Nüüd võite unustada minu senise maailmaparandajaliku kasutajanime ja edaspidi võite mind kutsuda minu vana indiaani nimega - Nuhvli Hirm. Sest just see ma olen. Viimasel ajal näikse kogu elektroonika, mis minu lähedusse satub, sussid püsti viskavat. No näiteks üleeile otsustas minu telefon kindlameelselt piirata minu lobisemiskihku ja blokeerida kõik väljuvad kõned. Ja et kiusatust ei tekiks, ei lase ta mind isegi telefoniraamatule ligi. Seega kui ma teile ei helista, siis ärge arvake, et ma olen uhkeks kätte ära läinud. Süüdi on telefon. Sissetulevatele kõnedele saan vastata, seega helistage mulle!
Täna aga otsustas minu arvuti poole tööpäeva pealt lihtsalt ära surra. Emaplaat või kõvaketas või mõlemad läksid parimatele jahimaadele. Ma nüüd hoian pöidlaid pihus ja varbaid ristis, et arvuti sisu oleks võimalik taastada, sest minu paari viimase kuu töö on ohus ja ma ei tahaks seda kuidagi uuesti teha. Iga poole tunni tagant haaran ma oiates peast kinni kui mulle meenub mõni tore asi, mis seal arvutis on ja mille kaotamist ma endale kuidagi lubada ei saa. Põhi nali oli selles, et ma lohutasin end, et vähemalt möödunud nädalane seis peaks alles olema, aga siis selgus, et mingil põhjusel polnud minu arvuti varundamisega liidetud... Johhaidii.
Ja mis järgmiseks? Telekas juba plõksib, ilmselt sellega pikka pidu enam pole. Mõtlen hirmuga, kas peaks oma nõudepesumasinanunnu tellimuse tühistama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar