Täna homikul keemiahoone poole jalutades tabas mind järsku inspiratsioonilaine. No ikka täiega tabas. Uhas must üle nagu noor tsunaami jättes mu hingetuna õhku ahmima. Nüüd on kaks võimalust. Kas kiiresti haarata pliiats ja paber ja neist endale surfilaud nikerdada, et laineharjal sõita kuni seda jätkub, või kuivale komberdada, liivale pikali visata ja oodata kuni see üle läheb.Aga ma ei saa aru, miks ei tule inspiratsioon siis kui mul on aega jalaga segada, vaid siis kui ma olen otsustanud oma vaba aja õilsa eesmärgi nimel ohverdada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar