Eile maasikapõllul viimaseid punaseid marju korjates meenusid need toredad ajad, mil sai Šotimaal maasikaid korjatud. Kohe kahju oli, et sel korral keegi mulle korjamise eest ei maksnud. Ma oleks päris korraliku kopika teeninud. Ma olen päris kindel, et Šotimaal ei korjanud ma pooltki nii kiiresti kui eile. Aga no kas mul oli valikut. Pidin kasutama neid harvasid hetki kus lapsed endale mingi tegevuse leidsid ja parasjagu ei jooksnud eri suundades metsa poole. Nii oligi, et kui nägin, et süvenesid millessegi, siis lippasin ruttu aiamaale ja kukkusin ahvikiirusel* maasikaid korjama. Hetk hiljem lippasin juba tagasi kontrollima, et ega nad paha peal pole.
Suure peenra sain korjatud. Kaks väikest jäid ämmale.
Õhtul aga käisime Päikesepüüdjal külas saunatamas. Sel korral võtsime isegi pujäänid kaasa. Üllatavalt valutult läks sel korral. Täpsiga polegi ju probleeme ja Tõrukese tarbeks oli lauakesel kausitäis krõpse ja tee mehe südamesse käib ju kõhu kaudu.
* Ma muidugi ei tea kui kiiresti ahvid suudavad maasikaid korjata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar