Pealegi on jõuluhooaeg juba täies hoos. Eile näiteks oli meil asutuse jõulupidu. Väga tore oli. Muinasjõulutaat käis ja nõudis hoogsamaid puusanõkse. Süüa anti nõrkemiseni ja pillimängu ja laulmist jätkus veel koduukseni (kuhu õnneks tõi buss, nii et üle pika aja võis muretult veinigi juua) ja paar tantsuringi sai isegi tehtud. Ikka leidub ka meie kollektiivis paar julget meeste- (ja ka naiste-)rahvast, kes ei karda varbavalu. Muidugi võisid neil olla ka metallninadega kingad. Aga ei, ma nüüd liialdan. Sel korral ei astunud ma vist küll kellegi varba peale. Isegi mitte iseenda omadele. Minu piiratud tantsuoskuse juures poleks see sugugi haruldane. Ühesõnaga oli lõbus.
Täna aga oli Täpsi jõulupidu. Lapsed laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi. Arvestades, et mu lapsed olid kuu aega järjest kodus karantiinis ja on alles esimest nädalat lasteaias tagasi, siis arvasin, et neiu on vait nagu sukk, aga ta üllatas mind. Laulis (või vähemalt liigutas suud), tegi liigutusi kaasa, luges mitu luuletust. Ja loomulikult naeratas kogu aeg kelmikalt. Kui jõuluvana tema nime lausus, siis läks kalpsates habemiku juurde ja ei kartnud sugugi. Ainult päris lõpus kui kõik lapsed pidid jõuluvana juurde ühispildile minema, läks ta meel pisut kurvaks, sest ta kartis, et peab kingipaki jõuluvanale tagasi andma.
a) "Mine ära, minge kõik ära! Mine teise tuppa!"
b) "Anna mulle kingitus, NOH!"
või c) "Lõluvana, sa pissid püksi!"
Hoiame teid kursis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar