Naiselikkuse valuline tee

“Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum,” sõnas konstaabel Björk. “Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti,” kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega.*


Minul tuleb ikka nii paar korda aastas pähe naiselikumaks hakata. See aeg on jälle käes. Praegu küpseb mul peas isegi hulumeelne plaan endale suvekleidike või paar õmmelda. Ja uskuge või mitte (parem uskuge, mul on tunnistajaid) täna panin ma täiesti vabatahtlikult seeliku selga. Ja põhjuseks polnud mitte tavaline kõik-mu-püksid-on-mustad-vabandus, vaid puhas soov kordki natuke naiselikum välja näha (ja noh, kord sajandi jooksul ka oma jalgadele päikest näidata, nad juba arvavad, et päikest pole tegelikult olemas ja see on puhas legend ning vananaiste jutt). Tegelikult mulle meeldib seelikut kanda. Kui ma mingi ime läbi olen selle selga pannud, siis tunnen ma end kordi ilusama, targema, edukama ja pikemana (see viimane on ilmselt küll kontsadest tingitud). Kõikidest pingutustest hoolimata on mul kuri kahtlus, et päike paistis minust mööda. Kõik need ohtrad tunnid, mis ma oma uuel päikesetekil vedeledes veetsin ja end kuumal päikesel praadida lasksin, resulteerusid imekauni lumivalge jumega (va loomulikult loomupäraselt punane nina).

Aga siiski oli kogu minu uuest stiilist niipalju kasu, et mulle meenus, millise tallinnakilupäevapühaku pärast ma neid kingi nii harva kannan. Need nimelt hõõruvad talla alt, kanna alt, varba alt ja igalt poolt mujalt ka kindluse mõttes. Aga õnneks tuleb see meelde kui ettevaatamatult nendega maratone maha käia (nagu mina täna oma naiselikus vaimus tegin).

Ja nüüd kujutage ette kuidas ma Unistaja juurest ära tulin - paljajalu (sest kingi poleks ma jalga pannud isegi püssi ähvardusel), väheseid naharibasid tallal koos hoidmas üksikud plaastriribad. Iga samm valmistamas põrgulikku valu. "Haa," ütlete te nüüd kindlasti võidukalt ja lisate: "Kas sa ka nüüd soovisid, et Sõpruse sild oleks pikem?" Teate, Unisataja uksest välja astudes kahtlesin ma selles isegi. Aga see isik, kes keset silda kingadega vehkis ja kõigest hingest üürgas: "Sing my angel of music! Sing!" tõesti ühel hetkel unustas valu ja langes öise silla lummusesse, ning igatses, et see jupikese pikem oleks. Ma tõesti ei mõista, mis selles mind nii paelub. Aga öö, sild, laulmine nii, et keegi ei kuule (ja kui kuuleb, siis saab talle vaid kaasa tunda) - ahh, ma lihtsalt ei saa selle vastu. Kahju on ainult sellest, et praegu hakkab see lummus minust lahkuma ja valu tuleb tagasi minu vannis ligunevatesse tallatutesse jalgadesse (peanaha eemaldamine on skalpeerimine. Kuidas küll kutsuda tallanaha eemaldamist?). Ma tõesti ei tea kuidas ma homme hommikul laborisse jõuan. Jõudu mulle!



* Klassik Lindgren loomulikult