kolmapäev, mai 06, 2015

Omadega rabas

Eile kui olin oma lapse magama pannud ja plaanisin tagumise poole diivanile toetada, hakkas Kubjas irisema, et sul on kolmveerand tänastest sammudest tegemata. Egas midagi, tõmbasin tenkad jalga ja läksin öhe. Sel korral otsustasin pisut kaugemale minna. Võtsin auto ja kihutasin (lubatud sõidukiiruse piires) rappa.
Kui ma esimese vaatetornini jõudsin oli kell juba pool kümme. Rabas oli muidugi äraütlemata ilus. Videvikuvalgus, kitsuke rada jändrike mändide vahelt uttu hajumas, lindude laul ja tundmatute elukate häälitsused.  Ühest küljest nii palju helisid, teisalt jälle täielik kaugenemine inimtekkelisest mürast. Ainult mina ja maagiline õhtuhämarus. Selles kergelt mentoolilõhnalises uduviirude ja järvepeegelduste hämaruses oli midagi maagilist. Justkui oleks mõnda muinasjuttu sattunud. Ma poleks sugugi imestunud kui  mõni  haldjas või vähemalt kääbikgi oleks üle minu raja vilksatanud. Võib-olla nad tegidki seda, ma lihtsalt oma töntside inimesesilmadega ei näinud seda. Ilmselt nii oligi. Ja kui nüüd järele mõelda, siis see roostes lennuki maandumisrajast tehtud matkarada meenutas ka oma rohmakuses pigem orkide kätetööd. Nii et võib-olla tegutsesidki Sõrmuste isanda tegelased hoopis meie kohalikus rabas. Kuigi kust me need mäed ja vulkaanid võtame, seda ma küll ei tea.

Ja siis oli seal üks kägu. See kukkus 5 korda, siis puhkas, tõmbas hinge, siis kukkus jälle 5 korda, siis puhkas, siis kuku-kuku-kuku-kuku-kuku, siis puhkas ja siis jälle 5 x kuku. Ja nii kõik see aeg, mis ma seal  rabas veetsin.
Rabas olles tabas mind veider vastuolu. Ühest küljest õhkas raba jahedust ja seal oli päris külm, samas hoolimata hilisest kellaajast oli õues veel täiesti valge nagu jaanipäeval. Mis meil siis on siin, talv või suvi või kevad?


Igatahes eilse õhtu laul oli see:

1 kommentaar:

V. ütles ...

Am G, C G E
Am G, F E Am