Ilusat kooliaastat kõigile koolijütsidele. Meie peres endiselt selliseid eriti pole. See-eest on meil nüüd kahe siilipopi asemel hoopis üks oravake ja ainult üks siilike. Tõruke nimelt ülendati keskmisesse rühma. Ma natuke muretsesin selle pärast, et kuidas see üleviimine toimuma saab. Teadupärast ei suhtu Tõuke ülemäära suure entusiasmiga muudatustesse. Nii hakkasingi teda vaikselt ette valmistama ja rääkisin talle pikalt ette, et Tõruke läheb nüüd suuremate laste rühma. Poiss paistis sellega leppivat ja suhtus tulevikuväljavaadetesse optimistlikult. Alles täna, natuke enne lasteaeda jõudmist, küsis ta mult pisut mureliku häälega: "Kas olavaid peab kaltma?" Ma seletasin talle, et oravakesi ei pea sugugi kartma ja tundus, et ta leppis minu seletusega. Igatahes jäi ta ilma suurema vastupunnimiseta uude rühma. Täps muidugi oleks ka tahtnud suuremate rühma saada. Teadupärast peab tema ju kõike seda saama, mida teisedki. Samas tahtis ta ka siilike olla. Las ta siis olla orava sabaga siil näiteks. Või okkaline orav.
Mis siis veel huvitavat? Ega midagi väga polegi. Lapsed ikka vahel nalja teevad. Näiteks käisin ükspäev esimest korda koos lastega koos surnuaial. Võttis päris tükk aega, et Tõrukesele selgitada, et kuigi hauaplatsidel on serv ümber ja liiv sees, siis pole tegu liivakastidega ning seal pole sugugi paslik hakata kühvliga kaevama ja liivalosse ehitama.
Üldiselt aga raban tööd teha ja võitlen endiselt tuuleveskitega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar