Piparkoogilõhnaline

Mu pudinad on nüüd vahetustega rohkem kui kuu aega haiged olnud. See on nii väsitav. Tralli alustas Täps oma tuulerõugetega ja nüüd on järg taas temani jõudnud - mingi imetabane viirus. Lürbime aga rõõmsalt antibiootikume (või noh, rõõmus pole siin küll keegi. Täps hakkab ka põhimõtte pärast kogu hingest vastu. Isegi kui see möks talle maitseb).
Vaesed lapsed on viimasel ajal nii harva õue saanud, et täitsa kahju neist kohe. Tõsi, selline purgaa, mis seal õues toimub, ei tõmba ka eriti. Mõtlesin siis esimese advendi puhul pisut neid rõõmustada. Panin jõulutuled üles ja rullisin piparkoogitaigna lahti ja otsisin vormid välja. Pakkusin lastele, et mängime päkapikke. Loomulikult olid nad õhinaga nõus, aga kui ma tõin välja retro päkapikuriided, siis meie moeguru Täps teatas, et tema niisuguseid igandeid selga ei pane ja ennast lolliks teha ei luba. Tänapäeva moodsad päkapikud kandvat nimelt triibulist kleiti. Egas midagi, otsisime välja triibulise kleidi. Tõruke õnneks ei lasknud end 30 aasta tagusest  päkapikumoest kõigutada ja nägi piparkoogitaigent nosides välja nagu väike Mps. Enamus taignast söödi ära enne kui jõudsin koogid ahju lükata, aga mõned vigurid pudisesid ikka ahjuplaadile ka ja maja sai täis mõnusat piparkoogihõngu. Tõsi, viimase pannitäiega sai ka pisut tavapärast kõrbelõhna, mis hästi iseloomustab minu kokkamisi.