pühapäev, juuni 22, 2014

Sport massidesse!

Mõned päevad tagasi tundsin põhjendamatut optimismi oma sportlike võimete osas ning otsustasin minna Pärnu võidupüha maratonile. Tõsi päris ulmelistesse kõrgustesse mu fantaasia ei pürginud ja valisin poolmaratoni. Ja kuna ma jooksen ainult siin  kui keegi relvaga taga peaks ajama (kohalik konstaabel lubas vajadusel ka selle organiseerida), siis otsustasin käimisretke kasuks. Oijah. Enne tuleks ikka peeglisse vaadata ja üles otsida, et kus see sportlik vorm on.
Aga ei midagi hullu. Esialgu püsisime teistega ilusasti samas tempos. Seda siis kuni esimese tõusuni, mis sportlased pühapäevajalutajatest välja sõelus. Kurb on tõdeda, et see esimene tõus tuli umbes 50  meetrit peale starti.
Elagu villiplaastrid ja hapukurgileivad. Ilma esimesteta oleks ma praeguseks ilmselt täitsa jalutu ja teised olid lihtsalt mõnusaks vahepalaks kui samm hakkas töntsiks muutuma. Kusagil poolel teel tundsin, et alumine pool minust oli kange kui puuhobusel kuigi ma ei usu, et puuhobused eriti valu tunneks. Mina küll tundsin. Ülemisel poolel oli päris hea olla. Rada oli kaunis ja tuju oli ülev. Sai imetletud nii kohalikku arhitektuuri kui mööda vudivate maratonistide põnevaid jooksutehnikaid. Seal oli ohtralt kummastavaid stiilinäiteid. 
Kui umbes kaks kolmandikku rajast oli läbi ja jalad hakkasid juba kõva häälega karjuma, et nad tahaks pehmetel patjadel puhata, märkasin raja ääres ühte tuttavat kuju. Ja seal ta seisis - minu armas Milli. Oo, kuidas oleks tahtnud võtta taskust võtme ja finišisse põrutada. Aga ei, raskel südamel vantsisime mööda ja ikka sihikindlalt lõpu poole. Ja nii üllatav kui see ka pole, me jõudsimegi sinna! Me olime küll käijatest eelviimased (ühe püüdsime ikka kinni), aga käijaid oli vähe ka. Ja ega meie eesmärgiks polnudki head aega saada, vaid lihtsalt rada läbida. Ja see sai tehtud. Aeg sealjuures polnudki mitte sugugi halb. 21,1 kilomeetrit ja 3 tundi ning 33 minutit. Sain kaela oma esimese medali ja ei võta seda nädal aega kaelast ära, et kõik ikka näeksid millega ma hakkama olen saanud. Ise-asi kas ma homme voodist välja saan, et sellega eputama minna.

Kommentaare ei ole: