Ma ei pea sulle ütlema – näed, kuhu mõtted mul plagasid...

Ohh, mind naiivitari küll. Millegipärast olin ma pähe võtnud, et kui mul need 2 asja kaelast ära saavad, siis elu pärast eksamit on lust ja lillepidu. Õnneks tuletasid mu kallid õppejõud mulle meelde, et see on alles algus. Õige lõbu alles peale seda eksamit algabki. Ootan põnevusega. Järgmised 2 nädalat saavad olema põrgu ja Hell@ on raudselt esikohal selles meeldivas hullumajas.

Aga mina ei suuda õppida. Tõsised keskendumise probleemid. See pole ju normaalne, kui ma keset kõige sügavamat süvenemist avastan, et ma pole süvenenud mitte redokspotensiaalidesse vaid hoopis aknast välja vahtimisse. Ja mõtted lendavad elektroniaktseptoritest ikka kaarega mööda...

Suure ringi küsimus: Kas sa usud elusse pärast sessi?
(minu praegune isiklik arvamus on, et see sess on igavene. Elu peale sessi pole olemas, sest see sess ei saa iial läbi. Midagi ei saa eksisteerida ajas, mida pole...)

Muide, tegelesin taas inimkatsetega. Vaadake, inimestel on kombeks magada ühte pidi. No mina keerasin vahelduse mõttes pea vales suunas. Et näha, kas on halvem või parem ja teha selgeks, miks see esmane suund oli see õige. No ei märganud ma mingit erilist vahet. Ainus järeldus, mis ma teha saan on see, et mõlemad suunad on võrdselt valed. Täna öösel magan eksperimendikäigus risti voodiga, ehk annab see tulemusi ja homme öösel...no küll ma siis ka miski uue nipi leiutan.

EDIT: järgmisel hommikul. Eksperiment voodiga andis tulemusi. Eilne variant oli igati "õigem".
EDIT vol 2: järgmisel ööl magasin jälle pea tavapärases suunas ja kui üks õudusunenägu välja arvata oli ka hirmus hea.