Täna torkas mulle pähe kaval mõte, et kui juba naiselik, siis tuleb endale üks armas suvekleidike õmmelda. Liipasin siis kiiresti poodi ja ostsin kokku hunniku kangast. Selgus, et lõigetega on lood kehvad. Mul on siin endiselt vaid kaks burdat, millest üks on 80.-ndatest (silmipimestavalt kole mood) ja teises on ainult pruutkleidid (ja see pole päris see, mida ma armsa suvekleidikese all silmas pidasin). Aga mul oli visioon! Kui raske see lõike välja mõtlemine ikka olla saab, kui sul on visioon!!! (Siit palve. Kui te peaks kuulma minu tunnusfraasi - kui raske see ikka olla saab - siis palun, siduge mind kinni kuhugi ja ärge enne lahti laske kuni tunnistan, et ilmselt üle jõu käivalt raske). Igatahes olen täna harutanud vist rohkem kui õmmelnud. Ja omme jätkan. Aga ükskord saan ta valmis niikuinii (optimist). Ja kui ma ta valmis saan... Siis hakkan korralikult naiselikuks :pSiinkohal oleks ehk paslik esitada küsimus moraalikomiteele - kui mu uus ja imetabane seelik paistab natuke läbi, kas ma peaks talle miski voodri alla nikerdama?
Muuseas, kleiti selga proovides märkasin, et ilmselt on see päikesetekil lebotamine mõjunud, ning ma olin jupp maad pruunim. Hetk hiljem aga märkasin, et ka minu kõht tundus pruunim, aga see ometi ju päikest ei näinud. Otsustasin et asi oli valguses. Kontrolli mõttes panin taustaks valge paberi - ja ma haihtusin. Ainus mis jäi meenutama Pillet oli punaselt hõguv nina.
Aga kujutage ettte. Minu jalalihased on jälle haiged. Ja arvake millest? Lonkamisest! Aga ei saa ju olla naiselik, kui sa liigud ringi elegantselt kui Quasimodo...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar