Hommikul peeglisse vaadates märkasin kurvastusega, et olen ikka rohelist värvi. No täitsa roheline. Kadedusest. Mps läks rattamatkale ja mina jäin kahe jonniva pujääniga koju (kellest ühel on hambumise aeg, mis tähendab topeltjonni ja teine on omandanud jonnimises juba meistriklassi). Aga ma tahaks ju ka. Ma ei mäletagi enam, millal mina sain matkal käia. Ilmselt ei oska enam telkigi üles panna. Samas minu sisemine rännuhimuline matkasell pole kusagile kadunud. Istub puuris ja nutab. Peseks siis nõudki ära, oleks teisest minginegi kasu.
Kadedus on liigne. Saime just 45 km ainult vett ja vastutuult. Igal pool on parem kui kusagil mujal ;)
VastaKustutaMul siin vett on vähe, aga vilet tuleb kahel häälel pluss siis minu kõrvad, mis sellest samuti vilisevad juba. Superjonn on täna teemaks. Ma ei tea kas Mps julgeb koju tullagi
VastaKustuta