Mul oli vahepeal sünnipäev. Sain jälle aasta vanemaks. Kuigi kui nüüd mõelda, siis eelmine lause oli selgelt liiast. Kas oleks võimalik, et ma oleks aasta nooremaks saanud või siis äkki hoopis korraga kolm aastat vanemaks?
Selle aasta sünnipäev möödus pisut teisiti kui tavaliselt. Ei mingit pidu ega külalisi. Ja teate, oli täitsa mõnus. See tähendas ka seda, et ma ei pidanud veetma tunde koristades ja küpsetades. Mulle nimelt ei meeldi kumbki tegevus. Ma tõesti ei tea, kuidas Mps niimoodi naise valikul alt läks. Või noh, ma loodan, et see oli teadlik valik, et võttis endale abikaasa, mitte koduabilise. Aga selles suhtes oli tõeliselt mõnus ja pingevaba sünnipäev. Hommikul enne kukke ja koitu laulsid Mps ja lapsed mind üles. Nad tulid erakordselt vara laulma, et mind ikka une pealt tabada. See oli tore, üldse ei pidanud magamist teesklema. Päeva laisklesin niisama ja võtsin üle interneti voogavaid tervitusi vastu ja õhtul mängisime lauamänge. Keegi sünnipäevalapsel võita ei lasknud...
Tegelikult tahtsin sünnipäeval matkale minna, aga kuna ilm oli sombune, siis ei hakanud minema. Läksime hoopis järgmisel päeval ja lausa paadimatkale. Vallutasime Varbla laide, saades linnukese kirja nii tuletornide kui väikesaarte programmi. Ilm oli imeline ja mõnus oli matkata.
Ka vesi oli ka üllatavalt soe ja muda mõnus ning kleepuv. Seda sain ma teada kui hüppasin üle ühe kitsa kraavikese. Kraav oli kitsas, aga perv mudane. Nii juhtuski, et libastusin, kukkusin tagumikule pehmele mudale, libisesin selg ees kraavi ja läksin inertsist kummuli. Olin ikka üle kere mudane ja märg. Lastele olin muidugi igatsugu vahetusriideid veekindla kotiga kaasa pakkinud. Endale võtsin ainult kuivad sokid (kuigi jalad olid ainsad, mis püsti kraavist välja paistsid ja kuivaks jäid). Mps laenas oma t-särgi ja jope oli õnneks ka paadis kuiv. Püksid aga jäid päikese kuivatada. Hea, et oli ilus ja soe ilm.
Selline mõnus mudaravi-spa oli.
Täna aga algasid Tirtsu sünnipäevapidustused. Siin ei saa kuidagi ilma koristamise ja kokkamiseta. Ta kutsus endale terve lasteaia külla. Te ikka teate, et ma elan imeväikeses onnis? Ma üldse ei kurvastanud, et mõni laps tulemata jäi. Kuigi ka neid, kes tulid, oli raske hallata. Õnneks tuli Täpike oma sõpradega appi ja korraldas neile aardejaht-maastikumängu. Ilma tema abita väriseks ma ilmselt praegu hullunult nurgas.
