esmaspäev, august 11, 2014

Väikesed ekstreemsused pealinnas

Nii, jätkaks vanade võlgade likvideerimist.
Kuna lastega kodus istumine erilist pinget ei paku (v.a. närvidele, need on äärmiselt pinges), siis otsustasime pealinnast pisut adrenaliinivürtsi tuua. Võtsime vaevaks ronida laululava katusele ja siis hüppasime sealt alla. Või noh, Mps teatas, et olla meeldiv olnud ja hüppas siis. Mina seisin ikka pisut aega seal kruvi peal ja võitlesin iseendaga. Vanadus ja lapsed on minust hunniku hulljulgust välja kihutanud ja no kuidagi ei tahtnud seda loomuvastast tegu teha ja tühjusesse hüpata. Aga noh, ega mul valikut polnud. Mps ju hüppas, kuidas mina siis seda ei tee. Hüppasingi. See oli vahva. No need, kes on langevarjuga hüpanud, muidugi naeravad praegu, et mis see pisike kiikumine seal trossi otsas ära pole, aga noh, hetkeks sai ikka paraja adrenaliinilaksu kätte. Pisut  hiljem mulle meenus, et mulle kiikumine tegelikult ei meeldi. Hilisem õhupallisõit oli selle kõrval muidugi jalutuskäik pargis.

Kui kiikumised kiigutud, ihusime sarved teravaks ja sai asutud testima, kas venna pruut on valmis vallaliseelust loobuma ning selleks viisime läbi mitmeid teste. Kontrolliti nii sportlikku taset kui teadmisi. Pandi proovile pruudi kulinaarsed oskused ja perenaisevõimekus. Kombati piire nii kiiruse kõrguse kui kauguse taluvuse osas. Pruut sai kõigega imeliselt hakkama. Abiks oli ämbritäis muffineid. Ahjaa, autode võidukihutamise panin muidugi mina oma punase iludusega pikalt kinni. Mis ma sinna teha saan kui pruut ja pruudi tulevase mehe vanem õde ei oska niidirulli käsitseda.
Ma pole vist kunagi laupäevaõhtul Tallinna vanalinnas olnud, seega tuli lausa üllatusena, kui palju seal tüdrukute- ja poissmeesteõhtuid peeti. No loendmatu arv. Sel hetkel kui meie olime oma vaikse sarvilise seltskonnaga raekojaplatsil, liikus sealt läbi veel vähemalt 4 seltskonda ja linna peal kohati neid veel.
Aga minu arvates oli väga tore õhtu. Mõnusalt mitmekesine ja täitsa hea maitse piirides :D



Järgmisel päeval käisin kõik pealinna poed läbi, et leida endale eesootavateks pulmadeks sobilik kleit ja ei leidnud. Loobusin. No ja siis kogemata koperdasin selle õige otsa. Selles muidugi oli süüdi müüja. No ajasin mina huvipakkunud kleidi selga ja kus kukkus müüja siis käed rinnal kiitma: "Oooo, kakaaja krassiivaja, kakaaja krassiivaja." Mina, lihtne maainimene jäin uskuma :) Nii võib mulle ju teab mida pähe määrida.

Kommentaare ei ole: