Mina käisin täna esimesel lasteaia emadepäevapeol. Nii tähtsa sündmuse puhul panin punase kleidi selga ja puha. Hiljem muidugi soovisin, et oleks midagi tagasihoidlikumat pannud. No Tõruke tõmbas niigi nõrkemiseni tähelepanu oma ülemeelikute katsetega kontsertetendust saboteerida.
Ta ei kuulanud sugugi sõna. Jooksis mööda saali ringi, tantsis kui polnud tema kord tantsida, üritas kõiki pikali joosta ja võttis sõna kui oleks pidanud vait olema. Ja kui programm oli läbi, siis trügis söögilaua juurde ja nõudis valjuhäälselt aua (juua) ja kui kohe ei saanud, siis karjus nii, et lõpuks ikka sai. No ja siis jättis sõrmed klaverikaane vahele ja kukkus pingilt maha ja jooksis nõrkemiseni mööda koridore. Siis puhkas ja jooksis veel veidi.
Ühesõnaga absoluutselt ei kuuletunud. Ma tundsin füüsiliselt kuidas juuksed värske värvikihi all halliks tõmbusid.
Aga nii uhke oli vaadata Tõrukese maali seinal. Ja väga armsad kaardid olid tehtud. Nii Tõrukesest kui Täpsist, kes on ka peaaegu lasteaialaps ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar