laupäev, jaanuar 21, 2006

Võtke mult kruvikeeraja ära...

Minus lõi juba varakult välja äge akuutne teadmishimu*.
Kui ma väike olin, siis leidsin sahtlist vana äratuskella. Kruvikeerajate asukoha peilisin ma välja umbes sel ajal kui lutipudelite vastu huvi kaduma hakkas. Igatahes lammutasin ma kella lahti viimse vedru/hammasratta/mutrikeseni. See oli huvitav. Ainult et, nagu tavaliselt - kõik need vedrud/rattad/mutrid, ei mahtunud enam kella sisse tagasi.

Nüüd, mil ma olen tunduvalt vanem (aga mitte just märgatavalt targem) pole minu raugematu teadmisjanu mind jätnud.
Täna hommikul, kui ma tahtsin oma pükse parandada, avastasin, et õmblusmasin ei startinud enam (ilmselt oli mingi mutukas kuhugi vahele jäänud). Loomulikult haarasin ma instinktiivselt kruvikeeraja** järele. Lammutasin oma masina viimse poldini lahti ja panin uuesti kokku tagasi. Kas masin hakkas tööle? Loomulikult mitte! Ega ma mingi mehhaanik pole (see seletab ka ülejäänud mutrite ja poltide ikka veel hämmastavalt suurt osakaalu). Aga vähemalt oli mul hommikupoolik sisustatud (masina pean ma ikkagi remonti viima, kui ma mingil müsteerilisel*** põhjusel peaks kusagilt raha saama)
A nüüd on probleem. Õhtu on ka vaja sisustada. Kui te mult kohe kruvikeerajat ära ei võta, siis uurin igavusest välja ka külmkapi, gaasiboileri ning elektrilise hambaarja hingeelu. Ülejäänud jubinatest panen kokku aga mingisuguse asjaliku mehhanismi. Nt mag.töö kirjutaja roboti. jah, seda oleks mul vaja..

*st üldiselt on mul suht suva kuidas asjad töötavad, aga aegajalt tekib hirmus soov avastada, milline näeb seestpoolt välja üks või teine mehhanism (kellad, raadiod, kõlarid, telefonid - miski pole minu eest kaitstud)

**Mulle on alati kruvikeerajad meeldinud. Tegelikult meeldivad mulle haamrid ka (tänu tallinnakilupäevapühakule ei ole mul pähe tulnud haamri abil esemete tööpõhimõtet ja hingeelu uurida).

*** Oi, ma lihtsalt armastan seda sõnavärdi.

Kommentaare ei ole: