Näe, nädal möödas ja jälle pole midagi kirjutanud.
Võiks ju arvata, et puhkus on tihedalt kultuuriprogrammi täis pikitud ja sellepärast ei kirjuta, et olen niivõrd hõivatud erinevate aktiivsete või passiivsete puhkusvormidega.
Noh, esimene puhkusenädal andis täitsa lootust. Sai pisut nii aktiivset kui passiivset puhkust. Ehk käisime suguvõsa kokkutulekul ja Mummil-Taadul külas ning pisut sai ka rannaliival vedeletud (kuigi enamus aega siiski pujäänide sabas tiirutatud ja ega ma suurem asi liival vedeleja polegi. Pigem liivalosside ehitaja).
See nädal on aga minu arust täiesti hukas. Esiteks läksid ilmad koledaks. Mis kasu on suvel puhkamisest kui ikka peab õueminekuks jope selga panema ja villased sokid jalga ajama. Veelparem kui kummikud, sest märjas rohus saavad sokid ju kergesti niiskeks. Lapse see muidugi ei morjenda. Nemad sulistavad vihmaveetünnides ja jooksevad sokkides mööda poriseid teid.
Teiseks pole ma mitte midagi teha saanud peale mudaste jalgadega laste tagaajamise, pideva tülide lahendamise ning jonnilohedega võitlemise. Ma pole ammu midagi joonistanud (ma pole nii osav kunstnik, et jooksu pealt joonistada), aga peaks vist ühe pildi siiski tegema. Jonilohest. Draakonite joonistamine oli vanasti minu leivanumber. Ja nüüd on mul imelised modellid ju.
Ja selline poolkodutu elu pole ka kellegi elu.
Tundub, et ma pean endale vist mingi uue vaatenurga otsima, sest see kust mina seda eluolu praegu vaatan, küll eriti optimistlik pole.
Isegi väljateenitud siidrit ei saanud tuua, sest keegi on taevaluugid valla päästnud, aga siider on autos soojas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar