Opaa, jälle on kuu aega mööda lennanud nagu niuhti. Kusjuures täitsa ausalt, ma mitu korda olen mõelnud, et peaks siia kirjutama tulema. Vahepeal on nii palju juhtunud. Tirts sai näiteks seitsmeaastaseks. Aga see pole veel midagi. Tõruke sai juba 15-aastaseks. Kujutage ette, juba 15! ma pole nii vanagi, et nii vanu lapsi omada (ja sealjuures ei alustanud ma laste tegemist varases teismeeas, vaid olin pigem hiline ärkaja). Nagu aru saate, mõjusid laste sünnipäevad mulle traumeerivalt.
Aga teate, mis veel traumeeriv oli? Halloween! Olgu öeldud, et mina isiklikult olen mardi- ja kadripäeva usku ja sissetoodud pühasid ja nendega kaasnevat hullust väga kõrgelt ei hinda, aga mulle väga meeldivad kostüümipeod. Seega ei ole ma täiesti nende pidustuste vastane. Ja kui Täpike tuli jutuga, et nüüd on vaja peo jaoks kostüümi, hakkas mõte kohe jooksma. Moodsa inimesena kasutasin ideede täiustamisel AI abi.
Esmalt palusin pakkuda välja kostüümiideid.
Neist meeldis mulle kõige enam idee nr 3. Palusin AI-l täpsemat skeemi, kuidas see käpiknuku osa peaks töötama. Sain väga ilusa skeemi:
Olin sunnitud AI tähelepanu juhtima asjaolule, et inimese anatoomia on siiski pisut teistsugune ja tavaliselt on meil kõigest üks küünarnukk. Küll aga piisas skeemist, et saaksin tööle hakata. Vaja läks üht katkist ämbrit ja palju teipi ja kuuma liimi. Pisut kangajääke ja jupp traati kulus ka ära. Lõpptulemus oli minu meelest väga äge ja oleks kindlasti pidanud võitma parima kostüümi auhinna (mida see millegipärast ei teinud). Aga no vaadake ise. Minu meelest tuli väga nunnu ja olgugi et ma ise tegin selle ja täpselt teadsin, kuidas see käib, siis ikka kippus aju väitma, et taim liigub iseenesest...
Aga nüüd te küsite, et mis siin siis nii traumeerivat on? Senini polegi, see oli kõik laialivalguv sissejuhatus. Traumeeriv osa algas siis, kui asusin hälloviini öösel last peolt ära tooma. Istusin mina autosse, hakkasin sõitma ja järsku tunnen autos suitsuhaisu. Ei, mitte sellist, nagu midagi oleks kärssama läinud, vaid täitsa tavalist konihaisu. Meie peres ei suitseta keegi. Samuti ei ole me ühtegi suitsumeest sõidutanud. No ja siis hakkaski mu fantaasia tööle. Kujutasin ette, et keegi, näiteks mõni kirvemõrvar, on pimeduse varjus tagaistmel istunud ja kannatlikult mind oodanud. Kirvest ihunud ja võib-olla igavusest mõne suitsu kimunud. Hirmuga üritasin tahavaatepeeglist mõnd verdtarretavat siluetti tabada. Aga ta peitis end hästi. Võibolla pagasiruumis? Igatahes oli päris õõvastav tunne.
Sellest, et ma siin täna kirjutan, võite muidugi järeldada, et ma pääsesin verisest hukust ja ei leba kusagil võsas juppideks hakituna. Suitsuhais kummitas veel paar päeva, kuni Mps lõpuks asjas selguse sai. Mul oli autosse jäänud üks poolik kohvitops ja see liisunud kohvipõhi lõhnaski täpselt nagu konitops. Võeh.
