Kuidas Pirukas päästis päeva

Peas keerlemas kriminaalselt gastronoomilised mõtted hulkusin ma kaubandusvõrgustikus. Minu terav silm liikus kogenult riiulite vahel, otsides kiskjaliku täpsusega ohvreid. Olles need leidnud ja elimineerinud asusin plaani keerulisema osa juurde – leida asustamata korter, sinna sisse murda, veenduda, et seal on töökorras ahi, ning viia täide oma kurikaval plaan. Minusugusele kogemustega murdvargale ei valmistanud see suuremaid probleeme. Olen ikkagi osav.
Muide, kui te Annelinnas tundsite hõrgutavat pirukalõhna, siis jah, see olin mina. Ma tegin ekstra akna lahti, et ka kõik naabrid saaks sellest osa… Juustupirukad… šokolaadisaiakesed…mm… Ma loodan, et te vähemalt natukenegi vesistate praegu :D
Miks ma pirukaid tegin? Sest need olid ainsad, mis võisid mu mõtted viia mujale mustast masenduseoru mülkasest sügavusest, kuhu ma vajumas olin. Hommikul täielikult õnnetusehunnikustunult olin ma valmis siia blogisse kirjutama sellist nutulaulu, et endal hakkas ka hale. Nüüd pirukavalguses paistab kõik hoopis helgem.
Aga et te teaksite, siis kirjutan üles minu masenduse põhjused. Ja vastukaaluks ka positiivsed seigad asja juures.

• Mul sai raha otsa – mis iseenesest pole uudis, kas keegi mäletab veel aega, mil mul oleks raha olnud? – Aga see-eest on mul pirukaid.
• Mul pole tööd – aga see-eest on mul vaba aega jalaga segada ja ma võin töötamise asemel näiteks pirukaid küpsetada.
• Mul pole varsti oma pesa ka – sest mul pole tööd, kust raha saada, et üüri maksta – ei tea kas omanik pirukaid üürirahana ei arvestaks?
• Kool – terve aasta olen katseid teinud ja nüüd selgus, et mul pole mitte ühte ka, mida ma saaks oma lõputöös kasutada – oh laula ja hõiska, aga ma ei saa, mul on suu täis. Pirukat loomulikult
• Ja eluksvajalikud kallistused on miljoni valgusaasta kaugusel (suhteline mõõtühik) – aga õnneks on mul pirukad, mis häda korral eluvaimu sees aitavad hoida.
• Varsti tuleb Tartu maha jätta – oh nutt ja hala – pirukad maitsevad aga Saaremaal sama heaste (ma loodan)
• Ja sõbrad kes Tartusse maha jäävad - huvitav, kas mu pirukad on nii head, et nendega annaks endale külla meelitada neid...
• Tulevik on tume – mustem kui muti mõte, süngem kui sisaliku saba, kohutavam kui kopra koobas. Mitte ühte kindlat pidepunkti ka ei paista sealt – välja arvatud see, et mul on vähemalt homseni küllalt pirukaid.
• Tunnen, et ei jaksa enam. Mitte midagi. Mitte kuidagi. – Aga pirukad annavad uut jõudu.
  

Hiljem: Ja just kraadisin end ja selgus, et mul on palavik – see seletab minu tänase jabura sissekande, minu nukrameelsuse, jõuetuse ja tahtmise kõik sinnapaika jätta ja magada… magada… magada… ja pirukaid küpsetada? Ei need pirukad olid vist ikka ravimiks mõeldud.