laupäev, oktoober 15, 2005

"Tütarlaps, seda nimetatakse tsükliks"*.
"Ei, see on elu!"**

(Kuna olen päev otsa internetipõua käes vaevelnud, siis tuleb nüüd ka tiba pikem sissekanne)

Nii, jälle üks huvitav õhtu üle elatud. Ei teagi kohe kust kohast pihta hakata.
No alustame sellest, et nägin jälle üle pika aja Mpsi häält linna peal. Sõitis teine jalgrattaga, peod täis värvilisi vahtralehti, näol õnnis naeratus. See oli päris hea algus päevale (tõsi, ma kohtasin Mpsi häält alles kella veerand kuue paiku, aga kuna enne polnud selles päevas olnud midagi rõõmustavat, siis ma lihtsalt otsustasin päeva ametlikku algust edasi lükata)

Kohe peale seda toimus ka lahkujatele lehvitamine (ja minu arvates on selge ülekohus väita, et me üritasime Piretile marki täis teha (edukalt muide). Me lihtsalt väljendasime nii oma kurbust tema lahkumise puhul). Kusjuures ma tahaks näha kui ma järgmisel korral kui koju sõidan ei leiagi eest tervet rodu pikkusjärjekorras seisvaid sõpru, kes mulle taskurätikutega lehvitavad (nojah, suure tõenäosusega ei leia kah).

Seejärel toimus Liina juures suur möbleerimisüritus. Asi oli selles, et see neiu oli endale hiiglasliku laiekraan teleka ostnud (komplekti kuulub moodne sisekujunduslik element Antenni-Pille). Kui telekast sai üles tassitud, selgus, et Liinal pole nii suurt seinapindagi. Esialgu kaaluti, et kas mitte tuba wc arvelt suuremaks lõhkuda, aga see mõte maeti kui liiga töömahukas maha. Teise variandina otsustati loobuda ühes seinas laiutavast kapist. Kuna sellest mööbliesemest kellelgi kahju polnud, siis otsustati kapp lihtsalt aknast välja lükata. Aga oh neid ülejõe arhitekte! Nad ei mõtle ka kunagi millelegi. Aknad olid liiga väikesed. Nii tuligi noormeestel oma muskleid pingutada ja kapp trepist alla tassida. Meil "nõrgema" soo esindajatel avanes võimalus jälgida musklite mängu (aga et asi oleks aus ja võrdne vastasime noormeestele hiljem veinipudeleid avades omalt poolt samaga).

Aga ega me niisama ei istunud siis. tegelesime näiteks meditsiiniliste probleemidega. Näiteks selgus õhtu käigus, et külm õunamahlakompress on ühejalgsetele parim, eriti kui määrida veel haiget kohta seest poolt kange alkohoolse joogiga. Teate, ma polnudki ammu viina joonud. Ma mõtlen niimoodi pitsiga ja palju. Vanad head ajad tulid meelde.

Õnnestus ära näha ka see imaginaarne füüsik. No mis ma siis öelda oskan. Tal oli ukse peal silt mille järgi füüsikut ära tunda. Seda võite siit näha. Minu arvates kehtisid tema puhul kõik punktid (eriti see, mis käsitleb reedeõhtust õppimist, sest just seda eelistas ta pidutsemisele) peale selle, kus väideti et füüsikud oskavad silmad kinni Mäkaiveri tunnusmeloodiat vilistada. Ta ei osanud. Ma küsisin. Aga samas sain näiteks targemaks selle koha pealt, milline näeb välja peeglisse vaatav apelsini lõhnamolekul***. Ei uvitav inimene tuleb mainida. Füüsik. Ja uhke selle üle.

Liina juurest kandus pidu edasi Triinu juurde. Mingi hetk saabus kohale ka Man ja valas lahkelt Apfel spaß´i. Ise läks ta küll väga kiiresti teise tuppa magama. Aga noh andestatav. Siis saabus hetk, mil joomine kujunes sportlikuks mõõduvõtmiseks saarlaste ja idavirumaalaste vahel. Ja siis läks Triin magama.

Lõpuks olimegi jäänud vaid meie kaks – poollombakas Merike ja poolearuline Pille. Mõtlesime siis, et mida edasi teha, kas istuda köögis või üritada endale enam vähem pehme küljealune leida. Otsustati viimase kasuks. Voodi leidmine polnud keerukas. Tuli vaid Mps ära hirmutada :D Hakkama saime.

Täna ommikul postalkohoolses eufoorias mööda päikeselist Tartut kõndides tundus elu jälle ilus. Isegi ommikune kaubandusliku ruubikukuubiku külastus ei suutnud tekitada seda harilikku õõvastust.
Kui ma ei peaks praegu joonistama hakkama vaid võiks kusagil vaikselt kulgeda, siis oleks elu ikka täitsa ilus!!!

Nüüd tuleb mul vaid omseks-üleomseks mingi tegevus välja mõelda. On kellelgi pakkumisi?

* ütles imaginaarne füüsik
** vastas Pille

*** Apelsini lõhnamolekul pidavat olema muidu samasugune kui sidruni oma aint sidruni oma on peegelpildis, nii et kui inimene sööb peegli ees apelsini, siis peaks tema peegelpildil olema äärmiselt hapu nägu peas.

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

tegelikult oli Laisk Loom VÄGA LIIGUTATUD sellisest ilusast ärasaatmisest.. päriselt ka.. ja iga korraga läheb Tartust lahkumine ilma teid kõiki kaasa võtmata järjest raskemaks ja raskemaks.................... järgmiseks korraks hangin seega HÄÄÄSTI SUURE seljakoti, kuhu te kõik ära mahute ;o)