Sokikiiks

Meil käis eile jõuluvana.

Naljakas on mõelda kuidas inimesed muutuvad. Kui ma olin väike, siis oli kõige suurem pettumus saada jõuluks sokke. Eile rõõmustasin nagu väike laps uhke mänguasja üle kui leidsin oma pakist mitut sorti sokke. Üks uhkem kui teine. Nii tore :)

Mul on väike sokikiiks. Üldiselt riietun ma pigem igavalt ja mitte ülemäära silmatorkavalt (enda arvates, võibolla torkan täieliku maitselagedusega silma, aga seda ma ise ei tea), aga sokid on mul enamasti kirjud kui pühademunad. Niikuinii need välja ei paista. Aga kui on vaja mängida näiteks valgusfoori mängu, (kes ei tea, mis see on, siis siin on meeldetuletus), siis on mul lootust. Olgem ausad, kunagi ei tea, millal võib mänguks minna ja alati peab olema ettevalmistunud.

Lapsed muidugi rõõmustasid kingituste üle  nagu lapsed ikka. Tõruke luges isegi luuletust.
Sama luuletust, mida lasteaia jõuluvana kuulis 10 eri etteastes. Siinkohal tahaks kiita Tõrukest, kes ei saatnud lasteaia jõuluvana toast välja ega süüdistanud teda püksi kakamises. Tantsis ja luges ilusasti luuletust (ainult laulusõnad polnud peas). Ja kui kutsuti paki järele, siis läks vapralt jõuluvana juurde, aga enne luulatuse lugemist uuris põhjalikult pakki. Ilmselt analüüsis, kas on väärt, et selle eest taielda. 

25. tuleb meil veel üks jõuluvana, kes nõuab iga paki eest  luuletust või laulu. Saame näha, mitu korda Tõruke üht ja sama salmi loeb...