Head uut aastat!

Aitäh, et olete kaasa elanud meie tegemistele. Loodan, et need hetked selle blogi seltsis  pole olnud igavaimad möödunud aastast.

Kohtumisteni uuel aastal!

Mina olengi lillehaldjas...või siis mitte

Mul on kurb meel teatada, et minu kõrvalt on lahkunud minu kõige pikaajalisem elukaaslane - draakonipuu. 14 aastat pidas ta vapralt minu kõrval vastu, trotsides kehvasid ja veel halvemaid tingimusi - kuudepikkust põuda, ajutisi üleujutusi, ebasoodsa
id ilmastikuolusid. Talvel riputasin ta külge jõuluehted ja suvel pakkus varju päikese eest. Tõsi, vari oli väike, sest ta on alati kidur olnud (arusaadavatel põhjustel). Sellegipoolest oli ta ainsaks tõendiks, et ma ei ole botaaniline imbetsill. Noh, nüüd siis on seegi tõend ümber lükatud. Mitte küll sõna otseses mõttes. Draakonipuu seisab endiselt. Ainult lehti pole enam üle ühe jäänud...

Ainuas lohutus on see, et minu orhidee, kellele näikse meeldivat täielik hooldamatus, hakkab taas õitsema. Lisaks elab minu juures veel üks kanarbik (kelle ma sain sünnipäevaks ja ta lihtsalt pole jõudnud veel hukka minna. Teda ohustab küll rohkem ülekastmine, sest Tõruke on siin  suureks abiks. Rohkem lilli minu majapidamises pole (ja olgem ausad, ma ei tunne ka puudust, sest igalpool mujal on neil parem).

Sokikiiks

Meil käis eile jõuluvana.

Naljakas on mõelda kuidas inimesed muutuvad. Kui ma olin väike, siis oli kõige suurem pettumus saada jõuluks sokke. Eile rõõmustasin nagu väike laps uhke mänguasja üle kui leidsin oma pakist mitut sorti sokke. Üks uhkem kui teine. Nii tore :)

Mul on väike sokikiiks. Üldiselt riietun ma pigem igavalt ja mitte ülemäära silmatorkavalt (enda arvates, võibolla torkan täieliku maitselagedusega silma, aga seda ma ise ei tea), aga sokid on mul enamasti kirjud kui pühademunad. Niikuinii need välja ei paista. Aga kui on vaja mängida näiteks valgusfoori mängu, (kes ei tea, mis see on, siis siin on meeldetuletus), siis on mul lootust. Olgem ausad, kunagi ei tea, millal võib mänguks minna ja alati peab olema ettevalmistunud.

Lapsed muidugi rõõmustasid kingituste üle  nagu lapsed ikka. Tõruke luges isegi luuletust.
Sama luuletust, mida lasteaia jõuluvana kuulis 10 eri etteastes. Siinkohal tahaks kiita Tõrukest, kes ei saatnud lasteaia jõuluvana toast välja ega süüdistanud teda püksi kakamises. Tantsis ja luges ilusasti luuletust (ainult laulusõnad polnud peas). Ja kui kutsuti paki järele, siis läks vapralt jõuluvana juurde, aga enne luulatuse lugemist uuris põhjalikult pakki. Ilmselt analüüsis, kas on väärt, et selle eest taielda. 

25. tuleb meil veel üks jõuluvana, kes nõuab iga paki eest  luuletust või laulu. Saame näha, mitu korda Tõruke üht ja sama salmi loeb...

Vürtsikad pähklid

Minu lapsed on ka jõulumeeleolus.

Ükspäev tegid nad jõulupäraseid vürtsikaid pähkleid. Nad võtsid pähklid, lisasid sinna ohtralt suhkrut, kaneeli, pisut pipart ja muid vürtse, segasid kenasti ära. Kindlasti oleks ka natuke kuumutanud, et saada imelist jõulumaiust, aga pliidiga mängimine on neil rangelt ära keelatud.

Mõte ju suurepärane. Ainus puudus kokakunsti juures oli see, et pähklid jäid neil koorimata...

Ühel teisel päeval, mitte ülemäära kauges minevikus, teatas Tõruke, et ta tahab teha magusat sibulat. Mina valmistusin sel hetkel jõulupeoks (keerasin lokke ja triikisin sokke) ja mul polnud aega neid väga korrale kutsuda, nii et nad said küllaltki vabalt köögis tegutseda.  Nii nad Täpsiga kahekesi meisterdasid "magusat sibulat". See oli tore söök. Kõik toiduained, mis nad kätte said läksid kaussi. Sealjuures tuleb märkida, et Tõruke ulatub tooli ja pisukese turnimise abil peaaegu kõikjale. Ainult sibulat "magusas sibulas" ei olnud....

Päkapikumaa

nagu oligi arvata, siis neljapäeval mul päkapiku pakendamistöökoda avada ei õnnestunud. Nimelt selgus, et ainumas minu enda meisterdatud kingitus sel aastal oli veel poolik (löön silmad maha ja tunnistan, et sel aastal on omaloominguga kitsas. Kingisaajad võibolla rõõmustavad, aga endal pisut poolik tunne). Egas midagi, otsisin aga liimi kapist välja ja hakkasin meisterdama. Algus läks päris ilusasti, aga viimase lisatud elemendiga rikkusid üldmulje ära. Ma teeks pilti ja näitaks teile ka, aga

a) see rikuks võibolla üllatuse
b) ma juba pakkisin kingi ära

Nagu viimasest lausest võib järeldada, siis ikkagi sain kingitused pakitud. Seda siis eile õhtul. Panin lapsed tudule, jalutasin pimeduse varjust pakiatuomaadini, tõin sealt 2 väiksema tellise mõõtu paki fotodega ja seejärel hakkasin päkapikutsema. Peale kaht tundi paberite, teibi, paelte ja kingitustega mässamist sain pakitud. Kell oli juba pool kaks öösel.

Hämmastav, kuidas paari kingi pakkimine nii kaua aega võttis. Ma ometigi pean end kogemustega pakkijaks ja ma ei teinud mingeid imevigureid ega kunstnikerdustega pakikesi. Harilik paber-ümber-teibiga-kinni-lips-peale menetlus. Ja kingitusi oli küll palju, aga minu arust mitte nüüd niiiiiiii palju ka. Hea asi selle juures on muidugi see, et mulle tegelikult meeldib kingitusi pakkida ja Mps pakkus ka mulle seltsi ja selle sai peaaegu et lastevabaks kvaliteetajaks ristida.
Ainus puudujääk asja juures oli kurb tõsiasi, et mu unevõlg suurenes veel. Ja kell kaheksa mööda voodit ringi ronimvad ja kiljuvad lapsed ei aidanud väljamagamisele ka kuidagi kaasa. Täna murdiski uni mind keset päeva maha. Õnneks aga saabub varsti jälle tuduaeg ja saab koos põnnidega tudule keerata.

pidude ajastu

Minu tänane eesmärk on panna pujäänid tuttu ja siis avada päkapikutöökoda. Hommikuse linnaskäigu tulemusel said ka viimased kingitused ära ostetud ning oma panus jõuluaja superkäibesse antud. Täna plaanin suurema osa ära pakkida ja siis saab juba muretult jõuludele vastu astuda.  Ma võin muidugi väiksema summa peale kihla vedada, et kui mul on plaanid, siis on lapsed otsustanud vaadata kes püsib kauem üleval. Tõenäoliselt oleks mina esimene langeja. Aga peamine on siiski plaani olemasolu. Nagu näete, siis olen küllalt varajane - ma lihtsalt sugugi ei salli viimasel minutil rabelemist. See on minu laisa loomu vastane.
Pealegi on jõuluhooaeg juba täies hoos. Eile näiteks oli meil asutuse jõulupidu. Väga tore oli. Muinasjõulutaat käis ja nõudis hoogsamaid puusanõkse. Süüa anti nõrkemiseni ja pillimängu ja laulmist jätkus veel koduukseni (kuhu õnneks tõi buss, nii et üle pika aja võis muretult veinigi juua) ja paar tantsuringi sai isegi tehtud. Ikka leidub ka meie kollektiivis paar julget meeste- (ja ka naiste-)rahvast, kes ei karda varbavalu. Muidugi võisid neil olla ka metallninadega kingad. Aga ei, ma nüüd liialdan. Sel korral ei astunud ma vist küll kellegi varba peale. Isegi mitte iseenda omadele. Minu piiratud tantsuoskuse juures poleks see sugugi haruldane. Ühesõnaga oli lõbus.
Täna aga oli Täpsi jõulupidu. Lapsed laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi. Arvestades, et mu lapsed olid kuu aega järjest kodus karantiinis ja on alles esimest nädalat lasteaias tagasi, siis arvasin, et neiu on vait nagu sukk, aga ta üllatas mind. Laulis (või vähemalt liigutas suud), tegi liigutusi kaasa, luges mitu luuletust. Ja loomulikult naeratas kogu aeg kelmikalt. Kui jõuluvana tema nime lausus, siis läks kalpsates habemiku juurde ja ei kartnud sugugi. Ainult päris lõpus kui kõik lapsed pidid jõuluvana juurde ühispildile minema, läks ta meel pisut kurvaks, sest ta kartis, et peab kingipaki jõuluvanale tagasi andma.

Tõrukese pidu on tuleval esmaspäeval. Ta lubas jõuluvanale laulda: "Palju õnne sünnipäevaks, Palju õnne sünnipäevaks. Palju õnne lõõluvaana." Saame näha. Ma arvan, et ta ei loe ega laula talle midagi vaid teatab kas:
a) "Mine ära, minge kõik ära! Mine teise tuppa!"
b) "Anna mulle kingitus, NOH!"
või c) "Lõluvana, sa pissid püksi!"

Hoiame teid kursis

Jaapani Poirot

Kuna nädalavahetus möödus peamiselt sõprade seltsis istudes, süües ja lobisedes (no küll oli mõnus nädalavahetus - minu kolm lemmitegevust), siis tundsin täna õhtul tohutut vajadust end natuke liigutada, et veidikenegi leevendada seda süütunnet, mis on põhjustatud liigsete kalorite survest minu südametunnistusele. Mõeldud, tehtud. Panin lapsed magama, tõmbasin tossud jalga ja asusin ööpimeduse varjus reibast jalutuskäiku tegema. Peale paari uljast sammu sain aga aru, et tulenevalt maapinna ootamatust libedusest pean oma strateegiat muutma. Edasi liikusin nagu Poirot - lühikeste kiirete ja kangete sammudega. Kui juba Poirot kõne alla tuli, siis liigutasin ka oma väikseid halle ajurakukesi. Loomulikult ei lahendanud ma mõnd mõrvamüsteeriumi, selleks on mu ajurakukesed liiga väikesed ja mitte piisavalt hallid (helesinised? roosad? sädeleva vikerkaare karva?) Mina mõtisklesin hoopis selle üle, et mul on oma sõpradega ikka vedanud. Neid näeb küll harvemini kui tahaks, aga sellegipoolest on nad esmaklassilised.
Üritasin meenutada, et kui kaua me juba koos oleme jõulusid tähistanud. Ega ma välja ei mõelnudki. Ma arvan, et isegi kauem kui ma seda blogi olen pidanud. Seega 10 aastat vähemalt. Kui ma nüüd väga viitsiks, siis ma ilmselt albumeid lehitsedes leiaks üles ka selle esimese korra ja saaks ka daatumi, aga mul on albumid ilma nuputa kapis ja selle avamiseks vajaks mõnd terariista - näiteks lusikat. Aga mul said sammud täis ja rohkem vabatahtlikult ei liigu.
Aga minu blogi ahiivst tolmukihi alt leidsin, et 9 aastat tagasi olid meil ka sushiteemalised jõulud. Siis muidugi mängiti strip-pokkerit ka, aga noh ajad on muutunud ja need kes sel korral tahtsid end riidest lahti koorida läksid lihtsalt sauna. Kes ei tahtnud, need lobisesid niisama ja rullisid sushit ja helpisid mingit jaapanipärast suppi ja sõid vetikasalatit. See salat ja sushi mulle maitsesid, aga supp jättis pisut külmaks. Võibolla oli teine juba liiga ära jahtunud söömise ajaks.
Aga ütlemata tore oli oma sõpru näha ja vanu häid aegu meenutada. Ja meil on mida meenutada! Aitäh selle eest, kallis sõbrad.

Suur venna

Täps: Mul on aia!
Tõruke: Oota, ma toon külma.

Jookseb külmkapi juurde ja toob paki pelmeene

Tõruke(hoolitsevalt): Kas siit on valus? (asetab pelmeenipaki Täpsi jala peale)

Tõruke: Kas nüüd on parem?

Täps (haledalt): Jaa

Kui nad parasjagu ei kakle, siis nad on ikka supernunnud. Tõruke seisab väga tugevalt Täpsi õiguste eest. Kui näiteks Täps jonnib ja midagi ei taha, aga hoolimatud lapsevanemad neiu arvamust millekski ei pea, tuleb kohale Tõruke ja nõuab omale iseloomuliku intensiivusega, et Täpsi soovidele tähelepanu pöörataks: "Emme, kas sa kuuled, Täps ütes, et ta ei taha!" Ja Tõrukese nõudlikku tooni on palju keerulisem ignoreerida kui Täpsi virisemist.

Piparkoogilõhnaline

Mu pudinad on nüüd vahetustega rohkem kui kuu aega haiged olnud. See on nii väsitav. Tralli alustas Täps oma tuulerõugetega ja nüüd on järg taas temani jõudnud - mingi imetabane viirus. Lürbime aga rõõmsalt antibiootikume (või noh, rõõmus pole siin küll keegi. Täps hakkab ka põhimõtte pärast kogu hingest vastu. Isegi kui see möks talle maitseb).
Vaesed lapsed on viimasel ajal nii harva õue saanud, et täitsa kahju neist kohe. Tõsi, selline purgaa, mis seal õues toimub, ei tõmba ka eriti. Mõtlesin siis esimese advendi puhul pisut neid rõõmustada. Panin jõulutuled üles ja rullisin piparkoogitaigna lahti ja otsisin vormid välja. Pakkusin lastele, et mängime päkapikke. Loomulikult olid nad õhinaga nõus, aga kui ma tõin välja retro päkapikuriided, siis meie moeguru Täps teatas, et tema niisuguseid igandeid selga ei pane ja ennast lolliks teha ei luba. Tänapäeva moodsad päkapikud kandvat nimelt triibulist kleiti. Egas midagi, otsisime välja triibulise kleidi. Tõruke õnneks ei lasknud end 30 aasta tagusest  päkapikumoest kõigutada ja nägi piparkoogitaigent nosides välja nagu väike Mps. Enamus taignast söödi ära enne kui jõudsin koogid ahju lükata, aga mõned vigurid pudisesid ikka ahjuplaadile ka ja maja sai täis mõnusat piparkoogihõngu. Tõsi, viimase pannitäiega sai ka pisut tavapärast kõrbelõhna, mis hästi iseloomustab minu kokkamisi.

Täitsa sooda

Eile kirjutasin dokumendile peale südamerahuga kuupäevaks: "03. Märts 2015".

Ei tea kas see on viide märjale ilmale, mis meenutab pigem kevadet kui advendiaega või on aju lihtsalt tatist läbi imbunud ja pehmeks läinud. Vähene magamine ja haiged lapsed ei aita mõtteerksusele kaasa.

Puhkust ka ei saa võtta, sest tööd ju keegi mu eest ära ei tee...

Viimasel ajal on elu jälle kuidagi eriti kiireks läinud. Tegemata tööd kuhjuvad ja uusi tööülesandeid trügib muudkui peale. Eks seda süvendab ka see, et seoses täpimaaniaga tuleb aegajalt kodukontori teenust kasutada, aga teadupärast on kodus töö tegemise efektiivsus oluliselt madalam. Lisaks on alanud igatsugu ürituste hooaeg.
Näiteks avastasin endas logistikahuvi ja käisin vaatamas kuidas Muuga sadamas elu käib. Vilkalt, oleks õige sõna kokkuvõtteks. Hiidsipelgad kihutasid niimoodi ringi, et mul oli hirm, et sõidavad meie pisikesest punasest bussist lihtsalt üle. Õnneks siiski pääsesime.
Eile jälle sain üle pika-pika aja testida oma pauerpointide tegemise ja ettekannete meisterlikkuse taset. Ülikoooli ajal tuli neid tihti teha, aga viimasel ajal mitte nii väga. Olgem ausad, ma pole ka neist puudust tundnud. Minu kirjalik eneseväljendamisoskus on oluliselt ladusam kui suuline.
See-eest on Täpsi suuline eneseväljendusoskus lausa meisterlik. Näiteks küsisin talt, mida ta jõuludeks tahab, tema vastas ilma pikema mõtlemiseta: "Kiisut!" Kui ma küsisin, et mida ta lisaks kiisule tahab, siis sain vastuseks: "Eee...ee...ee...ee..ee..e...ee...eee...eee....eee....eeee....Kiisut!"
Tegelikult mudiugi räägib ta nii et tolmab. Kui kõik teised on juba väisnud, siis tema jätkab seletamist. Tõeline jutulind.
Tõruke seevastu on väga kindel, mida ta tahab jõuludeks saada: "Sinist näo ja silmadega rongi!"
Mina tahaks kaalu, mis näitaks 20 kilo vähem. Komplekti võiks kuuluda ka vigurpeegel, mis teeb keskelt peenikeseks ja mujale ka juurde ei lisa. No ja siis veel riideid kus on sees mitme võrra väiksem number.

Täpid vol2

Kui ma rääkisin, et Täps on oma nime väärt ja täppe täis, siis ma muidugi veel ei teadnud, milleks Tõruke võimeline on.

Täppe on tal vähemalt poole rohkem kui Täpsil oli. Lisaks veel palavik ka. Eks tuleb ju õde üle trumbata kõiges. Võistlushimuline, mis teha.

praam

"Emme, sina ei saa tulla, sina oled praam!" teatas Tõruke mulle täna. Kui praam siis praam. Või siiski emalaev. Vähemasti pole ma maja. Seda kinnitas Tõruke eile kui Täps tahtis mulle (hetkel olin kehastunud duplo mehikeseks) katust peale panna.

Aga üldiselt käib siin üks tants ja tagaajamine. Enamasti algab see eriti suure hooga siis kui tahan televusserist mõnd oma lemmiksaadet vaadata. Siis on vaja mööda emmet ringi ronida ja karjudes mööda elamist amokki joosta. No ja laulda muidugi ka. Nõrkemiseni. Meil on kodus suured laululinnud. Ka vares on laululind. Peale 15 minutit lakkamatut "mina kaaaa" laulmist nõustusin täielikult Tõrukese otsekohese soovitusega  video lõpus.

Täps

Meie täpike on nüüd igati oma nime väärt. Üle kere tipitäpiline. Kui kellelgil on soovi saada täisväärtuslikku ja esmaklassilist tuulerõugete viirust, siis astuge läbi. Postiga ei saada.
Kusjuures Tõruke (ja kõik teised  lasteaaialapsed) polegi veel täpitõppe nakatunud.

Melissiõli

Sain täna ühe ametliku kirja. Minu kui hariliku kontoriroti elus pole see mingi haruldane juhus. Küll aga ei tule iga päev ette, et kirjale lisatakse väikesi salajasi sõnumeid. Näiteks selle riiklikust ametkonnast tulnud kirja tagaküljele oli kleebitud (no teoreetiliselt on võimalus, et see sattus sinna ka kogemata, aga ma sellistesse juhustesse ei usu) väike roheline sildike, millel seisis:

"Melissiõli herpese vastu"

Hmm. Huvitav. Mis sellega öelda taheti.... kas tegu oli puht heasüdamliku soovitusega juhuks kui peaks vaja minema või oli see varjatud ähvardus või oli sel hoopis mingi muu tagamõte. See vist jääbki saladuseks...

Vähemalt sai kõhutäie naerda.

Kaks vana kändu

Eile selgus ootamatult, et meil oli Mpsiga suur tähtpäev - juba kümme aastat koosolu. See on ju peaaegu kolmandik minu elust (ei ole vaja norida, las ma teen end veidi nooremaks). Mina muidugi olin selle täiesti ära unustanud ja ega Mpski poleks märganud kui ma poleks talle kunagi telefoni meeldetuletust pannud. Peaks vist endale ka panema. Vanainimese pea on nagu ta on.

Sekvoiik*

Mina olen oma ametis töötanud nüüd juba 7,5 aastat. Tõsi, peaaegu poole sellest ajast olen pisilastega kodus olnud). Tulenevalt töö iseloomust peaks mul olema koduvald üsna hästi selge. Igatahes ei tohiks mulle olla märkamata jäänud selline haruldus nagu üle 100 meetri kõrguste puudega mets. Ilmselt ranniksekvoiad, ma ei tea palju muid liike mis nii kõrgeks kasvaks. Aga, et sellised hiidpuud Eestis kasvavad, ja mitte kusagil Järvseljal vaid meie paesel pinnal. Aga mida nüüd teha kas võtta looduskaitse alla või võõrliigina hoopis hävitada? Kumbki variant ei oleks selle harulduse avastaja jaoks soodne variant.

* Kuidas kutsutakse sekvoiade metsa?

Peavalu

Oioi. Täna tabas mind vist mingi vastureaktsioon esmaspäevale. Aju keeldus töönädalaga alustamast. Ta mitte ei korraldanud lihtsalt tööstreiki vaid üritas lausa läbi kolju põgeneda. Mis muidu oleks seletanud sellist hirmsat peavalu, mis mind täna tabas. Selline tunne oli, nagu oleks keegi mind patsi pidi üles riputanud.

Päevaplaan

Joonistasin lastele üles päevaplaani (Tõruke aitas pisut kaasa - see tee ühe auto juurest teiseni on tema joonistatud. Ta oleks kindlasti veel aidanud, aga ma millegipärast ei vaimustunud sellest mõttest). Päevaplaani joonistamise eesmärk oli see, et igal hommikul ei tuleks lastele üllatusena, et peab lasteaeda minema. Plaan meeldib neile väga. Tõruke vaatab ja kommenteerib, et mida kõikke tegema peab. Näiteks eile õhtul vaatas, et ahah, söödud on, varsti läheme vanni, aga enne on vaja issiga mürada! Ja nii tehtigi. Täna hommikul aga jättis ta sujuvalt kogu lasteaia vahele ja nõudis, et tema tahab kõigepealt putru (Eriti meeldib talle see osa, et Täpsi nägu on pudrune) ja keeldus enne kodust välja minemast kui pole saanud pildil lubatud putru!

Enda päevaplaani ma parem üles joonistama ei hakka. See on liiga masendav, sisaldades selgelt liiga vähe vaba aega. Tahaks ka näiteks puslet kokku panna. Mõnd 1000+ tükilist. Aga no see eeldaks, et mul oleks paar kohustuste- ja pujäänidevaba päeva. Võibolla kui pensionile jään kunagi...

Tingel-tangel-tungel

Eile sai minu esiklaps neljaseks. Minu idülliline ettekujutus mõnusast sünnipäevahommikust purunes kiiresti. Kui küünla ja kingitustega last üles laulma läksime, siis teatati resoluutselt, et nii vara hommikul on selline lõugamine täiesti välistatud. Sejärel leiti, et küünlaid on liiga vähe ja toodagu juurde ning lõpuks ei sobinud kingitused ka. Ühesõnaga draama-draama.
Kui hommikusest unejonnist üle saadi, siis oli Tõruke muidugi väga uhke ja tähtsust täis, et selline oluline päev on. Kõik kes vastu tulid said kuulda, et täna on sünnipäev, saadakse neljaseks ja torti saab kah. Minu arust tuli päris maitsev tort.
Õhtul koju jõudes hakkas Tõruke laulma: "Kutsus kokku külalisi, kalvaseid ja sulelisi..." Nii oligi . Külalisi tuli päris paras ports  ja kisa ületas tavapärase kolmekordselt. Nädalavahetusel Tallinnas kus minu ja J.-a sünnipäeva tähistati, oli müratase vähemalt 3 kui mitte 4 korda väiksem, kuigi rahvaarv oli vähemalt poole suurem. Vähemalt, sest mul ei õnnestunud eile kordagi inimesi kokku liita, kuna valdav osa kihutas ühest toast teise ja ma lugemine läks segamini.

Kaks musklimeest

Et füüsis rattastel kontoritooliga ringisõitmisest päris ära ei känguks sai nädalavahetusel pisut füüsilist tööd ka tehtud. No ja kui füüsilist, sisi ikka rasket füüsilist. Nimelt tuli 5 kanti kruusa laiali loopida. Tõsi, pool sellest jäi tegemata. Ma süüdistan siinkohal pisipujääne, kes saboteerisid ja kruusahunniku otsas turnisid, sealt liugu lasid ja lõpuks virisema hakkasid, mistõttu tuli töö ennetähtaegselt lõpetada.

Võibolla ongi hea. Ei tea kas ma oleks veel elus kui oleks kõik laiali loopinud. Aga nüüd on musklid suured ja punnis. Läksin koju, et Mpsi ees eputada, aga ta oli samasugune. Väitis, et oli (peaaegu et) ihuüksinda viis klaverit ühest majast teise kolinud.

virmalised ja roosad kiisud

Eile olid jälle ilusad virmalised taevas. Õnneks töötab mu virmaliseteatevõrgustik päris edukalt, nii et ma olin neist täiesti teadlik. Kahjuks langes nende lehvimine kokku just pujäänide vanni- ning tuduajaga. Selleks ajaks kui lõpuks pudinad magama sain ja ise ka loodusnähtust uudistama tõttasin, olid suured leegid taevast juba kustunud ja järele oli jäänud vaid mõnus rohekas hõõgus. Ilus oli ikkagi. Ja taevas oli miljontriljon väikest tähesilma.

Täna hommikul aga olin hädas väikeste uniste lapsesilmadega, mis ei tahtnud kuidagi avaneda. Täpike teatas, et tema tahab veel magada ja ei tahtnud lasteaiast kuuldagi. Ma siis mõtlesin, et olen kaval ja küsisin talt, et kas ta tahab selga panna oma lemmikuid roosasid kiisudega pükse või lemmikut roosat kiisuga seelikut. Mõlemad osutusid valituks. Hea, et ma veel roosat kiisudega kleiti ei pakkunud. See oleks raudselt veel kõige peale tõmmatud. Väike kubujuss. Täps on selles suhtes ikka tüdruk mis tüdruk - roosa haldja-baleriini-kiisu-printsess oleks tema suurim õndsus.

Sünnipäevapidustused

Võiks arvata, et sünnipäevapidustused mõjusid mulle nii rängalt, et olen blogi täielikult unustanud. Kaugel sellest. Aga mäletate, ma kurtsin, et mu arvuti heitis hinge ja seega puudusid mul vajalikud vahendid postituste tegemiseks. Tööd on ka praegu selline koorem, et ametiajast blogiaja näpistamine ei tule ka kuidagi kõne alla.
Aga räägime siis lühidalt, mis on viimase aja suursündmused olnud.
No esiteks sain jälle aastakese vanemaks.  Mingit suurt kräud ei toimunud. Tehti hoopis nõrkemiseni õuna-pirnimahla ja õhtuks olid kõik nii väsinud, et läksin vist  juba poole kümnest magama. Aga ma sain kingituseks endale väikese nunnu - mininõudepesumasina. Ma kohe üldse ei armasta nõude pesemist ja nüüd on mul väike armas abiline. Ta on küll pisike ja väikese jõudlusega, aga minu poolest pesku või ükshaaval nõusid, peaasi, et mina ei peaks veega lobistama.

Teiseks toimus eile ühel teise nooruki sünnipäeva peol minu esmaetteaste taidlejana. Ma küll kardan, et see jääb ka minu viimaseks, aga vast ei häbistanud ma end siiski lõplikult. Vähemalt ei kukkunud ma keset etteastet ninali ja laulusõnad olid ka enamvähem peas. Aga muidu olid tore pidu. Sai üle pika aja pisut tantsu vihutud ja puha. Üleüldse on viimasel ajal nii palju igasuguseid suupistelaudasid ja sünniüpäevasid ja avamisi ja presentatsioone, kus ikka pakutakse ka näkse ja torti, et minu laius hakkab juba pikkust ületama. Oh häda.

Mida teha keefirist?

Ma olen ikka nii andekas retseptilugeja. Eile avastasin, et mul on terve pakitäis keefiri, mille aegumistähtaeg hakkab saabuma ja mis tuleks kiiremas korras ära tarvitada. Otsisin siis internetist kiiresti keefirikoogi retsepti, mis oleks lahendanud mu probleemi. Tõrukesega kahe peale segasime taigna valmis ja alles siis kui kõik komponendid olid kokku segatud avastasin, et millegipärast seisab keefiri pakk ikka veel avamatult külmkapis. Ehk siis ahju läks keefirikook ilma keefirita. Olulise komponendi puudumisest hoolimata tuli väga maitsev ja mahlane kook. Aga keefiriprobleem on endiselt aktuaalne.

Nutiseadmed värisege!

Nüüd võite unustada minu senise maailmaparandajaliku kasutajanime ja edaspidi võite mind kutsuda minu vana indiaani nimega - Nuhvli Hirm. Sest just see ma olen. Viimasel ajal näikse kogu elektroonika, mis minu lähedusse satub, sussid püsti viskavat. No näiteks üleeile otsustas minu telefon kindlameelselt piirata minu lobisemiskihku ja blokeerida kõik väljuvad kõned. Ja et kiusatust ei tekiks, ei lase ta mind isegi telefoniraamatule ligi. Seega kui ma teile ei helista, siis ärge arvake, et ma olen uhkeks kätte ära läinud. Süüdi on telefon. Sissetulevatele kõnedele saan vastata, seega helistage mulle!
Täna aga otsustas minu arvuti poole tööpäeva pealt lihtsalt ära surra. Emaplaat või kõvaketas või mõlemad läksid parimatele jahimaadele. Ma nüüd hoian  pöidlaid pihus ja varbaid ristis, et arvuti sisu oleks võimalik taastada, sest minu paari viimase kuu töö on ohus ja ma ei tahaks seda kuidagi uuesti teha. Iga poole tunni tagant haaran ma oiates peast kinni kui mulle meenub mõni tore asi, mis seal arvutis on ja mille kaotamist ma endale kuidagi lubada ei saa. Põhi nali oli selles, et ma lohutasin end, et vähemalt möödunud nädalane seis peaks alles olema, aga siis selgus, et mingil põhjusel polnud minu arvuti varundamisega liidetud... Johhaidii.
Ja mis järgmiseks? Telekas juba plõksib, ilmselt sellega pikka pidu enam pole. Mõtlen hirmuga, kas peaks oma nõudepesumasinanunnu tellimuse tühistama...

Sünnipäevapidustuste avapauk

Minu sünnipäevapidustuste avapauk oli sel aastal ikka väga võimas. Mis sest, et paar nädalat enne õiget aega, aga ei tasu pisiasjade kallal liialt norida. Otsustasime sel aastal ilusa ilma puhul sünnipäeva pikniku vormis korraldada. Ja tõesti, ilm oli mõnus, toit oli hea ja külalisi muudkui vooris ja vooris kohale. Nii rahvarohket sünnipäeva pole mul enne olnud. Kuuldavasti oli pidulisi ligi 2000. Tuleb küll möönda tõsiasja, et võibolla päris kõik ei olnud sellest informeeritud, et nad just minu sünnipäevale tulid, aga ega see vähenda siis peo mastaapsust. Pigem just rõhutab seda.
Minu pisikesed pujäänid jäid ka üritusega väga rahule. Esiteks sai seal pokaalist laste šampust juua ja see on juba väärtus omaette. Nad jõid end muidugi kiiresti laua alla. Aga teadupärast ju kõige põnevamad peod peetaksegi just laua all. Mul oli küll hirm, et kui nad meie laua otsast roomava hakkavad, siis ei leia neid enam sealt rahvamassist üles. Õnneks suutsime kambakesi siiski silma peal hoida.

Pühapäeva aga veetsime pirne korjates ja töödeldes. Meil on taas pirniuputus! Kahjuks tegime kõik mahalaks ära ja koju ei jäänud pirnipoegagi. Täna oleksin äärepealt poest mingit poola pirni ostnud. Kuhu see kõlbaks!

Mõtisklusi-meenutusi möödunud minuteist

Kuidas see siis juhtus, et ma jälle nii tükk aega siia sõnagi pole kirjutanud? Tegelikult tean küll. Vaevlen kroonilise vaba aja puuduse all. Tööl on selline üüratu ülesannete hulk, et tegelikult oleks mul vähemalt 5 tundi pikemat tööpäeva vaja, et oleks lootustki kuidagi joonele saada. Samas on need kaheksagi tundi juba nii kurnavad, et kella viieks on aju igasuguse koostöö lõpetanud. Vahin tühjal pilgul ekraani ja kõrvust tõuseb vaid peenike suitsujuga, mis näitab, et midagi seal kolu sees on tõeliselt kärssama läinud.
No ja kui tööpäev läbi saab, siis algab päeva raskeim osa - pujäänide taltsutamine. See pole ka just kergemate killast ülesanne. Lisaks veel tervistkahjustav. Enamasti kannatab kõrvakuulmine. Närvidest ma parem ei räägigi. Eks seal on muidugi ka ohtralt helgeid hetki. Nad on mul ju parajad naljamehed. No näiteks ükspäev küsis Tõruke minult: "Kas müüjad magavad ka?" Tõsi, ma pole neid kunagi magamas näinud, kuid arvasin siiski, et küllap nad magavad. Tõruke aga tahtis täpsustada: "Kas müüjad magavad poes?" Ma usun küll. Kui tööpäev saab läbi, keeravad nad poe uksed lukku ja lähevad ronivad mõnele makaroniriiulile magama.
Nädalavahetuseti ma tööl ei käi ja siis võiks ju lausa puhata, aga ei taipa. Näiteks eelmisel pühapäeval käisin Pärnus kahe silla jooksul. Tõsi mina küll ei jooksnud, sest ma põhimõtteliselt ei tee seda (sellest lausest võiks järeldada, et kui mul põhimõtteid ei oleks, siis ma jookseks. See järeldus oleks vale. Ka ilma põhimõteteta ei jaksaks ma eriti pikka maad joosta). Aga ma vudisin siiski suhteliselt kiiresti oma ümarat vormi arvestades. Järgmised kaks päeva ei vudinud ma muidugi midagi. Siis ma ainult oigasin ja ägisesin kui oli vaja end punktist A punkti B hiivata - kõik jalalihased alates tagumiku omadest valutasin nagu segased.
Aga jooksul oli tore. Nagu ikka valisin omale mõttes paar kaasteelist, kes tundusid, et võiks olla minuga samas võimekuses ja seadsin eesmärgiks neist mitte lootusetult maha jääda. Loomulikult valisin ma sellised, kelle ahter oli vähemalt sama lai kui minu oma, kes olid minust vähemalt kaks korda vanemad või veel parem need kaks kokku. Ei tea, millest, see tuli, aga need kelle välja valisin pistsid tuulekiirusel ajama ja kuidagi ei õnnestunud neil sabas püsida. Isegi see puujalaga vanamees liipas nii kiiresti, et mul oli tükk tegemist, et tal kannul püsida (ja lõpuks kaotasingi ta silmist). Samas kujutasin ette, et ma ise võiks oma laia tagumendi ja erksa pluusiga nii mõnelegi samasuguseks sihtmärgiks olla. Andsin siis endast parima, et nad ikka peaks ka pisut vaeva nägema...

hirmsad oravad ja liivakastimängud

Ilusat kooliaastat kõigile koolijütsidele. Meie peres endiselt selliseid eriti pole. See-eest on meil nüüd kahe siilipopi asemel hoopis üks oravake ja ainult üks siilike. Tõruke nimelt ülendati keskmisesse rühma. Ma natuke muretsesin selle pärast, et kuidas see üleviimine toimuma saab. Teadupärast ei suhtu Tõuke ülemäära suure entusiasmiga muudatustesse. Nii hakkasingi teda vaikselt ette valmistama ja rääkisin talle pikalt ette, et Tõruke läheb nüüd suuremate laste rühma. Poiss paistis sellega leppivat ja suhtus tulevikuväljavaadetesse optimistlikult. Alles täna, natuke enne lasteaeda jõudmist, küsis ta mult pisut mureliku häälega: "Kas olavaid peab kaltma?" Ma seletasin talle, et oravakesi ei pea sugugi kartma ja tundus, et ta leppis minu seletusega. Igatahes jäi ta ilma suurema vastupunnimiseta uude rühma. Täps muidugi oleks ka tahtnud suuremate rühma saada. Teadupärast peab tema ju kõike seda saama, mida teisedki. Samas tahtis ta ka siilike olla. Las ta siis olla orava sabaga siil näiteks. Või okkaline orav.

Mis siis veel huvitavat? Ega midagi väga polegi. Lapsed ikka vahel nalja teevad. Näiteks käisin ükspäev esimest korda koos lastega koos surnuaial. Võttis päris tükk aega, et Tõrukesele selgitada, et kuigi hauaplatsidel on serv ümber ja liiv sees, siis pole tegu liivakastidega ning seal pole sugugi paslik hakata kühvliga kaevama ja liivalosse ehitama.

Üldiselt aga raban tööd teha ja võitlen endiselt tuuleveskitega.

Uued automargid ja kuldsuised dialoogid

Tõruke on viimasel ajal hakanud väga suurt huvi üles näitama automarkide ja liiklusmärkide vastu. Vahelduva eduga küsitakse, et mis auto see on või mis too märk näitab. Täps muidugi kordab kõike järele, mida suur vend ees seletab.
Nii loetletaksegi mulle kõik parklas seisvad autod üles. Seal on igasuguseid veidraid autosid. Masda, foldi (anname andeks, r- tähte minu lapsed lihtsalt ei tunnista), audi ja volksvaageni kõrval seisavad ka sellised haruldasemad isendid nagu kostooda, hundal ja issand. Tõruke tunneb autod ilusasti ära, aga Täps lahmib niisama. Ükspäev näiteks väitis ta et kõik vastutulevad autod on klaislelid.

Täps peab muidugi kõigest osa saama. Ka sellest, millest tegelikult ei saa. No näiteks täna juhtus selline lugu.
Tõruke oli lasteaias rattaga kukkunud ja lõug oli marraskil. Meie vahel kujunes järgmine dialoog
Mina: Oi Tõruke, kas sa kukkusid?
Tõruke: Jaa.
Täps: Täps kukkus ka!
Mina: Kas sa kukkusid rattaga?
Tõruke: Jaa
Täps: Mina kukkusin ka lattaga (mis on häbematu vale, Täps ei valda sugugi veel rattasõitu)
Mina: Kas sa said haiget ka? (iseenesest rumal küsimus, arvestades, et lõug oli marraskil, loomulikult sai haiget)
Tõruke: Jaa! Saab valsti telveks!
Täps: Täps sai ka haiget!
Mina: Näita kust sa haiget said?
Tõruke: Siin sain haiget (näitab kohale, kus ta kukkus)
Täps: Täps sai siit aiget (uurib tükk aega oma jalgu ja lõpuks leiab vana sääsepunni kärnakese ja osutab sellele võidurõõmsalt)!

Lasteaiast ära tulles aga suundusime ehitustandrile

Mina: Kas läheme vaatame mida issi ja papa täna ehitasid?
Tõruke: Mina tahan ka ehitada
Täps: Mina tahan ka ehitada!
Tõruke: Ei, Issid, papad ja Tõlukesed ehitavad, sina Täps ei saa, sina oled liiga väikene!

Sellest tuli muidugi suur draama ja vaidlemist jätkus pikemaks ajaks. Draama võttis aga oluliselt suuremad mõõtmed kui selgus, et issid ja papad olid juba ehitamise lõpetanud ja Tõlukesed ei saanud ka ehitada. Vaid tänu naabri kassile pääsesime sellest, et Tõruke oleks kogu maja maha lammutanud.


Tõruke hakkas meil väga hilja rääkima, aga Täps seevastu lobiseb nii et kõrvad ajavad virtsavett välja. No ei jää vait. Emmesse?!? Seoses virtsaveega meenub mulle meie pere väikelaste seas väga populaarne teema. KAKA! Teadupärast on kaka/pissi/tatinaljad kõige naljakamad. Ja nüüd nad mul laulavad kodus muudkui igatsugu kehaeritistest.

Näiteks laulab Tõruke seda "oh kooliaeg" laulu, ainult selle asemel, et laulda, "mul on valmis juba pliiatsid ja suled" laulab tema "mul on valmis juba kaka, kaka, kaka." Ise naerab nii et varsti ongi kaka püksis. Ja papagoi Anni muidugi kordab kohe järele.

Aga ega Täps saa kehvem olla. Ta mõtles ka ühe laulu välja. See põhineb laulul "Tingel-tangel". Selle asemel, et laulda "ahvid söövad vahvleid" tuli ta välja geniaalse mõttega laulda "ahvid söövad pissipotti"... Ise on nii uhke oma vaimukuste üle.

Kas tõesti huumorisoon ka emasse!?!

Andekad lapsed

Selleks aastaks on puhkamised puhatud ja võitlen täiel rinnal töörindel. Kuni järgmise puhkuseni (mis tuleb millalgil järgmisel aastal). Võin noh kas just täiel rinnal. Ükspäev näiteks läks tükk aega enne kui  sain tööd tegema hakata. Õhtul arvutist multikaid vaadates tegi  Täps paar kiiret klahvikombinatsiooni ja sõrmeliigutust ning kogu kiri minu arvuti aknas muutus tavapärasest 3 korda suuremaks. Tükk aega üritasin, aga ei saanud tagasi. Hommikul andsin siis itimehele ülesandeks eelnenud olukord taastada. Tal läks üle poole tunni enne kui kirja normaalseks sai. Kas mul on lihtsalt ülimalt osavad lapsed või on asi itimehes.  Mulle meeldib mõelda, et mul on andekad lapsed.

Puupulm

 Kujutage ette juba 5 aastat oleme Mpsiga abielus olnud. Aeg voolab sõrmede vahelt ja pudiseb tuulde. Sel aastal tähistasime pulmaaastapäeva traditsioonitult Haapsalus. Et asi liiga läägeks ja võib-olla isegi siivutuks ei läheks, võtsime J. seltsidaamiks kaasa. Pulmaaastapäeva laupäeva veetsime ühest kohvikust teise jõlkudes ning mudaveekogu ääres promeneerides. Et Mps saaks näidata oma ihurammu, sõitsime ka paadiga Haapsalu lahe peale sumpama. Arvestades kui palju seal igatsugu rohelist kraami hõljus, siis aerutamiseks seda päris nimetada ei saanud. Piduliku päeva eelõhtut tähistasime aga šampusega J. hotellitoas. Me ise plaanisime romantilist õhtut lõkketule ja telgiga.  Mpsil oli isegi bändžo kaasas, et sellel mulle hurmavaid armastuslaule esitada. Kui aga hakkasime telki püstitama selgus ootamatult, et telki meie  varustuse hulgas polnudki. Hästi pakitud! Aga ega see meid heidutanud. Milli on multifunktsionaalne masin ja paari pisikese liigutuse ja ühe madratsi täispumpamise tulemusel digimuutus see kiiresti mugavaks magalaks. Võib-olla isegi etemaks kui minu kroonlühtriga telk oleks olnud.

Õigel puupulma tähistamise päeval aga kogunesime varakult sadamasse, et siis praamiga Vormsile sõita eesmärgiga see saareke põhjalikult üle vaadata. Igasuguse kila ja kola jätsime targu maha. Mulle selline matk meeldis. Ei mingeid koormaid ja ei mingit sporti. Hoolimata sellest, et ma pole viimase kolme aasta jooksul õieti jalgratta selga saanudki ja füüsiline vorm on niikuinii alla igasugust arvestust, ei jäänud ma ülejäänud reisiseltsilistest ülemäära palju maha. Selline mõnus leebe sõidutempo oli. Ilm oli ka ideaalne. Tuulevaikne, soe, mõnus.  Vesi olla ka mõnus olnud. Ma seda isiklikult ei kontrollinud. Ajasin sel ajal hoopis veislastega juttu. Meeldivad vestluskaaslased.

 

Nüüd on reis läbi, olen ilusasti kodus ja istun ainult pehmetel patjadel ja sadula poole isegi ei vaata.

kohvikusse ja loomaaeda

Tegime Tõrukesega kiirvisiidi päälinna. Pidime startima pühapäeva päeval, aga juba varahommikul istus Tõruke auto kõrval ja nõudis, et tema peab Ionase peale saama ja kohe. Häda pärast oli ta nõus autos niikaua ootama kuni emme valmis saab. Kuna ma ei tahtnud tal siiski kolme tundi autos oodata lasta, startisimegi tunnike varem kui meie võõrustajad. Seega saime pealinna kaubanduses veidi aega surnuks lüüa. Aja sisustamise võttis noorperemees enda õlule Tõruke nõudis endale väikest käru ja kadus sellega siis tuule kiirusel riiulite taha ja haihtus. Mina otsisin teda mööda poodi taga nagu segane. Lõpuks kostus teisest poe otsast haledat nuttu ja tõrukese häält: "Emme, kus sa oled?!?" Loomulikult oli ta endale suutnud juba haletsevatest tädikestest kaaskonna moodustada, kes said siis rongaemale halvustavaid pilke saata.

Kui aga jutt juba ronkadeni jõudis, siis pole sealt kaugel ka teised sulelised ja karvased. Neid aga on teadupärast kõige rohkem loomaaias. Sinna me oma suuna võtsimegi. Ma polnud seal varem Tõrukesega käinud ja tegemist oli uudse kogemusega.
Esimese asjana rentisime kärukese. See oli asendamatu. Pisikesed jalad ei jaksaks iial seda maad ära vantsida. Isegi mina sain oma sammud täis nagu naksti. Tõsi, mina tundsin end küll üsna hobuse moodi. Prževalski hobuse moodi kui täpne olla. Või siis ei, ikka puhast Eesti maatõugu mära. Vedasin oma vankrit järel ja täitsin Tõrukese käsklusi. Meie retk nägi välja nii. Sõitsime puuri juurde. Mina: "Näe Tõruke, vaata, jääkaru." Tõruke viskas jääkarule kergelt huvitatud pilgu, teatas: "Aaa, lähme edasi!" Ja nii iga puuri juures. Hea veel, et tal piitsa polnud, nii oleks võib-olla veelgi kärmema tempo saanud.

Elevandi puuri juures näitas Tõruke siiski üles suuremat vaimustust: "Oo, emme vaata, nii suur....lennuk!" Eks neid lennukeid lendas sealt ikka päris mitu üle ja Tõruke vaatas iga kord vaimustusega. Järgmisel korral ei lähe me mitte loomaaeda ega mänguväljakule, vaid hoopis lennuväljale.
Paar looma pakkus Tõrukesele siiski pisut rohkem huvi. Üks tuttkõrvadega kaslane näiteks ja haigutav jõehobu. Kodused pardid ja luiged muidugi ka. Minule isiklikult sümpatiseerisid sel korral igatsugu sead. Jõesead olid nunnud ja tüügassead olid muhedad.

 

Igatahes kurnas see loomade vaatamine Tõrukese päris ära. Hea ikka, et neil need kärud seal on. Pärast tegime veel kiired jäätised ja nii sai ka kohvikus käimise ette linnukese teha. Musta toonekure näiteks.



Puhkus

Minul on taas puhkus. Sel korral on ilmad pisut rohkem seda moodi nagu ma puhkust ette kujutan. Päike paistab ja merevesi on soe. Olen oma 16 külmetushaigustevastast ujumist ära teinud ja võin nüüd rahulikult sügisele vastu astuda.
Iga päev oleme mere ääres käinud. Lapsed on juba nagu hülged. Jooksevad vette ja välja tulla ei taha enne kui huuled sinised. Lohistavad oma laevukesi järele ja sotsialiseerivad teiste omasugustega. Olime kaks päeva ühtede ja samade päevitajate kõrval, kes meid juba kaugelt tervitasid ja palusid mitte väga kaugele minna, sest nende lapsed eelistasid meie mänguasjadega mängida. Tõsi, see koorem mänguasju, mis iga kord tuleb mere äärde vedada on üüratu.

See aeg, mis ma ei ole kaelast saati vees või ei maadle jonnivate lastega või tuuleveskitega, olen tegelenud suuremat sorti mööbeldamisega. Emal tekkis soov kogu korter ümber tõsta ja kolida iga viimne kui mööbliese teise tuppa. Ja et võrrand oleks keerulisem, lisati sinna paar täiesti uut suuremahulist mööblitükki. Oi me paigutasime mõttes olemasolevat mööblit kolme toa vahel ringi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et ainus võimalus kõik asjad tuppa ära mahutada on siis kui paneme suure riidekapi akna ette. See aga on kuuldavasti feng shui arvates väga halb mõte.

Siin ka illustreeriv pilt minu puhkusest. Vabandused kvaliteedi pärast, aga skänner on ka puhkusel. Aga mingis teises kuurortlinnas.

 

 

 Aga olgu, lähen nüüd perseiidide sadu vaatama :D Nii nagu vanadel headel aegadel. Rõdult. Muide, vastasmajas põleb ikka see häiriv tuli kolmandal korrusel, mis ka 20 aastat tagasi.

Ajuvaba

Tänane tööpäev hakkab lõppema ja ma siiralt imestan, et ma pole siin laua taga uhkes üksinduses tukkuma jäänud. Ei saa öelda, et mul siin igav oleks või midagi. Tihedat tööd on nädalateks. Ah, et miks ma siis viimast 15 minutit tööpäevast sihtotstarbepäraselt ei kasuta? Ei saa. Töö tegemine vajab aju, aga minu hallollus jooksis just kokku. Ei ole võimalik 8 tundi järjest keskenduda kui und on möödunud ööl vaid tunnikese jagu. Kas pidutsesin? Oleks siis nii olnud. Ma hoopis kuulasin kuidas väike Täps jauras, jonnis, vingus ja virises. Ukerdas mööda voodit ringi ja nõudis, et ma teda väljasirutatud kätel kannaks. Ei teagi, miks ta täna magada ei tahtnud. Kusagil 4-5 vahel oli ta juba täitsa heas tujus ja vaatas raamatut ning pani end riidesse. Kella kuue paiku hommikuks oli aga ka tema väsimus nii suur, et jäi jonnides ja jaurates põrandal magama. Panin talle teki peale ja magasin ise ka tunnikese. Ei saa öelda, et kumbki oleks meist hommikul eriti heas tujus olnud. Täps saab aga lasteaias lõunaund magada, minu päevakavas pole kahjuks seda ette nähtud.

Ja kuna ma pole võimeline tööd tegema enam, siis räägin parem, mis  me nädalavahetusel tegime. Maalilaagris käisime. Sel aastal oli teemaks kudumine, hennamaalingud ning naelehistöö. Kudusin lausa kaks lapsepüüdmisvõrku. Ühte püüdsin küll vanaema. Hennaga polnud mul aega seal mässata (pidevalt oli vaja ju pujääne taga ajada). Tegin siis eile oma esimese katsetuse antud valdkonnas. Esimese korra kohta....käib kah. Teisel katsetusel teen väiksema augu saab peenemat tööd teha.

Ülemisel pildil näha kuidas pasta on peal, ja alumisel tulemus. Kuigi värvid näikse paigast ära olevat. Mul ei ole kusagil rohelist vaipa :P

Maalilaager toimus sel aastal samas kohas kus eelmiselgi. Ilmselt võttis ilmataat ka laagrist osa. Eelmisel aastal oli teemaks liivaskulptuuride ehitamine. Ilm oli palav ja selleks ideaalne. Sel aastal käsikudusime salle ja no mis sa palava ilmaga salliga peale hakkad. Seega oli temaatikaga sobivalt külm ja tuuline ilm.

Ilmast rääkides. Kuuldukse, et suvi olla viimaks Eestimaale jõudnud. Mina ei tea sellest oma kontoris midagi. Võin väiksema rahasumma peale kihla vedada, et tuleval nädalal kui ma puhkan, on talv tagasi.

Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast, ka see oleks pagana hästi

Huvitav, kui palju kordi me juba Harilaiul käinud oleme. Peaks selleteemalistele postitustele vist eraldi sildi tegema. Neid tuleks kindlasti rohkem kui huumoripostitusi, mida näikse siltide põhjal olevat täpselt kolm. Aga noh, ega see siin polegi naljablogi. Ikka tõsine ja asjalik, mitte mingi tilu-lilu.
Igatahes käisime jälle Harilaiul matkamas. Sel korral siis viisime täide oma ammuse plaani Anna-Liisa ja Holger ka sinna maailma otsa viia. Endalegi üllatuseks avastasin, et neid kordi kui ma olen Harilaiule suvisel ajal sattunud, on ikka tugevas vähemuses. Parkla oli autosid tihedalt täis. Õnneks me ülemäära palju inimesi oma matkal ei kohanud. Enamus ei viitsi nii pikka ringi teha kui meie.
Suvisest ajast ja suurest külastajate arvust tingituna oli rand loomulikult kõrgema sordi prahist tühjaks tehtud, aga eks mõned pudinad jäid meilegi. Näiteks leidis Anna-Liisa pudeliposti (mis oli küll kahjuks pandud mitte päris tühja alkoholi pudelisse. Ja isegi kui kirjasaatja oli sinna paberile kirjutanud lahendused kõikidele maailma suurematele probleemidele, siis oli alkohol viimsegi tähe lahustanud.
Samuti leidsime rannast USA mereväe nokamütsi, mis oli kunagi kuulunud kellelegi Chenile, kes teenis hävitajal USS Jason Dunham. Kuuldavasti lahkus nimetatud alus 9. juulil Tallinnast  Riia poole. Juu siis kusagil seal vahel viis tuul mütsi Cheni peast lainetesse. Seega kallis Chen, kui sa seda blogi loed ja te pole veel liiga kaugele seilanud, siis võite oma hävitaja otsa ringi keerata ja mütsile  järele tulla.
Ühe landi leidsime ka. Kuigi me ei läinud matkale lantima.
Aga üllatavalt mõnus ilm oli rannas jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Soe ja mahe. Selline laisk ilm. Vildaka majaka juures käisin ka ujumas. See muidugi polnud sugugi nii soe ja mahe. Pigemini üsna agressiivselt karastav.

Kuku

Illustratiivset materjali  Kesselaiu kohta ei ole ega tule. Vaadake siis vähemalt värsket kahest.

Kesse? Kusse? Kessu?

Eile korraldasime gängiga Kesselaiudessandi. Kõigepealt saadeti saarele väike eelluuresalk, eesotsas maailmaparandajaga. Sela ajal kui pealinnast põhijõud kohale jõudsid, valmistasime meie ette laagriapaiga (ja kuna me ei plaaninud laagrisse jääda, siis oli see päris lihtne ülesanne) ning kogusime kohalikelt informatsiooni võimaliku vastutegevuse kohta. Aga kuna Kesselaiul (erinevalt muust Eestist) oli täielik suvi, siis enamuse ajast lebotasime ka niisama. Peatselt tuli teine paatkond ja kõige viimaks aerutasid kohale ka viimased.
No ja siis alustasimegi laiu vallutamist. Esmalt haarasime saare lääneosa ning pankranniku enda kontrolli alla. Kuna see oli suur pingutus, siis tegime kiiresti ka pikniku. Oli mõnus päikese paistel lebotada ja pannkooke ning muud head paremat mugida.
Siiski ei saanud me ülemäära kauaks nautlema jääda, sest õhtuks lubati tormi ja meil oli veel kaks kolmandikku saarekesest avastamata. Edasi läks üsna libedalt ikka matk ja puhkus vaheldumisi. Küll sai kadastikus sumatud küll küla vahel kolatud ning tuumajaama uudistatud. Ühe puhkepausi ajal kui me parasjagu erinevate tuulesuundade üle aru pidasime ning selfisid, friendsisid ning lihtsalt loodusfotosid tegime, ronisid ühed veislased meile väga külje alla. Ei tea kas tahtsid ka teised pildile jääda ja veispuuki saada või paelus neid hoopis mõne matkaselli  erkpunane fliis. Ei teagi. Igatahes pakkisime oma asjad kokku ja kõmpisime edasi.  Teepeal kohtasime kolm korda üht seltskonda, kes väitis, et nad ei ole eksinud. Me ei hakanud vastu vaidlema.
Kõmpisime veel veidike ringi ja siis oligi aeg liisku tõmmata, et kes saavad suurele saarele tagasi ja kes peavad maha jääma. Rahvast oli nimelt rohkem kui paate. Ebaõnn naeratas tallinlastele. Aga võib-olla neil oligi vaja rohkem puhkust tsivilisatsioonist eemal.

Meie aga ronisime paatidesse, vaatasime veel kord Koidula profiili (või oli see proua Rüütli profiil), lehvitasime mahajääjatele ning naasesime pisut suuremale maale, kus võib kindel olla, et suurema tuulega ikka jalgealune kõikuma ei löö. Mpsil hakkas siiski mahajääjatest pisut hale ja ta otsustas nad ka ära päästa enne kui nad parve ehitama hakkavad (Mehed, andke mulle kirvest!)

Meie aga kasutasime seda et teha üks mõnus suplus (mis päädis sellega, et ma nüüd lonkan) ja oligi aeg end grillima ja saunatama sättida. Tõsi. Grillida suurt midagi polnud, aga vähemalt oli saun soe. Või nii nad räägivad. Mul tuli minna pujäänikarja.
Igatahes minu meelest oli üks väga tore ja mõnus matkake. Nagu päris puhkus.

Illustratiivsed materjalid lisanduvad homme.

Täpikese sünnipäev

Alles see oli, kui Täps sündis ja kogu maailma (või vähemalt naaberpalatites olijaid) oma saabumisest teavitas. Täpsemalt oli see kaks aastat ja peaaegu kolm päeva tagasi. Nüüd on sellest pisikesest abitust beebist kasvanud juba täitsa asjalik iseloomuga neiu.
Reedel tähistasimegi suurejooneliselt tagasihoidliku piknikuga tema sünnipäeva. Ilmataadiga oli meil diil ja õnneks osutus taat sel korral sõnapidajaks meheks, sest halva ilma alternatiivi meil lihtsalt polnud. Anni oli ideaalne kingisaaja. Ta vaimustus kõigest, mis pakkidest välja tuli: "ooo!", "ohooo!" ning naeris daamilikult "mua-ha-ha-ha". Ja eks sealt tuli ka vaimustavaid asju.  Tõsi, aegajalt tundus, et hoopis Tõrukese sünnipäev on, sest tema pidi saama esimesena asjadega mängida. Igatahes tänu kingipakist välja tulnud klaverile ja pasunale oli õhtu muusikaline külg sisustatud. Tõsi, muusika tundus kohati väga alternatiivne ja uuenduslik, kuid mida meie vanad kännud ka noorte muusikamaitsest teame.
Samas tundub, et on vaid aja küsimus, millal Tõruke naaseb traditsioonilisemate muusikažanrite juurde ja hakkab esitama Mozarti klaverikontserte. Eile ta igatahes mängis juba täiesti rahuldavalt rongisõitu ja laulis ise kaasa ka.
Aga suured tänud kõigile kes peole tulid või kaugustest kaasa elasid. Järgmisel aastal jälle. Kuuldavasti saab Täps siis kolmeseks.

Lihtne on olla naljakas

Murdjalapsuke hakkas ka blogima. Kurtis mulle, et olla häbemata raske kirjutada naljakalt ja et mul olla palju kergem kuna mul on nii naljakad lapsed. Tõsi. Nad on parasjagu sellises lahedas vanuses, et kilde tuleb kui Vändrast saelaudu. Või rohkemgi. Ma pole eriti kursis Vändra saelauatööstuse hetketootlikusega.

No näiteks nõudis Tõruke eile, et me läheks ehitusmati poodi. (Mõnus lühend ehitusmaterjalide poest. Äkki peaks järgmisel sõnausel välja pakkuma).

Või siis täna mere ääres. Täps läks jalgupidi vette ja ütles, et pani "valbad" sooja. Ma vist ei pea mainima, et vesi oli jääkülm.

Ja siis tulid siilid... ning muud pudulojused

Juba mitu päeva on meie õue peal näha olnud üht siilipoppi ringi askeldamas ning võis kahtlustada, et ta meile allüürnikuks on tulnud. Täna siis tõi ta kogu oma pere tutvustusvisiidile. Siilimamma ja kolm uudishimulikku pisikest nõelapallikest ukerdasid varemete vahel ringi ja otsisid söögipoolist.
Mps on meil tuntud loomaarmastaja ja annaks nende heaks või püksidki jalast. Pükse siilid ei tahtnud, aga Mpsi tennised läksid küll loosi. Üks pisike siilipoiss (või tüdruk? Mine sa hullu tea) näksis tükk aega Mpsi jalanõusid. Ma pean tunnistama oma võhiklikkust siilide toitumusharjumuste suhtes, aga mulle tuli tõesti üllatusena, et nad juustu armastavad. Loodan, et vaene loom sellisest rammusast toidust kõhuvalu ei saanud.

Mingi hetk tüdinesid väikesed okaskerad meist ära ja tõmbusid vaikselt
lehestiku varju peitu.

Ega siilid pole meil muidugi ainsad metsaelukad. Vabalt võiks laulda, et hundid karud käisid sees, rebane istus katusel.  Seda võiks meie  Eriti Ülbest Rebasest oodata küll. Näiteks kõnnib ta mööda kiviaeda kui meie aias toimetame ja on üldse nii äraütlemata julge ja ülbe.
Siis eile näiteks mängis mingi kitseke meiega dare to mängu. No meie logistasime vaikselt oma teed mööda sõita. Kitseke istus põõsas ja ootas. No ja kui me olime peaaegu temani jõudnud tegi madalstardi ning sööstis kõrvad lidus otse auto nina eest läbi.
Isegi põtra olla seal nähtud. Metssigadest rääkimata. Või noh, neid ei pea nägemagi. Piisab sellest kui minna mere äärde ja poolel teel avastada, et tavapärase teeraja asemel on hoopis ülesküntud uudismaa.
No ja siis veel igat sorti linnukesed. Üleeile näiteks tuli mul ühte maasikavõrku pugenud linnupojakest päästa. Oli teine hädas, ei saanud enam välja ja piiksus haledalt. Päris armas linnuke oli. Aga mis liigiga täpselt tegu oli, jäi minu ornitoloogilise küündimatuse tõttu määramata. Natuke meenutas ju punapääsukest. Pisut pasknääri. Veidike oli kakukulli moodi. Saa siis aru.

Ilge nöök

Mul on kodus terve suur kausitäis maasikamoosi, aga selgus, et sai oli hallitama läinud. No tõesti, millega ma siis moosi söön? varsti tulevad ahjust viineripirukad, aga sinna peale ju maasikamoosi ei määri. Või siiski ?!?

Maasikaralli

Eile maasikapõllul viimaseid punaseid marju korjates meenusid need toredad ajad, mil sai Šotimaal maasikaid korjatud. Kohe kahju oli, et sel korral keegi mulle korjamise eest ei maksnud. Ma oleks päris korraliku kopika teeninud. Ma olen päris kindel, et Šotimaal ei korjanud ma pooltki nii kiiresti kui eile.  Aga no kas mul oli valikut. Pidin kasutama neid harvasid hetki kus lapsed endale mingi tegevuse leidsid ja parasjagu ei jooksnud eri suundades metsa poole. Nii oligi, et kui nägin, et süvenesid millessegi, siis lippasin ruttu aiamaale ja kukkusin ahvikiirusel* maasikaid korjama. Hetk hiljem lippasin juba tagasi kontrollima, et ega nad paha peal pole.
Suure peenra sain korjatud. Kaks väikest jäid ämmale.

Õhtul aga käisime Päikesepüüdjal külas saunatamas. Sel korral võtsime isegi pujäänid kaasa. Üllatavalt valutult läks sel korral. Täpsiga polegi ju probleeme ja Tõrukese tarbeks oli lauakesel kausitäis krõpse ja tee mehe südamesse käib ju kõhu kaudu.

* Ma muidugi ei tea kui kiiresti ahvid suudavad maasikaid korjata.

Et blogis oleks ka mõni pilt

Pujäänid püüdsid täna kala. Ühe havipuraka said kätte ka (terasem vaataja leiab alt vasakust nurgast).

optimismitu

Näe, nädal möödas ja jälle pole midagi kirjutanud.
Võiks ju arvata, et puhkus on tihedalt kultuuriprogrammi täis pikitud ja sellepärast ei kirjuta, et olen niivõrd hõivatud erinevate aktiivsete või passiivsete puhkusvormidega.
Noh, esimene puhkusenädal andis täitsa lootust. Sai pisut nii aktiivset kui passiivset puhkust. Ehk käisime suguvõsa kokkutulekul ja Mummil-Taadul külas ning pisut sai ka rannaliival vedeletud (kuigi enamus aega siiski pujäänide sabas tiirutatud ja ega ma suurem asi liival vedeleja polegi. Pigem liivalosside ehitaja).
See nädal on aga minu arust täiesti hukas. Esiteks läksid ilmad koledaks. Mis kasu on suvel puhkamisest kui ikka peab õueminekuks jope selga panema ja villased sokid jalga ajama. Veelparem kui kummikud, sest märjas rohus saavad sokid ju kergesti niiskeks. Lapse see muidugi ei morjenda. Nemad sulistavad vihmaveetünnides ja jooksevad sokkides mööda poriseid teid.
Teiseks pole ma mitte midagi teha saanud peale mudaste jalgadega laste tagaajamise, pideva tülide lahendamise ning jonnilohedega võitlemise. Ma pole ammu midagi joonistanud (ma pole nii osav kunstnik, et jooksu pealt joonistada), aga peaks vist ühe pildi siiski tegema. Jonilohest. Draakonite joonistamine oli vanasti minu leivanumber. Ja nüüd on mul imelised modellid ju.

Ja selline poolkodutu elu pole ka kellegi elu.
Tundub, et ma pean endale vist mingi uue vaatenurga otsima, sest see kust mina seda eluolu praegu vaatan, küll eriti optimistlik pole.

Isegi väljateenitud siidrit ei saanud tuua, sest keegi on taevaluugid valla päästnud, aga siider on autos soojas.

Täna mere äärde minnes pakkisin lastele peaaegu et kasukad kaasa. Nii külm tundus ilm. Mere ääres selgus, et tegelikult oli päris mõnus ja soe (kui vesi välja arvata, sinna oleks küll olnud paras kasukaga minna). Igatahes oli lastel mõnus seal liiva sees askeldada. Kaevasid teised liiva sisse suure augu ja hakkasid seda vett täis vedama. Murdjalapsuke vedas ämbriga vett. Tõruke tassis kastekannuga. Täps sibas kõigil sabad ja vinnas sõelaga vett...

hülgerahavas tegutseb jälle

Nonii, lõpuks sain minagi rannahooaja avatud. Kuna mul mingisugust bikiinivormi pole, siis ongi hea käia ujumas siis kui teiste jaoks on liiga külm või tuuline. Ja seda, et vesi oli külm, polnud mul ka võimalik nautida. No kui sul on antud loetud aeg ujumiseks enne kui pujäänid rannas rahutuks muutuvad, siis ei saa end lõbustada sellega, et nihkud aeglaselt sügavuste poole tundes kuidas külma vee piir millimeeter haaval kõrgemale tõuseb. Siis tuleb lihtsalt joosta võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele (ilma tagasi vaatamata) ja sukelduda. Pärast välja tulles võid nautida kuidas vesi aina soojemaks läheb.
Lapsed nautisid ka rannaskäiku. Või mis lapsed. Tiiger ja krokodill.

Puhkus ja poodlemine pujäänidega

Täna algas mul puhkus. Poole päeva pealt olin muidugi juba nii väsinud, et tekkis kohe tahtmine tööle tagasi oma mugavasse tooli. See tahtmine muidugi kadus kiiresti ära kui meenus, et seal toolis ei saa lihtsalt mugavalt lösutada vaid peab ka igatsorti tiiv(ik)uliste probleemidega tegelema.
Eks ma siis kogusin oma jõuraasud kokku ja üritasin väikesi kuldnokki, musträstaid ja muid linnukesi maasikapõllust eemal hoida.
Suht edutult.
Mingi aeg sain oma paljulapselise pere siiski liivakasti mängima. See asub maasikapeenrast piisavalt kaugel. Hakati mängima poeskäiku.

peaaegu kahene läks poodi kindermuna tooma
kolmene läks poodi kommi tooma
pooleneljane läks poodi elektrit tooma
viiene lubas poest tuua labida.

Aga kui nüüd päriselt poes käimisest rääkida, siis olude sunnil on seda tulnud teha koos pujäänidega. See polegi nii hull kui võiks arvata, kuigi ilma kindermunata ei tule me sealt vist kunagi välja. Eile nõuti lisaks ka jäätist. Emme sai šokolaadijäätise, esipujään moosijäätise ja pisipujään vaniljejäätise.
No ja siis pistis emme (st mina) pintslisse oma jäätise ja seejärel Täpsi oma, kes oli vist kaks korda keelega üle tõmmanud ja siis leidnud, et tegelikult tahtis ta ikkagi kindermuna. Ja lõpuks sain üsna sulanud moosijäätise lõpu ka, mis Tõrukesel üle jõu oli käinud.
Kaks ja pool jäätist! Emaks olemise juures on ikka väikesed plussid ka. Kahju ainult, et need plussid ka kaalunäidule lisanduvad...

Jaanidest

Jaanid on üle elatud.
Esimest jaanituld, mida eriti pikalt nautida ei saanud, ma juba mainisin. Järgmisel päeval olin aga hoopis ebatraditsioonilist moodi jaanipäeva tähistamas. Nimelt Püha kirikus Püha öö kontserdil. Minu arust väga mõnus alternatiiv lõkke ääres jauramisele (mille vastu mul muidugi ka midagi pole, eeldusel, et jauramine jääb siiski enamvähem kultuursetesse piiridesse). Muusika oli kõrvale kena kuulata ja tuule ei puhunud ka peale. Ainult pingid on seal kirikule kohaselt äärmiselt ebamugavad. Samas oli üllatavalt palju inimesi kohale tulnud. Kirik oli täis.
Pärast aga pressisin end muusikute jaanitulele. Nii et ikkagi sain ka lõkke ääres "jauramise" kätte. Seal oli täiesti arvestatav lõke ja küünidisko ja kõik oli tip-top.
Järgmsiel päeaval pidi olema meie enda perekondlik jaanituli mere ääres, aga tuul oli nii tugev, et see oleks meid ilmselt siuhti minema viinud koos lõkkega nii et jaanituli lükkus edasi juulikuusse. Või kui enne soojaks ei lähe siis augustisse :P Ühildame muinastulede ööga või midagi.

Maailmarändur

Nonii täna oligi see päev, kus sai kogu kambaga Tõrukest mööda metsi taga otsitud. Mõtlesin juba, et ei tea kas peaks koerad ja helikopterid ka kampa võtma. Ega inimestel polegi ju jaanilaupäeval muud teha kui mööda metsi konnata ja kadunud poisse otsida. Õnneks asi nii kaugele ei läinud ja väikese detektiivimängu tulemusel leidsin esipujääni ikka enne suuremat vihma üles. Ta oli oma jooksurattaga päris kaugele ukerdanud ja oli üsna õnnetu olekuga. Igatahes keeldus ta enam sammugi astumast ning nõudis, et ma nii tema kui ta ratta sülle võtaks.

Pildil siis näha kuidas maailmaränduri hingega Tõruke jälle metsasügavustesse kaob.

.

The Road goes ever on and on
Down from the door where it began.
Now far ahead the Road has gone,
And I must follow, if I can,
Pursuing it with eager feet,
Until it joins some larger way,
Where many paths and errands meet.
And whither then? I cannot say.

                                                    /J.R.R.Tolkien/

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saati kiigub kastehein. No ja kui minul see juba rinnust saati on, siis võite arvata, kas 4 väikest pujääni, kes on heinamaale putku pistnud  paistavad sealt välja või mitte. Aga just nii see siin eile juhtuski kui ma külakorras lastevalvur olin. 
Leidke pildilt 4 last:

Ja kui ma parasjagu põnne mööda karjamaad taga ei ajanud, siis seisin kiigu kõrval ja tegin vastavalt nõudmisele oogu (peaaegu kahene), nivoogu (kolmene), joogu (poole neljane) ja voogu (viiene).

Täna käisime ka küla jaanitulel. Eriti kaua seal olla ei saanud, sest Tõruke kibeles juba enne tule süütamist ära. Täpsile muidugi meeldis  ja ta protestis päris valjuhäälselt kui me pidime ära tulema hakkama.

Kas klaas on pooltäis või pooltühi?

Tõruke teeb jälle süüa. Lööb muna kaussi.  Osa munast läheb põrandale. Mina jälle hädaldan:
"Tõruke, mis sa sodid, vaata, pool muna on põrandal"
Tõruke vaatab ja teatab uhkusega hääles: "Aga pool muna on kausis!"

No tõesti, mida ma virisen. Pool muna on ju kausis. Lapsed õpetavad elu ka teise nurga alt vaatama.
Tõsi, mõni nurk on väga kummaline. No näiteks eile:

Kell on palju ja Tõruke jonnib:"Ma ei taha magama minna!"
Mina: "Mine ikka, Täpike ka  juba magab"
Tõrukese silmad löövad särama: "Täpike magab külmkapis!"

No tõesti, kui mu lapsed külmikus magavad, siis ma saan aru, miks Tõruke uinuda ei taha.

Kaugseire

Eile õhtul oma tavapärast pisikest jalutuskäiku tehes (no et kubjas ei viriseks, et mul jälle sammud tegemata) möödusin lennult ühest sirelipõõsast ja nagu naksti leidsin kaugseiremeetodil ühe viie kroonlehega õnnesireli. Ma isegi ei pidanud selleks sammu aeglustama.

Aga üldiselt pole mul aega pikalt ringi jalutada. Ma nimelt tegelen pakkimisega. No suvi tulemas ja ma tõesti ei viitsi laste asju ülepäeviti pakkida. Sel korral jagasin kogu mammona pooleks. Pool jäi ühele saarele, poole vean teisele saarele. Siis hea lihtne, et igal pool on varustus olemas. Nüüd ainult see küsimus, et kuhu ma kogu selle kraami seal teisel saarel panen.... Mõnusat kummutit oleks vaja. Ja riidekappi. Aga selle jaoks oleks muidugi tuba ka vaja. Ja kui juba, siis võiks ka paari diivanit olla ja lastetoa mööbel...

Kahvatu

Ei saanud pruuniks teiseks juuniks. Olen ikka valge kui kartuliidu.

Augustatud

Käisin täna taas hambaarsti juures augujäävuse teooriat testimas (teate ju küll: Augud võivad tekkida, aga ei kao, vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks haugud hammastest kolivad üle rahakotti). Kuna mul eriti palju auke hammastes polnud, siis jäi peale kikutohtri külastust arvele natuke rahagi. Seda ei saa muidugi nii jätta. Seega viisin auto hooldusesse, sest kui raha on liiga palju, siis nemad võtavad alati hea meelega vastu. Ma sel korral isegi koonerdasin. Ei lasknud autole kullapuruga aknapesuvedelikku panna. Aga hõbefiltrid said küll paigaldatud. Kõige nunnum oli aga see kui mehhaanik tuli mu autot ära viima. Esimese asjana asetas ta istmele ja põrandale kaitseks kiled. Arvestades milliseks mobiilseks prügimäeks ning räpakotiks minu auto seoses laste transportimisega on muutunud, sai selle tegevuse ainumas eesmärk olla mehhaaniku riiete kaitsmine määrdumise eest (mitte vastupidi). Sellega seoses, ega keegi ei taha võileivahinna eest minu autole põhjalikku salongipuhastust teha? Võin maksta nii juustu- kui singivõileibades.

Olete kuulnud, et Muhu ja mandri vahel sõidavad jälle vanad praamid?

Ma juba ootan pikisilmi, millal see pistikupesa variant töösse saab.

Onu Fjodor, sa sööd võileiba valesti

Kuidas meeldib sulle kõige enam võileiba süüa. Vorstiga? Juustuga?  Musta kalamarjaga?
Tõruke näiteks eelistab süüa leiba sepiku ja juustuga.

Endiselt on tegu kulinaarselt andeka lapsukesega. Eile näiteks tegi Mammale küpsisetorti. Sai kiiresti nipi kätte ja tort kasvas mühinal. Eriti meeldis talle vaarikaid kaunistuseks panna. Tort sai valmis ja külmkappi Mammat ootama.
Kui Mamma lõpuks saabus, oli Tõruke üliuhke ja kutsus Mammat vaatama. Külmikust vaatas vastu õnnetu näksitud tordike, millel polnud enam ühtegi vaarikat peal. See seletab ilmselt seda, mida Tõruke seal kapis "nuusutamas " käis (nagu ta ise ütles).

Lisaks on tegu meil suure laululinnuga (nagu juba eelmises postituses märkisin). Eile poes oodates kuidas kinder-muna kassast läbi läks üürgas ta kõigest hingest "Põdral maja metsa sees". Peale igat ringi alustas jälle astmekese kõrgemalt. Ükski järjekorras seisev isik ei suutnud muiet tagasi hoida.  Ja kui Täps ka veel kaasa ümisema hakkas ja kõikidele möödujatele viisakalt head aega soovis, siis sai nii mõnegi külastaja poeskäik veidike rõõmsamad värvingud.

Siin ka väike näida Viire takka laulust. Tõruke laulab küll midagi hiirtest hoopis. Tänaseks on ka sõnad pisut arusaadavamaks saanud kui video tegemise ajal. Aga mis see ainu-üinu tähendab, seda ma ei tea siiani.

Laululapsed

Minu peres on kasvamas kaks väikest laululindu. See, et Tõruke lauluab, pole kellelegi üllatuseks. Nüüd ilmnes, et ka Täps laulab. Näiteks eile praamiga sõites laulis ta täiesti äratuntava viisi (ja vähesel määral äratuntavate sõnadega) "Viire takka". Ma isegi ei teadnud, et ta seda laulu kuulnud on. Kes ka pole, see võib kuulata:

Ja Tõruke teab selle laulu sõnu paremini kui mina.
Lisaks laulab Täps veel selliseid laule nagu "Muki on koerake" ja "karumõmmi unelaul". Tõruke laulab igasuguseid laule ja mõtleb vahel mõne juurde ka.
Emadepäeva kontserdil oli ka nii uhke vaadata, et Tõruke isegi laulis. Muidugi mitte nii uhkelt kui kodus, aga ikkagi laulis ja isegi oli ta häält pisut kuulda. Tantsu lõi ka. No mida uhke emasüda veel tahab? Kooki ja kakaod voodisse ja seda, et lapsed emadepäevakingituseks toad ära koristaks!

vahejuhtum parklas

Eile juhtus meie kohaliku poe parklas selline huvitav lugu. Läksin mina Tõrukesega poodi ja parkisin auto ära. Hakkasin poissi autost välja laskma, aga vaatasin, et üks auto tagurdab. Mõtlesin, et lasen autol ära minna enne kui oma pisikese pöörase liiklusesse lasen. Ootan siis ja vaatan möödaminnes seda tagurdavat autot. Väga mõnusalt aeglaselt, tasakesi ja sujuvalt liikus. Liigagi vaikselt. Mootor ei töötanud nimelt. Ega ei saanudki töötada, sest autos polnud ju kedagi, kes oleks süütevõtit keeranud.

Vaatasin mina siis seda ilma juhita autot ja mõtlesin, et ei tea kui kaugele ta niimoodi veereb ja kas peaks midagi tegema. Ja ei tea mida. Ja oi, näe, see liigub ju otse teise auto poole. Ei tea kas saab enne pidama. Ei vist ei saa. Õnneks oli parklas veel üks naine, kes juhita autot märkas ja kes ei olnud nii pika mõtlemisega kui mina ja pistis auto poole jooksu, et see kinni pidada. See tõi minu ka mõtisklustest välja. Jõudsime õnneks õigel ajal kohale. Umbes 10 cm jäi puudu sellest et kaks autot oleks ära mõlgitud. Lükkasime siis auto õige koha peale tagasi.  Auto omanikku ei paistnud kusagilt. Mõtlesime juba, et peamegi jääma sinna seda autot hoidma. Õnneks tõi üks meesterahvas kõrvalt haljasalalt paraja kivi auto ratta alla.
Sel hetkel kui mina parasjagu autot lükkasin, helises telefon. Hetkeks tundsin end ääretult kõikvõimsana - ühe käega lükkasin autot ja teisega hoidsin telefoni, et juristiga poolelioleva menetluse asjus nõu pidada.

Omadega rabas

Eile kui olin oma lapse magama pannud ja plaanisin tagumise poole diivanile toetada, hakkas Kubjas irisema, et sul on kolmveerand tänastest sammudest tegemata. Egas midagi, tõmbasin tenkad jalga ja läksin öhe. Sel korral otsustasin pisut kaugemale minna. Võtsin auto ja kihutasin (lubatud sõidukiiruse piires) rappa.
Kui ma esimese vaatetornini jõudsin oli kell juba pool kümme. Rabas oli muidugi äraütlemata ilus. Videvikuvalgus, kitsuke rada jändrike mändide vahelt uttu hajumas, lindude laul ja tundmatute elukate häälitsused.  Ühest küljest nii palju helisid, teisalt jälle täielik kaugenemine inimtekkelisest mürast. Ainult mina ja maagiline õhtuhämarus. Selles kergelt mentoolilõhnalises uduviirude ja järvepeegelduste hämaruses oli midagi maagilist. Justkui oleks mõnda muinasjuttu sattunud. Ma poleks sugugi imestunud kui  mõni  haldjas või vähemalt kääbikgi oleks üle minu raja vilksatanud. Võib-olla nad tegidki seda, ma lihtsalt oma töntside inimesesilmadega ei näinud seda. Ilmselt nii oligi. Ja kui nüüd järele mõelda, siis see roostes lennuki maandumisrajast tehtud matkarada meenutas ka oma rohmakuses pigem orkide kätetööd. Nii et võib-olla tegutsesidki Sõrmuste isanda tegelased hoopis meie kohalikus rabas. Kuigi kust me need mäed ja vulkaanid võtame, seda ma küll ei tea.

Ja siis oli seal üks kägu. See kukkus 5 korda, siis puhkas, tõmbas hinge, siis kukkus jälle 5 korda, siis puhkas, siis kuku-kuku-kuku-kuku-kuku, siis puhkas ja siis jälle 5 x kuku. Ja nii kõik see aeg, mis ma seal  rabas veetsin.
Rabas olles tabas mind veider vastuolu. Ühest küljest õhkas raba jahedust ja seal oli päris külm, samas hoolimata hilisest kellaajast oli õues veel täiesti valge nagu jaanipäeval. Mis meil siis on siin, talv või suvi või kevad?


Igatahes eilse õhtu laul oli see:

Laatsaret

Meil oli siin vahepeal täitsa laatsaret püsti. Kõigepealt oksendas Täps ühel hommikul ja jäi koju mammaaeda. Rohkem küll ei oksendatud, aga vinguviirus lõi eriti karmilt välja ja kolm päeva ta muud ei teinud kui ainult virises ja vingus nagu väike põrsas aia vahel. Siis poolteist päeva hiljem oksendas Tõruke kogu elamise täis ja ülejäänud aja vedeles jõuetult voodis ja oli nii hale, et endalgi läks süda härdaks. Ta isegi ei virisenud mitte, lebas jõuetult ja magas tundide kaupa. Igatahes harilikust pujäänist polnud märkigi. Ja loomulikult ei söönud keegi mitte midagi.
Tundub, et täna on juba parem. Igatahes täna nõudis Tõruke juba "makaloni, kaltulit ja liha". See annab lootust.

Aga kes minu sammud ära käib, kui ma pean pujäänidega toas istuma?

Läbi nagu Läti raha

Oeh.
Teate, milline näeb välja tühjakspigistatud apelsin? Kui ei tea, tulge vaadake. See on peaaegu nagu tühjakspigistet sidrun, ainult poole suurem. Mina ei tea, mis mind tänase päeva jooksul nii ära väsitas. Peale tööpäeva lõppu olin juba nii kurnatud, et vaevu jaksasin end lasteaeda vedada ja seal selgus, et lapsed polnud kojumineku osas sugugi koostööaltid. Lõpuks saime kuidagi ikka lasteaiast tulema, aga see ei tähendanud veel, et me koju saaks. Olles auto maja ette parkinud hakkas Tõruke hädaldama. "Ei taha tuppa, ei taha lasteaeda, ei taha lossi, ei taha....eee, emme, mis see on (ja näitab maja poole), ei taha majja..."
Igatahes selleks ajaks kui lapsed magama said oli minust viimnegi jõuraas välja väänatud ja siis veel pesurulli vahelt läbi lastud. Või vähemalt selline tunne.

Nüüd peaks tegelikult nõusid pesema, aga mitte ei jaksa. Jäävad päkapikkudele.

Ahjaa, meil oli täna tööl tervisekontroll. Kõik näidud (va kehakaal) olid ilusasti normis. Öeldi, et tubli tüdruk, söö vähem, liigu rohkem. Seda oleks ma võinud ise ka öelda.

Parem pool muna kui tühi koor

Meie Tõruke sai täna tõelise üllatuse osaliseks.  Käisime poes ja nagu ikka kauples ta endale ja Täpsile sealt ühe "Kinder-muna". Sel korral oli tegu aga tõelise üllatusmunaga. Ei, seal ei olnud sees mingit imetabast aga täiesti mõttetut plastmassvidinat. Isegi prussakaid polnud. Täiesti üllatavalt oli see muna absoluutselt tühi. Te oleks pidanud Tõrukese hämmeldunud nägu nägema. Mitu korda vaatas šokolaadi sisse hammustatud august sisse ja ikka ei paistnud sealt midagi. Nöök.

Aga tühja neist üllatusmunadest. Kas te kaneelikukelust soovite? Mul on pakkuda. Tulikuumad, otse ahjust. Varsti läheb (loodetavasti) viimane pannitäis ahju.
Nüüd te muidugi küsite, et mis toimub. Maailmaparandaja pidi nagu kaalu langetama ja kohutavalt tervislikuks hakkama, aga küpsetab siin vastu ööd pirukaid. Aga mul on hea vabandus - kõiges on süüdi Tõruke, kes ei suuda oma küpsetamiskirge talitseda ja tahtis suuremas koguses pärmitaigent teha. No mis muud sai tal mõttes olla, kui ta paki pärmi suures koguses piimas lahustas. Ahjaa, ühe tomati pani ka juurde, aga selle ma eemaldasin siiski küpsetistest. Jahu mul muidugi nii palju polnud kui liitri piima peale läheks, nii et tuli taigent teiste lisanditega timmida (mandli- ja kookosjahuga nt).
Igatahes pole ma ammu enam nii suures koguses pärmitaigent teinud. Või noh, ma pole ammu üldse pärmitaigent teinud.
Ei tea, kes need kõik küll ära sööb...

Kubjas

Seoses istuva kontoritööga palkasin endale kupja, kes iga tunni aja tagant mind torgiks, et liigutagu ma pisut oma tagumenti, muidu kasvab see tooli külge kinni. Plaksutab teine piitsa ja sõimab paksuks.  Nõudmised pole tal küll teab mis suured, aga ikkagi on neid päris raske täita. Mul on küll suur kontor, aga nii suur ta ka pole, et laua ja printeri vahet kõndides võiks loota suurele sammude arvule.
Eile seevastu silkasin niimoodi mööda rannametsa luiteid, et kubjas ei jõudnud järelegi. Taas tuli tõdeda, et vastupidavust mul ju on aga võhmast jääb puudu. Ehk siis tasasel maal ühtlases tempos suudan edukalt pikka maad vudida, aga kui pinnas läheb künklikumaks (ja hoidku selle eest, et veel mägiseks), siis veab kohe tempo alla ja keele vestile. Et ei tekiks pettekujutelma, siis mina loomulikult ei jooksnud. Lihtsalt liigutasin oma töntsakaid jalakesi võimalikult kiiresti.
Õhtu lõpetuseks käisime veel Kübassaares pisikesel loodusvaatlusmatkal. Kits, kaks jänest, kaks kotkast, ohtralt kivistisi ja karulauku ning kõigis spektrivärvides sinililli - vaadelda oli nii mõndagi.