laupäev, august 16, 2014

Maailmaparandaja on vanaduses sportima hakanud

Ma olen niiiii vana. Ma ise ei teadnudki seda, aga täna Muhu jooksule registreerides selgus, et ma olen seenior. Ma ise oleks end ehk nibin-nabin noorte kategooriast välja arvanud, aga kõhklusteta täiskasvanute gruppi pannud. Aga mitte seenioriks. Oleks ma seda teadnud, oleks oma käimisraami kaasa võtnud. See suur vanus muidugi seletab, miks mul kõik kohad valutavad ja kanged on.
Hoolimata mind tabanud kohutavast tõest oma vanuse kohta, vedasin siiski oma vana kere starti. Teada on see, et ma vabatahtlikult ei jookse kui just keegi taga ei aja. Seega registreerisin end käimisretkele. Aga teate kui me seal tee servas sammusime, siis koguaeg oli tunne, et keegi ajab meid taga. Nii juhtuski, et päris suure osa teest hoopis lidusime. 6,2 kilomeetrit läks lennates. Isegi kui me seda punases särgis vanameest kätte ei saanudki. Vot tema oli seenior ilma kõhklusteta.
Aga väga tore jooks oli. Ainus etteheide, mis mul teha, on see, et jalgratta loosimisel läks midagi valesti ja ma ei saanudki seda endale. Milline nöök. Ma olin ju ometigi arvestanud sellega. Aga ratast ma ei saanud ja seega tuli jala koju lonkida. Õnneks korjas üks tume ford mind pisut enne väinatammi peale ja vähendas mu vanade kontide vaeva.

3 kommentaari:

kõige laisem laiskloom ütles ...

vaata, et Sa siis niimoodi kohe alguses spordiga ennast vigaseks ei tee ;)

jupike ütles ...

Tubli! Septembri alguses on Pärnus kahe silla jooks. Kohtume seal, vanake Hottabõts ? ;)

maailmaparandaja ütles ...

Ma ei välistaks seda võimalust. Ma küll ei jookseks, aga ajavõtuta retkel võiks küll osaleda. Kui keegi on nõus mu pujääne hoidma.