Kas tunnete, et september on käes?
Ma tunnen küll. Mingi kole ärevus on sees, süda puperdab ja aju töötab kokkujooksmise piiril, üritades hakkama saada kõiksugu logistiliste väljakutsete ja laste koolimasendusega. Ja mina ei ole õpilanegi. Isegi õpetaja mitte.
Õnneks viskab aegajalt siiski veel üles sooja suveõhu pahvakuid, mis annavad mõista, et päris läbi suvi siiski ei ole. Ja tegelikult oli suvi kena. Sai nii mõndagi ära tehtud ja ringi rännatud ja ka kodus perega aega viidetud.
Pärnus sai päris palju käidud. Näiteks käisime pulma-aastapäeva tähistamas. Seal sai veidi nalja ka. Pärast väikest autoretke ja kultuuriprogrammi hakkasime end õhtuseks restoranikülastuseks ette valmistuma. Avasin kohvri ja suur oli minu üllatus kui sealt vaatas vastu kala. Jah, just nimelt kala. Tõsi, suur ja pehme kaisukala, aga ikkagi kala. Mõtlesin, et Mps on vanaduses peast täitsa segi läinud ja miks ta ometi sellise kaasa pakkis. Alles natukese aja pärast sain aru, et olime kodust kaasa haaranud mitte oma kohvri piduriiete ja pitspesuga vaid Täpikese kohvri, millega ta just laululaagrist tagasi saabus. Sai parasjagu naerda.
Vähemalt on mida meenutada.
