neljapäev, oktoober 20, 2005

I´m going slightly mad...

Kuna mul on omme joonistamise tähtaeg, siis olen ma hoolega tegelenud terve päeva sellega, et mitte ometi valmis jõuda. Lihtsalt nii uskumatult palju muid asju on vaja korda saata!

Aga ausõna, proovi sa joonistada kui kogu aeg kaovad ära sellised eluolulised pisiasjad nagu kustutuskumm, teritaja, õiget värvi pliiatsid ja täna õnnestus mul isegi pooleli olev pilt ära kaotada!!! Minu tuba on max 10 ruutmeetrit suur. Peab olema ikka tõeliselt osav, et asju ära kaotada siia avarustesse!
Aga kuna joonistamine tundus täna sellise kõrvalise asjana, siis otsustasin lahedada teritajakadumise probleemi! Veinipudeli ja mäkaiveriteibi abil suutsin luua sellise pliaatsiterituskeskuse, et oi oi oi ja uina muina. See juba niisama lihtsalt kadunud asjade maale ei lippa!

Aga see oli väikseim probleem, millega mul tuli joonistamisega seoses rinda pista. kõige keerulisem oli probleem, et kuidas jääd joonistada, nii et lapsed saaks aru, et pildil on kujutatud just jääd, mitte sula, lund, külma, tuisku ega lumehelvest. Problemo magniffico! Kaie andis nõu, et võiksin jääkuubikuid joonistada. See tundus päris hea ideena. Jääkuubikut ikka millegi muuga segi ei aja. Järgmine probleem oli aga, et kas teha need kuubikud viski või rummi sisse? Ja siis tabas mind inspiratsioon! Miks mitte joonistada sõna "külm" tähistamiseks nt härmas viinapudelit? Ja oh, sel hetkel oleks ma igasuguste sõnade jaoks leidnud 2. klassi juntsudele sobivad seletused!!!

Üldse on kohutavalt keeruline joonistada kui oled selline nagu mina täna. Peast täitsa SOODA (ei pea siin silmas ühtegi jänenenest).
- Aga Pille, miks sa ei räägi lähemalt sellest?
- Kui lähedalt?
- Kui lähedal on lähedal?
- Oleneb kes küsib?
- Mina küsin (kostab õõnes hääl)!
- Eino sinule ei saa ma rääkida küll lähemalt kui 2 meetrit!
- No räägi siis kahegi meetri kauguselt. Milles see sinu soodalisus seisneb?
- Ah, lihtsalt päev otsa on selline eriti tšoga tunne olnud. Ma ei suuda normaalselt mõelda, ma ei suuda absoluutselt keskenduda, minu mõtted tormavad ringi nagu oleneks sellest nende elu, minu süda hüppab aegajalt korraga nii kõrgust, kaugust kui kolmikut, ma ei suuda mõelda tõsistest asjadest, ma ei suuda mõelda asjalikest asjadest, mul on tunne, et lendamine on vaid tiivasirutuse kaugusel, mul pole küll tiibu, aga nende puudumine mind täna ei morjenda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma tunnen end ilusa ja heana, aeg tormab edasi nii meeletu kiirusega samas kui igasse sekundisse mahub terve igavik, pliiats ei püsi mu käes, kustukummid jooksevad tormi kadunud asjade maale, minu toas kasvavad puud, mul pole postkastis ühtegi kirja ja ma ei kurvasta, ma ei tunne külma, ma ei tunne kuuma, ma näen öösiti imelikke unesid, ma ei suuda koostada tavainimesele arusaadavaid lauseid, ma ei tunnista muid kirjavahemärke kui hüüumärke, ma ei kurvastagi kui inimesed minuga msn-is ei räägi, ma näen ommikutaevas ilusaid roosasid pilvi, rahu ei ole ja rõõm on mu rahutus kehas, kihiseb õhus mu mõtete pöörane pilv, ma märkan kui ilusad kõik inimesed on, mul on tunne, et kõik laabub ja läheb just nii nagu peab ja see on hea ja samas nii uskumatu aga tean, kord lendame Marsile, ma tean ja ma loodan, ma usun, ma tahan kaasa minna ma sinna ju ometi teel...
- wow, tõesti sooda peast. Muide sa ületasid kahe meetri joone!
- Ei või olla? Kui hirmus!!! Kui paljuga?
- Fotorobot näitas, et varvas oli üle joone! Piirjoonel on selgelt näha sinu varbamärki!
- Oo ei! Kas see tähendab disklaffi???
- Mul on kahju...
- Oh dear!

3 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Ikkagi kõlab minule see kirjeldus kui ookenisüvikus kiviking jalas olek (nii sa seda vist kirjeldasid)

Anonüümne ütles ...

betoonking

ÖÖ ütles ...

sügis südames ja mõtetes? ;)