üldse leida võis.
Sõin pohlasid, mustikaid ja jõhvikaid. Sellest võite järeldada, et ükski jõud ei suutnud mind hoida rajalt kõrvale astumast. ja kui Pille juba rajalt kõrvale astub, siis ikka nii, et oleks põlvini märg, kui mitte isegi kõrvuni.
Jäin rongist maha ja veetsin armsa tunnikese bussipeatuses. Alates kevadisest matkast on bussipeatused mulle äärmsielt armsaks saanud. Ja nii ma istusingi peatuses, lõõritasin laulda ja ootasin bussi. Armas.

Muide, mul on mitterabaatilisi uudiseid ka. Esiteks olen taas üle pika aja realplayeri kaudu netis. Pireti arvuti urises mu peale nii kurjasti, et mina ei julenud temaga midagi teha ja ühendasin kõik asjad jaanika arvuti taha. Nüüd tuletan meelde selle arvuti pisikesi rõõme.
Siis sain ma õppelaenu kätte. Ma pole küll miski rikkur, aga kõik, kellele ma võlgu olen paluks mulle arveid esitada.
Siis sain teada ka palju mul töövihikute eest raha võimalik saada on. Tõsi, 30 000 oli selgelt ülehinnatud, aga 4000 vihiku eest on sellegipoolest rohkem kui ma oodata oskaks (4 vihikut 16 000 eeklooma, see on ju terve kari). See tähendab aint ühte. Pille haara aga pliiats kätte ja joonista end miljardäriks...

¤ See häälitsus võib tähendada ühte kahest kas meeletut heaoluhäälitsust või siis seda, et ma astusin oma villile peale.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

vau!!!
Peale selle Kirjatüki lugemist ei jõua ma ära oodata Surematu Romaani lugemist.
Ühtlasi olin üllatunud: arvasin et ma imelik olen, et tunnen seda looduse ühtesulamist ja endast rohu läbikasvamist....jeee..ma ei ole siin Maal üksi...keegi on veel minu koduplaneedilt.......Peaks mingi Oma Tervituse välja mõtlem:P
Deeem...nüüd ma tahan koju!!!! ja kohe...metsa, mereäärde.....olgu see blogindus neetud:P

M

kõige laisem laiskloom ütles ...

selle minu arvutiga on nii, et kui ta liiga palju uriseb, siis keera kastil sealt tagantpoolt mingi kaks-kolm kruva lahti, ime tolmuimejaga tolmukiht väiksemaks ja ka urin peaks vaiksemaks jääma..
aga võid minna arvutipoodi ja tuua mõne uuemat sorti rondi ka ju Vaksali tänavasse.. päris uut ei soovita, see võtab kogu Su vastsaadud rikkuse..

Mps ütles ...

Kahju küll... aga selle päikese all ei olevat midagi uut.