pühapäev, oktoober 23, 2005

Päevablogi sissekanne

Nii, suured seiklused on selja taga, suured pidustused ka. Ja kuidas saaks juhtuda selline uskumatu lugu, et need Pille blogis ei kajastuks. Oo ei. Las see pretsedent jääda kuhugi tulevikku.

Nii siis kallid blogilugejad, siin teile väike ülevaade päevasündmustest (kahjuks pildimaterjali ei tule, kuna minu supperdupperdigipigifotokas jäi päälinna).

Kõigepealt uudiseid majandusküljelt. Mina kui statsionaarselt finantsraskustes vaevlev vaene üliõpilane otsustasin, et hakkan kokkuhoidlikult elama. Kuna on asju, mille pealt Pille lihtsalt ei oska/saa/taha kokku hoida (nt sõbrad, pidutsemine, uitmõtted, mis vajavad täideviimist jne) otsustasin säästa raha söögi ja transpordi arvelt. Ehk kui on valida tsirkuse ja leiva vahel, siis valin kõhklematult tsirkuse. Elama hakkan õhust ja armastusest (sellest on ennegi elatud) ja bussid, trommid, trallid, rongid ja lennukid vahetan pöidlaküüdi vastu. Miks? Kohe seletan.

Pöidlaküüdi plussid:


  • Odav (no ausõna, bussipiletite hinnad on ikka ülearu kõrgeks tõusnud, kuidagi ei raatsi maksta.)
  • Saab kiiresti kohale (Tallin-tartu maanteel hääletades on minu keskmine auto peale saamise kiirus olnud seniste kogemuste põhjal täpselt 12 minutit. Ma nimelt võtan alati aega, nii statistika mõttes, et kaua läheb. Ja ükskõik kui kaua ma ka tee ääres seisnud poleks, ikka oleks mul bussiga kauem läinud. Autod on lihtsalt kiiremad. Eriti see eelviimane. Ma oidsin silma peal kiirusemõõdikul. Keskmine kiirus oli mingi 120 km/h, ja alla 100 km/h langes kiirus vaid umbes 3 korral).
  • Mugav - no kuulge, kumba teie ise eelistaksite, kas sõita tuubil täis bussis kus sinu taga istub väike laps, kes pidevalt karjub ja jalgadega vastu tooli taob ning sinu kõrval istub haisev vanamees, kes su õlale magama jääb või siis viimase peal bemmis, kus on ruumi laialt, mugavad istmed ja mõnus muss?
  • Huvitav seltskond - võimalus kohtuda uute ja vägagi huvitavate inimestega. See musta (jah Kairi, paluks mitte vaielda, see oli must) bemmi juht oli näiteks äärmiselt huvitav. Tõsi, ta kannatas selgelt suhtlemisvaeguse all. Terve tee ta rääkis midagi. Oma elust, oma tööst, teiste eludest, teiste töödest, oma perest, teiste peredest, näitas isegi perepilte. Kusjuures ta ilmselgelt ei oodanudki erilist kaasasuhtlemist. Mina isegi ei üritanud kuulata, mida ta rääkis. Kairi paar korda ikka viisakuse mõttes noogutas ja jahitas/eitas. Aga ei tore mehike oli. Andis meile isegi oma tel nr, et kui me peaks tahtma nädala lõpus Tartusse tagasi saada, siis muudkui helistagu ainult talle, ja niisama võib ka elistada, kui igav on või rääkida tahab või miski mure südamel ja kui ei helista pole ka hullu. IRW. Kui lõpuks Tlnas autost välja saime, siis ikka naersime Kairiga mõnuga.
  • Uudsus - Iga reis on eriline. Igavaks lihtsalt ei saa muutuda. Kaht ühesugust reisi lihtsalt ei teki.
Püidlaküüdi miinused:

  • Noh sind võidakse alati röövida, vägistada, tappa jätta kuhugi kraavi vedelema.


Aga hääletamise puhul on vähemalt teoreetiline võimalus, et ma jõuan kohale üritusele, millest ma mitte ei tahaks loobuda. Ja jõudsingi. Vastupidiselt tavatranspordikasutajatele veel ilma igasuguste äparduste ja hilinemisteta.
Ma ütleks lausa, et ma olin esimene, kes väljalennule kohale jõudis. Suurem osa rahvast tuli viimase otsa teest rongiga, mistõttu on loomulik, et nad jäid ca 1 h hiljaks. Nad lihtsalt ei osanud arvestada seda meeletut teeremonti, mis seal raudtee juures oli. No seda, millest ma Maarišit hoiatada üritasin, aga millegipärast ei võtnud ta mind tõsiselt.

Aga kohale jõudsid lõpuks kõik. Ja pidu võiski alata!!!

Õhtu hitt oli loomulikult tatar. Vaevalt olin mina saanud uksest sisse astutud, kui mind käsipidi kööki veeti ja näidati seda imerooga, mis juba kolmandat nädalat seal ahjus haudus. Tegelikult tehakse parimat tatart loomulikult nii*, et juba kaks aastat varem hakatakse seda madalal temperatuuril hautama. Esimesel paaril kuul tuleb iga 5 tunni tagant segada ja puljongiga kasta, hiljem võib seda intervalli pikendada nii 7-8 tunni peale. Kusjuures eriti hõrgu maitse annab see, kui vahepeal (nii 13-15 kuud peale küpsetamise alustamist) tatar termokotiga maha matta ja lihtsalt paariks kuuks see "küpsema" jätta.
Aga ei, ma olen jälle oma lobisemisega teemast kõrvale kaldunud, ega seal siis ainult tatart polnud. Oo ei, kaugel sellest. Seal olid ka näiteks selline kogus porgandeid, millest oleks jätkunud kõikide nälgivate Aafrika jänkulaste toitmiseks (meile muidugist mitte). Laual olid muu hulgas ka viinerid ja vorstid, mis tõsi küll läksid aia taha, kuna paaril viineril jäid otsad lahti lõikmata (ja kõik teavad, et sellega rikub kogu partii ära). Õnneks oli kogunenud selline vähenõudlik kamp, kes suutsid ka kinnise otsaga viinerist imemaitsvat viineribooli teha.
Need kes viinerijoogist ei hoolinud võisid tarbida mida iganes. Jaanika veinikeldrisse oleks võinud ära eksida. (mitte, et see nii suur oleks olnud, aga kui piisavalt palju kohalike oludega tutvuda ja manustada erinevate mandrite veine, siis oleks igasugune eksimine täiesti tõenäoline.)
Vestlusteemad olid meil sellised sünge võitu, tuleb mainida. Algas asi selleks, et ka ülejäänud rahvas sai teada meie kambakeses vaikselt populaarsust võitavast hobist - hauakivide kogumisest. Ja kus on juba hakuakivid, sealt tulevad ka hauad, surnud, libasurnud, varjusurnud jne. Ja ükskõik kuhu mujale juttu ka ei suunatud, lõpuks jõudis see ikka ühte ja samma kohta tagasi.

Ja siis lauldi!!! Minu jaoks oli pidu korraga kordaläinuks nimetatud. Te ju kõik teate, kuidas meistermöödalaulik suhtub laulmisesse? Nuvot! Aga seekord oli tegu erilise laulupeoga. Vaadake tavaliselt on nõnda, et alguses hakatakse suure kambaga laulma, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jääb lauljaid. Mingil hetkel on meid neli, siis kolm, siis jääme mina ja Mps kahekesi laulma ja siis paneb Tambet pilli kotti ja mina ei saa ju ometi üksi edasi laulda (väga erinevatel põhjustel, millest absoluutne viisipidamatus pole mitte viimane). Aga vot seekord oli teistmoodi. Umbes esimest korda ajaloos ei lõppenud laulupidu orkestri lahkumisega. Oo ei, meie Vivianiga lõõritasime edasi! Või noh, mis lõõritamisest siin rääkida saab. Kraaksumine pigem. Mul oli juba enne laulma hakkamist kurk haige ja see, et mul hommikul üldse mõni piiks kurgust läbi puges oli ainult tänu Vanale Heale Tallinnale ja eriti rõveda maitsega Henneseyle (pole tõesti minu maitse, aga meditsinilistel eesmärkidel tuli sellega kurku määrida). Igatahes andsin endast parima, et meie "orkester" magada ei saaks.
Ega talle eriti uneaega ette nähtud polnudki. Mõni pidi esinema minema. Paras (ma tean, et olen õel)! Sai viimane isegi bussipeatusesse saadetud. Väikeste tagamõtetega loomulikult. Mul oli vaja teada, kust kaudu ma ise järgmisel päeval lahkuma peaks.
Tagasi Jaanika residentsi jõudnuna tegin isegi sümboolse uinaku, kuigi ainus mis ma sellega saavutasin oli ca 1 h imehuvitavaid unenägusid. Mingist puhkusest küll rääkida ei saanud. Jälle oli see rumal rahutus kallal. Magamata öid ja tundide viisi laulmist ei peeta üldiselt parimaks soodaisminduse ravimiks. Minu arust on need lausa vastunäidustatud. Igatahes ommikul oli veel imelikum tunne kui mul viimase 4 päeva jooksul on olnud. Lokkav hullumeelsus.

Kusjuures iseeneses on ju tegu positiivse olukorraga. See soodaism pärsib küll märgatavalt mõtlemisvõimet, aga seeeest varustab mind teadmata päritoluga õnne/heaolu/rõõmutundega. Ja see on ju hea. Ma pole juba ei tea mis ajast altes kurb olnud (ei meenugi viimast korda, aga see võib tulla ka sellest, et see aeg ei ole oma trikitamist lõpetanud). Ma ainult loodan, et praegune meeletu eufooria ei tähenda tulevikus miskit tasakaalustavat masendust, sest sellisel juhul on küll ämber (ja väga suur ämber kusjuures).

Selle soodaismi tulemusel ei suutnud ma kuidagi passida ja oodata kuni teised ärkama hakkavad. Ei, mul oli vaja liikuda luua ja lehvitada. Lennata! Aga toas on kitsa võitu. Selline puurilinnu tunne tuleb peale. Võtsin siis jalad selga (mis imelik väljend!!!) ja asusin oma öösel omandatud linnageograafilisi teadmisi rakendama. Tuleb mainida, et öösel on kõik kassid hallid ja kõik tänavad oopis teistsugused kui valguse käes. Õnneks pole mul kunagi orjenteerumisega raskusi olnud. Ma lihtsalt lähen suvalises suunas ja pärast tuleb välja, et see oligi õige suund. Ja väga õige ajastus, sest ma jõudsin täpselt bussi saabumise hetkeks peatusesse. Kuna üle 10 eeklooma polnud ma nõus transpordi peale kulutama, siis tuli mul ette võtta väike matk linna serva. Loomulikult oleks võinud ma ka viru keskuse kõrval hääletama hakata, aga ma millegipärast kahtlen selle mõtte headuses. Lihtsalt on selline kahtlus. Aga mis puutub kõndimisse, siis selle vastu polnud mul midagi. Tegelikult oleks ma soodaismi mõju all kasvõi Tartusse välja kõmpinud, lihtsalt selline kohutav rahutus oli kallal, aga siiski siiski kusagil ajusügavustes leidus veel üks hall rakuke, mis polnud nakatunud selle kohutava haigusega ja see ütles mulle, et Pille, ära mängi lolli. Ja see mõjus. Tõsi, see rakuke ei suutnud mind ümber veenda, et üksinda hääletamine pole hea idee.

Aga mida oli mul karta. Ma mäletan, et Kaie garanteeris, et ma saan kindlalt auto peale ja Mps käskis auto nr meele jätta ja kui mind ei viida sinna kohta kuhu ma tahan, siis pidavat õnnetul juhil tulema temaga tegemist teha (see tuli küll grammatiliselt keeruline lause...).

Sellist hirmu, et auto peale ei saa, sellist ei olnud, esiteks olid mul olemas kõige olulisemad hääletaja atribuudid (kindad) ja teiseks oli mul ju tel nr, kuhu võis alati helistada kui küüti vaja oli :D Mitte, et ma seda kasutada oleks kavatsenud, aga ikkagi.

Nii ma seisingi 12 minutit ja vaatsin kuidas suured reisilennukid tõusid ja uttu haihtusid (või no pilvedesse, aga küsimus on niikuinii valdavalt kõrguses).
Üsna üksi ta tõusis ja lahkus,
kadus öösse, mis must nagu tõrv.
Ainult tähed ta minekut saatsid,
teda kuulis vaid jumala kõrv

/H. Jürisson/

12 minuti pärast saabus taas must bemm** ja viis mu Tartusse.
Ja siin ma nüüd olen. Ikka veel peast sooda. Lisaks sellele veel unine, hääletu, keeletu ja veel kord unine. Aga muidu on siin nagu jõulud. Sain kodust suure humanitaarabi paki (siin kohal on õige aeg edastada suured tänud prk Kallase kullerifirmale, kes toimetab pakid uksest ukseni. Isegi kui mõni uks asub 5 korrusel ja pakk kaalub umbes 100 kilo. Suured tänud). Seal pakis on peaaegu kõike, mida hing ihaldada võiks.

Ehh, ma vaatan, et mõne blogisissekanded venivad ikka irmus pikaks. Peaks vist mingi sõnadepiirangu endale peale panema. Mitte üle 126 sõna blogi kohta. Mis te sellest arvate?

* retsept pärit kokanduseksperdilt
** tõsi küll, umbes 10 aastat vanem mudel kui Tlnna minnes, aga siiski.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

vastus küsimusele: ei arva hästi.

triin.

lumeuss ütles ...

no olen täiesti veendunud et meie bemm oli hõbedane....

aga, mis puutub hääletamise kestusesse, siis arvan, et me peaksime endid veidi parandama. komooooooon, nii võib ju igav hakata, kui igakord kohe peale saad. et üle 10 mintsi nagu ei hääleta ja kõik.
:D
aga bemm oli lahe, mehike velgi lahedam, ta oleks meid kindlasti ka islandile kaasa võtnud ja tööd pakkunud.
muhahaaaaaaaaa

maailmaparandaja ütles ...

kui me tahame kauem tee ääres seista, siis peaks lihtsalt võtma mõne vähemkasutatava tee. Mina olen ka tunde tee ääres seisnud. Tõsi, nende "tundide" jooksul kihutas minust mööda ka umbes 6 autot, aga see pole oluline.
Kui järgmisel korral eestit avastama läheme, siis pöial püsti ja wheeeee

maailmaparandaja ütles ...

p.s see oli must bemm.