neljapäev, november 10, 2005

Lugu sellest, kuidas Tühjast Tähja tehti ja Tähjast uuesti Tühi tehti...

Nii, minu eilne päevatöö oli koostada ettekanne oma kraadiõppe töö kavast. Sellest, mida mul pole. Kujutage ette kui tore on rääkida 5-10 minutit sellest, et sul pole millestki rääkida. Selleks peab ikka äärmiselt osav olema. Mina olen ainult natuke osav. Aga no 3-4 minutit soravat juttu oma olematust tööst suutsin ma ikka ette kanda.

Ehh, ma olin oma ettekandega päris rahul, aga siis hakkasid minu suured sõbrad minu krdi kraadiõppe olematu töö kohta küsimusi esitama. Minu suur lemmik Herr Habicht ees otsas. Ta üldiselt ei käi neil õppetooli seminaridel, aga siis kui mina esinen on ta nagu kiuste kohal. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, et kumba ta rohkem vihkab, kas mind või muda. Aga kindel on see, et ta meid ei armasta ja ausõna, meie teda ka mitte. Igatahes järgmisel korral kui ma hakkan muda kärsatama, siis üks on kindel, ma panen iga kord ahju peale sildi, et pühendusega Habichtile või tervitused Pillelt või midagi muud sellist, et ta ikka aru saaks, et see hais on suunatud konkreetselt tema vastu.
Mis ta siis tegi, et minus sellist kättemaksuiha äratas. Ta küsis nagu miljon mõtetut ja täiesti ebanormaalset küsimust. Kui minu ettekanne kestis umbes 3 minutit, siis küsitluse osa kestis 30 minutit. See oli omamoodi lõbus. Ma küll ei osanud ühelegi H küsimusele vastata, kuna ta lihtsalt ei esita ju normaalseid küsimusi, aga nalja sai sellegi poolest. Kõigepealt läksid Hellat ja Tenno omavahel vaidlema, siis läksid nad Habichtiga vaidlema ja siis vahepeale peedistati mind ka natuke, no et anda asjale värvi või nii.
Ja kogu selle jama tulemus? No tehti ettepanek, et ikka teha pilootprojekt ja uurida järelvalmimisaunasid ja tuleks ikka oma aun kuhugi teha ja kuna Toomemägi on ülikooli maa, siis leiti, et see oleks parim koht. Nii et kui tulevikus hakkab toomemäelt levima kahtlast lehka, siis mina pole süüdi. Nõus.
Aga masendav oli see ettekanne. Ajas jooma lausa. Aga seekord läks ästi. Selles suhtes, et ma ei pidanud Soodaga kahekesi jooma (uskuge mind, see on veel hulem kui üksi joomine).
Ja siis veel see mardipäev. Istusin terve õhtu pimedas ja vaikuses ja kuulasin kuidas teiselpool lukustatud ust Mardid sissesaamist nõudsid. See oli hirmutav.
Muide, see oli üle mitme aasta esimene kord, kus mina isiklikult kommi kerjamas ei käinud. Tavaliselt ei jäta ma ju ometi tasuta kommi saamise võimalust kasutamata.

Täna ommikul toimus taas äge võistlus kohusetundega. Või mis ta nüüd nii äge oli. See võitlus oli juba võidetud mu sees. Lihtsalt miski poleks suutnud mind täna sundida oma mugavat voodit hülgama. Eriti mitte vene keel. Kindlasti mitte vene keel.

Nüüd aga hakkan koostama oma rahanõuet:
Please, gimme some money, because I am just so nice person (ask my friends, if you don´t belive).

1 kommentaar:

promille ütles ...

mind huvitaks väga see olematu kava, millest sa 3 minutit rääkisid ning mis 30ks minutiks diskussiooni tekitas. Pane mulle meilile miski kokkuvõte? Tahaks kursis olla..