laupäev, jaanuar 28, 2006

Kallis päevik...

Nii, täna panin punkti oma pärispäevikusse. Mitte, et kirjavahemärkide kasutamine minu puhul nüüd miski eriline näitaja oleks - ma neid ikka aegajalt kasutan (kuigi õigeltel kohtadel harva), aga antud juhul oli lihtsalt tegu viimase punktiga. Päevik sai täis. Ilmselt panen sellega punkti ka kogu minu päevikumajandusele. Hakkab teine end vaikselt ammendama.

Miks ma üldse kirjutasin?
Loomulikult selle pärast, et näidata, et mul on olnud huvitav elu. Vaadake, inimene, kes on suutnud tihedas kirjas kaheksa päevikut täis kritseldada, sellel peab ikka olema millest kirjutada. Aga ainult teile ja ainult praegu võin ma suure saladuskatte all öelda, et tegelikult on see kõik üks suur pettus. Ma olen osav pettur ja seda suuresti tänu oma kohutavale käekirjale. Sel ajal kui teised üritavad dešifreerida minu hieroglüüfset käekirja, itsitan mina vaikselt nurga taga teades, et tegelikult sisu kui sellist polegi, on vaid katkendlik sikksakiline joon, mis silme eest kirjuks võtab... Minu väike sõjakavalus.

Ja nüüd siis lõpetan? Mitte, et mul enam millestki kirjutada poleks, ma võiks seda sikksakkjoont edasi tõmmata. A noh, kirjanduslikus mõttes pole minu päeviku mittekirjutamine miski kaotus. Pealegi pole need niikuinii laiemale avalikkusele mõeldud (pigem kitsamale ringile ja uudishimulikemaile eluloouurijatele). Loomulikult need, kes on huvitatud ja tugevama tervisega, võivad minu päevikuid lugeda, näiteks, peale üht traagilist õnnetust, kuhu on segatud tiibklaver...

Aga kui nüüd aus olla, ega ma tegelikult pead saa anda, et see minu viimseks paberpäevikuks jääb. Ma olen juba aastaid kirjutanud, mitte järjepidevalt, kuid siiski. Kirjutamisest võõrutamise periood saab keeruline olema. Kujutan juba ette, kuidas ma alul värisevail kätel otsin kohta kuhu oma mõtteid kirja panna ja hiljem lihtsalt nurgas värisen, pea kirja panemata mõtetest huugamas...



P.S Kui aga keegi mingil müsteerilisel põhjusel leiab, et maailma langeb tasakaalust välja kui Pille kirjutamise lõpetab, siis palun, on olemas üks lihtne abinõu - minge poodi, ostke päevik, kinkige see Pillele, vaevalt et ta siis suudaks kiusatusele vastu panna.
P.P.S Ma ei armasta pehmete kaantega lõhnastatud tabalukustatud ja hobusepildiga päevikuid...

Kommentaare ei ole: