Puhka kevadises Eestis*(pealkirja tuleb sosistada, kas teate)

Hoiatan, tuleb pikk sissekanne. Kokkuvõtvalt, millest juttu tuleb:

• lahendan praamijärjekordade müsteeriumi
• annan ülevaate praamijärjekorras toimunust
• väikesed nipid tööst kõrvale hiilimiseks
• vaatamisväärsused, mida pole näha – Pärnumaa tõmbenumber
• piltmõistatus
• hulgaliselt paranoiat
• ohtralt kirjanduslikke liialdusi
• alatut laimu Sandra kohta

Reedel lasin ma poole seminari pealt jalga. Arvake, miks selline teadusjanune inimene kui mina sellise ohverduse teeb? Ikka selleks, et saaks juba varem praamijärjekorda seisma minna. Ma polnud varem aru saanud, miks need inimesed niiväga sinna Saaremaale minna tahavad. Nüüd ma tean. See on Leedo vandenõu ja kaval ärinipp. Vaadake juba ammusest ajast on järjekorrad inimestele magnetina mõjunud. Et juu seal siis midagi ilgemalt head on kui kõik sinna minna tahavad. Aga ma kahtlustan, et pooled autod seal järjeokorras olidki sellised kinnimakstud autod, no nende ülesanne oligi lihtsalt järjekorda tekitada. Huvi tekitada. Niikuinii nad Kuivastus sõitsid uuesti praami peale, et Virtu pool taas järjekorda tekitada.
Aga no tõesti, kes hull tahaks sellise märja tuulise tormialuse ilmaga sinna Saarele minna? No mina tahtsin ja Sandra ja Unistaja ka (Unistaja versioon nädalavahetusest on siin, Sandra on vaikima sunnitud). No meie vabanduseks on see, et veidrikke ikka leidub, aga need ülejäänud??? Mõistust ka inimestel pole.Iseenesest oli muidugi järjekorras põnev. Arvutasime mitu kilomeetrit mahub ühele praamile, sõime "burxe" (kas burgereid üldse on võimalik viisakalt süüa, nii et terve nägu kastmega kokku ei saaks, ma küsin?), kihutasime jeepi vendadega võidu ja aegajalt saatsime Sandra õue kontrollima tuuletugevust (ta on hea indikaator - kui tuul ta ära viib, on torm väga tugev, kui ta suudab vastu panna, siis on lootust, et ka praamid sõidavad).
Aga elu koos veel kahe veidike hullumeelsega tekitas minus tõelise cabinet fever´i. Igatahes ei suutnud ma kuidagi taluda mõtet, et mul tuleb koos nendega Kuressaarde sõita. Hüppasin hoopis Orissaares autost välja, et veidike kohalikus SPA-s oma hinge kosutada ja närve rahustada.
Järgmisest päevast mäletan ma valdavalt kütmist ja külma ja mõtet, et peaks veel kütma (kuigi see on päris huvitav valikuline mälu, sest minu panus kütmisesse oli tegelikult palju väiksem kui mõnel teisel). Pirukate tegemist mäletan ma ka (kuigi ka siin oli minu osalus imetilluke). Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli minu panus kõikidesse ettevõtmistesse suhteliselt tühine. A see tuli sellest, et ma lihtsalt ei saanud midagi teha. Kuidas ma oleksin saanudki ilma käteta? Ma kõrvetasin nimelt ühe käe vastu ahju ust ära ja see valutas ja teine käsi oli mul ju ometigist taskus (kusjuures oma nutikuses kasutan ma seda nippi tihti – hoian käsi taskus nimelt – nii ei saa tööd teha).
Aga õnneks oli meil mitte nii nutikaid, kes kõik töö ära tegid ja toitsid meie näljaseid kehasid. Tatrasalat, mitut erisorti ja -küpsusastmes liha, mmmaitsvad juustupirukad, Murueide põnev ja isuäratav kook, vastlakuklid, porknad ja ikka samas vaimus edasi…
Pidu kestis varajase hommikutunnini, mina aga otsisin juba varakult ühe sooja ja mõnusa koha (ma tean, et Printsess Herneteral voodist tuleb eemale hoida) ning keerasin magama. Kui mina aga lõpuks silmad lahti lõin, siis selgus, et vahepeal olid käinud nõudepesupäkapikud ja kõik ära pesnud ja koristanud. Mis nii viga. Tähh teile.
Sai veel kiirelt tehtud paar nooleviskemeistrivõistlust. Mina loomulikult võitsin (tõsi, Mpsi võitmiseks tuli teha oma 4 mängu, aga ma sain sellega hakkama). Ja siuhvilks kihutasimegi mandri poole tagasi.
Kuna see kõik käis nii siuhvilks, siis otsustasime teha pikniku mõnes looduskaunis kohas. Kärsu mõis oli esimene silt, mis meile vastu säras. Mõis ise nii särav polnud. Sõitsime tükk aega enne kui otsustasime, et me seda tegelikult lähemalt näha ei tahagi. Meie lohutuseks polnud me kaugeltki mitte ainsad, kes seal ekslesid – üks mees jalgrattal näis olevat vähemalt sama eksinud, kui mitte rohkemgi. Vardja aluskivimi paljandiga oli meil palju enam õnne. Me leidsime ta peale väikest ekslemist üles (selles võis mängida oma väikest rolli silt, kuhu oli keegi mingil veidral põhjusel peale kirjutanud – Vardja aluskivimi paljand)!!! Tõsi, See konkreetne aluskivim oli selline häbelikku tüüpi ja kuidagi ei tahtnud paljanduda. Ja see suure sildiga välja reklaamitud kosk oli ilmselt väiksem kui silt ise. Vastasel juhul oleks me teda märganud. Ah jaa, siin on piltmõistatus - mõista mõista kummal pildil on kosk. (Ühel on vihjeks silt ka)
Ja mis edasi sai, seda ma ei tea. Jäin häbematul kombel magama ja ärkasin alles Tartus… Ma kahtlustan, et selles Tatrasalatis oli sees unerohtu.

(kosepildid: Vardja, Niagara)