Kubjas

Seoses istuva kontoritööga palkasin endale kupja, kes iga tunni aja tagant mind torgiks, et liigutagu ma pisut oma tagumenti, muidu kasvab see tooli külge kinni. Plaksutab teine piitsa ja sõimab paksuks.  Nõudmised pole tal küll teab mis suured, aga ikkagi on neid päris raske täita. Mul on küll suur kontor, aga nii suur ta ka pole, et laua ja printeri vahet kõndides võiks loota suurele sammude arvule.
Eile seevastu silkasin niimoodi mööda rannametsa luiteid, et kubjas ei jõudnud järelegi. Taas tuli tõdeda, et vastupidavust mul ju on aga võhmast jääb puudu. Ehk siis tasasel maal ühtlases tempos suudan edukalt pikka maad vudida, aga kui pinnas läheb künklikumaks (ja hoidku selle eest, et veel mägiseks), siis veab kohe tempo alla ja keele vestile. Et ei tekiks pettekujutelma, siis mina loomulikult ei jooksnud. Lihtsalt liigutasin oma töntsakaid jalakesi võimalikult kiiresti.
Õhtu lõpetuseks käisime veel Kübassaares pisikesel loodusvaatlusmatkal. Kits, kaks jänest, kaks kotkast, ohtralt kivistisi ja karulauku ning kõigis spektrivärvides sinililli - vaadelda oli nii mõndagi.