Kesse? Kusse? Kessu?

Eile korraldasime gängiga Kesselaiudessandi. Kõigepealt saadeti saarele väike eelluuresalk, eesotsas maailmaparandajaga. Sela ajal kui pealinnast põhijõud kohale jõudsid, valmistasime meie ette laagriapaiga (ja kuna me ei plaaninud laagrisse jääda, siis oli see päris lihtne ülesanne) ning kogusime kohalikelt informatsiooni võimaliku vastutegevuse kohta. Aga kuna Kesselaiul (erinevalt muust Eestist) oli täielik suvi, siis enamuse ajast lebotasime ka niisama. Peatselt tuli teine paatkond ja kõige viimaks aerutasid kohale ka viimased.
No ja siis alustasimegi laiu vallutamist. Esmalt haarasime saare lääneosa ning pankranniku enda kontrolli alla. Kuna see oli suur pingutus, siis tegime kiiresti ka pikniku. Oli mõnus päikese paistel lebotada ja pannkooke ning muud head paremat mugida.
Siiski ei saanud me ülemäära kauaks nautlema jääda, sest õhtuks lubati tormi ja meil oli veel kaks kolmandikku saarekesest avastamata. Edasi läks üsna libedalt ikka matk ja puhkus vaheldumisi. Küll sai kadastikus sumatud küll küla vahel kolatud ning tuumajaama uudistatud. Ühe puhkepausi ajal kui me parasjagu erinevate tuulesuundade üle aru pidasime ning selfisid, friendsisid ning lihtsalt loodusfotosid tegime, ronisid ühed veislased meile väga külje alla. Ei tea kas tahtsid ka teised pildile jääda ja veispuuki saada või paelus neid hoopis mõne matkaselli  erkpunane fliis. Ei teagi. Igatahes pakkisime oma asjad kokku ja kõmpisime edasi.  Teepeal kohtasime kolm korda üht seltskonda, kes väitis, et nad ei ole eksinud. Me ei hakanud vastu vaidlema.
Kõmpisime veel veidike ringi ja siis oligi aeg liisku tõmmata, et kes saavad suurele saarele tagasi ja kes peavad maha jääma. Rahvast oli nimelt rohkem kui paate. Ebaõnn naeratas tallinlastele. Aga võib-olla neil oligi vaja rohkem puhkust tsivilisatsioonist eemal.

Meie aga ronisime paatidesse, vaatasime veel kord Koidula profiili (või oli see proua Rüütli profiil), lehvitasime mahajääjatele ning naasesime pisut suuremale maale, kus võib kindel olla, et suurema tuulega ikka jalgealune kõikuma ei löö. Mpsil hakkas siiski mahajääjatest pisut hale ja ta otsustas nad ka ära päästa enne kui nad parve ehitama hakkavad (Mehed, andke mulle kirvest!)

Meie aga kasutasime seda et teha üks mõnus suplus (mis päädis sellega, et ma nüüd lonkan) ja oligi aeg end grillima ja saunatama sättida. Tõsi. Grillida suurt midagi polnud, aga vähemalt oli saun soe. Või nii nad räägivad. Mul tuli minna pujäänikarja.
Igatahes minu meelest oli üks väga tore ja mõnus matkake. Nagu päris puhkus.

Illustratiivsed materjalid lisanduvad homme.