reede, november 04, 2005

Ebareedepärane verb

On reede ja ma olen just elanud üle oma kõige vihatuma loengu, mille eesmärk näib olevat mind teadusest võimalikult kaugele juhtida. Ja see eesmärk täitub neil esmaklassilise eduga. Iga kord loengust lahkudes on mul tekkinud soov oma üliõpilaspilet prügikasti visata (olmejätmed suure tõenäosusega) ja minna kuhugi ästi kaugele ja ilusasse kohta, kus ei pea mõtlema vesinikdisulfiidigaasifaasiosarõhumuutustele ebastabiilses keskkonnas. Huhh. Siiamaani on mind seda tegemast takistanud vaid tõsiasi, et üliõpilaspilet tagab soodustuse sinna kaugesse kohta sõitmiseks ja nagu juba teate siis vaevlen ma mõningastes majanduslikes raskustes.

Seda enam on imestama panev, et selle üritusega täna ei kaasnenudki minu tujulangust. Kannatan ikka veel selle eufooriajärelmõjude all. Kuigi kannatamine on vale sõna. Naudin seda lahedat pohhuismisugemetega rõõmsameelsust seni kuni võimalik. Ja elu on ilus. Ja ilm on ilus. Uskuge või mitte.

Ahjaa, lähen koju.
See on alati positiivne näitaja olnud.

Kommentaare ei ole: