neljapäev, jaanuar 19, 2006

Ärge uskuge termomeetrit, uskuge mind!!!

Õhus on kevadet!!!
Nüüd te mõtlete küll, et Pille on suurest külmast peast segi läinud. Väljas on miljon kraadi külma ja tema väidab, et kevad on kohe kohe käes. Aga nii see ju on. Päike käib juba nii kõrgelt, et eile esimest korda sel aastal paistis ta mu arvuti ekraanile, nii et ma mitte referaadipojakestki ei näinud! See on selge märk peatselt saabuvast kevadest. Ärge uskuge termomeetrit, uskuge mind!!! Kevad tuleb!!!

Ma olen ilmselt imelik, aga mulle see külm meeldib.
Kõik on nii selge ja puhas ja karge.
Esimese asjana kui õue lähed, lööb külm hinge kinni ja mõistuse lahti. Mul on vist miski sarnasus Pratchetti trollidega kellel mõttetöö vaid külmas toimub (lisaks silmapaistvale juhmusele ning välisele sarnasusele). Täna linna minnes, mõtlesin peaaegu et oma magistritöö sisu välja (kahjuks tuppa sooja tagasi jõudes ununes see sama kiirelt nagu sulab jäätükike radiaatoril). Ja kõik on nii ilus ja päike paistab!!!

Eile käisin uisutamas. Nii, nüüd võib minu poolest talve kordaläinuks lugeda (ja kevade juurde asuda). Nüüd te muidugi ootate ohtrate kirjanduslike liialdustega jutustust sellest, kuidas ma miljon korda kukkusin ja möödaminnes kõik oma kondid murdsin. Lakkuge panni! Ma olen nii osav uisutaja küll, et ei kukkunud kordagi. Tõsi, tuleb küll mainida, et suures külmast kukkusid küljest kõigepealt mõlemad minu kõrvad, seejärel nina, millele kiirelt järgnesid ükshaaval kõik mu sõrmed (varbad oleks ka kukkunud, aga nad olid uiskude sees ja neil polnud kuhugile kukkuda). Ja nii ma siis uisutasin üksinda jääväljakul oma külmast siniste kehaosade vahel (üksinda, kuna normaalsed inimesed sellise külmaga ei uisuta ja ülejäänud ebanormaalsed tegelesid ilmselgelt millegi muu huvitavaga).

Aga ikkagi mulle meeldib see külm. Juba sellepärast, et pärast saab sooja. Kujutage ette, kui mõnus tunne see on, kui sa oled peaaegu üdini külmunud, värske ja õnnelik, ning poed siis sooja teki alla, surud end vastu radikat, ning jood kuuma kakaod/teed/hõõgveini...mmm...

A nüüd suure ringi küsimus:
Mis te arvate, kas ma olen külmavereline või kuumavereline?
Külmaverelisust seletaks ma sellega, et kui mul on veri külm, siis on ka minu kehatemperatuur selle võrra madalam ja erinevus välistemperatuuriga on seda väiksem ja seega on väiksem ka külmatunnetus (sest inimene tunneb külma ju selle pärast, et keha annab soojust ära, mida suurem on temperatuuride vahe, seda aktiivsem soojusvahetus).
Kuumaverelisust aga sellega, et kui mul on kuum veri, siis see kütab pidevalt seest poolt justkui mul oleks radikas sisse ehitatud ja kompenseerib soojuse kadu ning seega ma pean külmas paremini vastu.
Või on teil mõni parem seletus sellele, miks ma külma ei karda, vaid olen alati selline külmalembene olnud (sest minu seletused ei põhine just eriti märkimisväärsetel füüsikalis-anatoomilistel teadmistel ja sisaldavad ilmselt äärmiselt vähe loogikat kui sellist)?

3 kommentaari:

Marten ütles ...

Jess. Ma pole ainus talveinimene kellel külm tuul sodi kõrvade vahelt välja puhub!
Ja suure ringi küsimusele vastates... oled kõigusoojane.

assa ütles ...

Ma ikka pakuks, et kuumavereline. Nojah, ütleme, et ma ei viitsi seda anatoomiliste-füsioloogiliste teooriatega seletada. Ja pealegi arvan ma, et su puhul need teooriad kõike ei suudaks seletada(näiteks seda, kuidas sa jätkuvalt käisteta särgi ja paljaste jalgadega suudad olla, kui meil tekikott ümber ja 10.teetass alla kallatud).
Aga külm ilm on vaatamata sellele äge!

Kaie ütles ...

Mnjaa... elades sinuga koos ja mõeldes, et meie Assaga tõmbame endale igasugu asju jalga ja selga ja peale ja sina rõõmsalt pluusikestega ringi lippad, siis minu meelest jah... sa oled kuumavereline.