Keegi ei taha neegrimusi...

Jaa, elu ohatisega on põnev. Ma näen välja nagu negriidsete rassitunnustega (paksud huuled (eriti alahuul), krussis juuksed, valged peopesad) õnnetusehunnik. Õhtul magama minnes lootsin küll, et see kõik on üks vastik unenägu, aga ommikul vaatas peeglist ikka selline mooramaalane vastu. Mõtlesin, et peaks end saapaviksiga kokku määrima, siis ei suudaks mind küll keegi europiidiks pidada.

See neegriplika käis täna eksamil. Kui minu arvutused ei peta mind, siis on lootust läbi saada. A ega seal midagi rõõmustavat polnud.

Ohatis, eksam, libe ja pime ilm, kurb tuju... ega see eriti tore just pole. Aga hingelt optimist nagu ma olen, üritasin selle vastu mässu tõsta. Mõtlesin, et kasutan vana head, naisteajakirjades kasutatud nippi ja teen midagi enda heaks. No otsustasin, et lähen juuksurisse. Ja nii tegingi.
Esimese asjana kammitit mul kõik juuksed näo ette, nii et ma ei näinud midagi. See mulle meeldis. Naiseteajakirjad teavad, mida kirjutavad. Aga siis oh õudu, lõigati juuksed silme eest ära.

Ei saa öelda, et päev oleks palju paremaks läinud. Võtan kavva järgmised asjad, ehk mõni neist toob valguskiire minu päeva:

• pesu pesemine (jaa, tõotab tulla lõbus üritus)
• toa koristamine (see rahustab alati närve ja teeeb tuju rõõmsaks, seetõttu ma nii tihti koristangi)
• söögi tegemine (mõtlesin kartuleid koorida, see on alati tore tegevus)
• nõude pesemine (jeee)
• raamatu lugemine (tänasesse päeva peaks sobima hästi telefoniraamat nt)
• lakke sülitamine (aitab alati)
• magistritööle mõtlemine (aga mitte midagi reaalselt tegemine)
• mõtlemine (palju ilusaid mõtteid)
• peeglite vältimine (ainus tõeliselt mõistlik otsus)
• muusika kuulamine (kui mu pleier päriselt otsi ei andnud, praegu on küll selline lootus)
• samas vaimus jätkamine (go go Pille!!!)

või oleks targem kohe päev lõppenuks tunnistada ja magama keerata.*

*Saate aru, ohatisega ei saa olla tavaliselt positiivne. Ma vihkan, vihakn, vihkan (võite ise jätkata) seda krdima ohatist.