Minu kurk on kuivnud praguliseks ja keel on kare nagu oleks üritanud sellega kaktusele pai teha. Silmi ei sa pilgutada, liivaterad krigisevad kuivanud laugude all... Nahk on muutunud hapraks kui paber...Pea käib ringi, käed värisevad, silme ees virvendab ning kahtlustan, et näen viirastusi. Kui ma siit praegu vaatan, siis näen ukse juures palmi...ilmselt on seal oaas... Või miraaž...
See on vaid miraaž... Iga kõrb varjab kaevu, miks oh miks on selle kõrbe kaev nii kaugel. Ma jooksen, ma kõnnin, ma vaarun, ma kukun, ma rooman ja rooman ja rooman... kuid kaev on nii kaugel... nii kaugel...
...ja liiv...kõikjal on vaid liiv...
Ma ei pea enam kaua vastu...Veel veidike ja ma kuivan kokku, pragunen, murenen ja pudenen tolmuks, mille kõrbetuul hooletult voodi alla luitesse puhub...
(j)uua...
(j)uuua...
(j)uuuua....
oo halastust.....
(Nagu aru võite saada on minu FUNi kannuke tühjaks saanud ja mul on kohutav janu, aga ma ei viitsi kööki uut FUNi tooma minna.)
Aga helista meie siseliinil. Ma olen alati valmis sind abistama, kui suudad mind ära rääkida. ;)
VastaKustutaEhh, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud.
VastaKustutaPeagi hakkad saama järgmisi telefonikõnesid:
"Kaie too mulle juua.."
"Kaie, ole nii hea ja tule kustuta mu toas tuli ära...ma ise ei viitsi püsti tõusta..."
"Oi, kaie, tule räägi mulle unejuttu..."
jne
See siseliin on hea ja kasulik leiutis :D Asendamatu sellistes kriisiolukordades :D
:D :D :D
VastaKustuta