Šokolaadikoogi lunastus

Nädalavahetusel käisime jälle pulmas. Sel korral võtsime pisipujäänid ka kaasa. Nad pidasid end üllatavalt hästi üleval. Jooksid muudkui ümber laua ja väga palju sõna ei võtnudki. Täps tuli iga natukese aja tagant laua juurde ja tegi pähe näo, nagu ta poleks MITTE KUNAGI süüa saanud. Ma ikka imestan, kuidas üks pisike inimene niiii palju süüa suudab. Õnneks ta šokolaadikooki eriti ei tahtnud. Jäigi mulle rohkem. Aga see oli üks patuselt hea kook ja ma sõin nii enda kui Täpsi tüki ära.
Järgmisel päeval läksin pattude lunastamiseks Pärnusse kõndima. Mina ju teadupärast ei jookse. Tegelikult jooksin küll. Umbes 100 meetrit enne finishit hakkasin jooksma, aga umbes 50 meetrit enne finishit otsustasin, et keda ma petan ja jalutasin edasi. Aga ma olen oma pooleteisetunnise ajaga väga rahul :) Ega ma pole ju mingi sportlane.