Päkapikumaa

nagu oligi arvata, siis neljapäeval mul päkapiku pakendamistöökoda avada ei õnnestunud. Nimelt selgus, et ainumas minu enda meisterdatud kingitus sel aastal oli veel poolik (löön silmad maha ja tunnistan, et sel aastal on omaloominguga kitsas. Kingisaajad võibolla rõõmustavad, aga endal pisut poolik tunne). Egas midagi, otsisin aga liimi kapist välja ja hakkasin meisterdama. Algus läks päris ilusasti, aga viimase lisatud elemendiga rikkusid üldmulje ära. Ma teeks pilti ja näitaks teile ka, aga

a) see rikuks võibolla üllatuse
b) ma juba pakkisin kingi ära

Nagu viimasest lausest võib järeldada, siis ikkagi sain kingitused pakitud. Seda siis eile õhtul. Panin lapsed tudule, jalutasin pimeduse varjust pakiatuomaadini, tõin sealt 2 väiksema tellise mõõtu paki fotodega ja seejärel hakkasin päkapikutsema. Peale kaht tundi paberite, teibi, paelte ja kingitustega mässamist sain pakitud. Kell oli juba pool kaks öösel.

Hämmastav, kuidas paari kingi pakkimine nii kaua aega võttis. Ma ometigi pean end kogemustega pakkijaks ja ma ei teinud mingeid imevigureid ega kunstnikerdustega pakikesi. Harilik paber-ümber-teibiga-kinni-lips-peale menetlus. Ja kingitusi oli küll palju, aga minu arust mitte nüüd niiiiiiii palju ka. Hea asi selle juures on muidugi see, et mulle tegelikult meeldib kingitusi pakkida ja Mps pakkus ka mulle seltsi ja selle sai peaaegu et lastevabaks kvaliteetajaks ristida.
Ainus puudujääk asja juures oli kurb tõsiasi, et mu unevõlg suurenes veel. Ja kell kaheksa mööda voodit ringi ronimvad ja kiljuvad lapsed ei aidanud väljamagamisele ka kuidagi kaasa. Täna murdiski uni mind keset päeva maha. Õnneks aga saabub varsti jälle tuduaeg ja saab koos põnnidega tudule keerata.