neljapäev, juuli 30, 2015

Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast, ka see oleks pagana hästi

Huvitav, kui palju kordi me juba Harilaiul käinud oleme. Peaks selleteemalistele postitustele vist eraldi sildi tegema. Neid tuleks kindlasti rohkem kui huumoripostitusi, mida näikse siltide põhjal olevat täpselt kolm. Aga noh, ega see siin polegi naljablogi. Ikka tõsine ja asjalik, mitte mingi tilu-lilu.
Igatahes käisime jälle Harilaiul matkamas. Sel korral siis viisime täide oma ammuse plaani Anna-Liisa ja Holger ka sinna maailma otsa viia. Endalegi üllatuseks avastasin, et neid kordi kui ma olen Harilaiule suvisel ajal sattunud, on ikka tugevas vähemuses. Parkla oli autosid tihedalt täis. Õnneks me ülemäära palju inimesi oma matkal ei kohanud. Enamus ei viitsi nii pikka ringi teha kui meie.
Suvisest ajast ja suurest külastajate arvust tingituna oli rand loomulikult kõrgema sordi prahist tühjaks tehtud, aga eks mõned pudinad jäid meilegi. Näiteks leidis Anna-Liisa pudeliposti (mis oli küll kahjuks pandud mitte päris tühja alkoholi pudelisse. Ja isegi kui kirjasaatja oli sinna paberile kirjutanud lahendused kõikidele maailma suurematele probleemidele, siis oli alkohol viimsegi tähe lahustanud.
Samuti leidsime rannast USA mereväe nokamütsi, mis oli kunagi kuulunud kellelegi Chenile, kes teenis hävitajal USS Jason Dunham. Kuuldavasti lahkus nimetatud alus 9. juulil Tallinnast  Riia poole. Juu siis kusagil seal vahel viis tuul mütsi Cheni peast lainetesse. Seega kallis Chen, kui sa seda blogi loed ja te pole veel liiga kaugele seilanud, siis võite oma hävitaja otsa ringi keerata ja mütsile  järele tulla.
Ühe landi leidsime ka. Kuigi me ei läinud matkale lantima.
Aga üllatavalt mõnus ilm oli rannas jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Soe ja mahe. Selline laisk ilm. Vildaka majaka juures käisin ka ujumas. See muidugi polnud sugugi nii soe ja mahe. Pigemini üsna agressiivselt karastav.

Kommentaare ei ole: