neljapäev, oktoober 06, 2005

Vigastatud sõrmega ei saa asjalikke pilte joonistada

Ukumatu, mul on sõrmenukil sinikas. Üks kahest, kas ma olen kellegi uksele kõvasti koputanud või kellelegi lõuga andnud. Mina ei mäleta end kumbagi teinud olevat. Aga kui kellelgi peaks olema silma all sinikas ja ta ei mäleta, kust see tuli, siis mina pole süüdi, eks?

Teiste inimeste asjalikkuse vaimus otsustasin ise ka veidikene asjalik olla ja joonistada. Oi kuidas ma vihkan hokimängijaid. Neid on lihtsalt nii otsatult tüütu joonistada. Seetõttu ma polegi eriti asjalik olnud. Joonistasin oopis kõrbesiili.
Te võibolla imestate, et mis elukas see kõrbesiil selline on. Las ma räägin:
Kõrbesiil on imetaja, kes kuulub kiskjaliste seltsi, siillaste sugukonda ja tema ladinakeelne liiginimi on Erinaceus zerda. Tegu on meie alustassilt-piimalakkuja-siili kauge sugulasega. ta on okkaline nagu üks siil ikkagi, kuid võrreldes tavasiiliga on tal tunduvalt suuremad kõrvad. Need on loomulikult selleks, et kehatemperatuuri reguleerida. Lisaks on tal kohutavalt hea kuulmine. Ta kuuleb kohe ära kui mõni kõrbes hulkuja kaevu otsib. Silmad on tal samasugused kui Maarišil - pilus - see on selleks, et liiv silma ei läheks. Loomulikult kuuluvad komplekti ka pikad ripsmed.
Käpad on kõrbesiilil pikad ja peenikesed. Et vähendada puutepinda kuuma kõrbeliivaga võib ta vajaduse korral ka kahel jalal joosta.Ta on kohastunud eluks lõõmava kõrbepäikese all, kuigi ta seda eriti ei salli (lihtsalt päikesekreemi vastu on tal allergia). Kõrbesiile leidub Aafrika põhjaosa kõrbetes ja poolkõrbetes, Sahara kõrbes ning Araabia poolsaare inimtühjades paikades. Kõrbesiilid ei salli teisi loomi, inimestest rääkimata. Aga üksi on nad õnnelikud - võivad tundide kaupa öises kõrbes jalutada ja tähti uurida. Meie ajastu suurimad täheteadlased ongi kõrbesiillased. Kõrbesiil on öise eluviisiga loom, kes ei talu pikka päikese käes viibimist. Kõrbesiilid on üksiuitajad. Nad elavad urgudes, mis on enamasti haruldaselt kitsad aga seeest äärmiselt hubased.
Kõrbesiil on harilikult lihatoiduline, ja on seejuures äärmiselt kapriisne. Ta alustab jahti õhtuse aja saabudes ning jahib väikesi sisalikke, keda ta tänu oma väga heale kuulmisele leiab. Kusjuures talle kõlbavad ainult teatud vanuse ja värvusega sisalikud. Öösiti mööda liiva joostes ja aeg-ajalt peatudes, ei lase ta ainsatki saaklooma liigutust käest. Tänu oma pikkadele koibadele on ta võimeline hüppama kaugele ja kõrgele. Saaklooma märgates jookseb ta sellele järele, kihutab sellest kui postist mööda ja siis hüppab järgmise luite tagant välja ehmatades vaese sisalikukese poolsurnuks.
Vot selline loom on Kõrbesiil. Kui teil on mingeid küsimusi tema kohta, siis pöörduge ainsa sellel alal tegutseva harrastus siililoogi poole. ta aitab teid kindlasti.

2 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Nii et minu silmad on siis nagu kõrbesiilil.

maailmaparandaja ütles ...

ole õnnelik, et su kõrvad pole kui kõrbesiilil