esmaspäev, oktoober 13, 2014

Nuhtlus nimega Dennis

Teate ju küll neid katastroofifilme (nagu nt  üksida kodus) kus väikesed üleannetud lapsed meisterdavad pättidele ja kaabakatele, tüütutele haridustöötajatele, ebameeldivatele täiskasvanutele (võite loendit jätkata) kavalaid doominoefektiga lõkse. No näiteks vajutad uksekella, saad elektrišoki, taarud paar sammu tagasi, libastud ja kukud trepist alla lükates selle käigus ümber prügikasti, kuhu on juhuslikult pandud midagi eriti haisevat. Seejärel muidugi komistad kavalalt seatud nööriderägastikku, mille tulemusel kukuvad sulle pähe pott tõrva, kotitäis sulgi ja triikraud. No ja ikka samas vaimus edasi. Katkematu "õnnetuste" jada, kus üks aps viib teiseni. Ja kõik see pisikese pujäänide poolt ette kavandatult.
Mulle tundus, et ma täna sattusin samasuguse kinoklassika šedöövri võtetele.
Sel ajal kui mina kartuleid koorisin oli meie analoog filmist Nuhtlus nimega Dennis oma väikese õe ära pasteerinud. Täps oli kõrvuni (kaasaarvatud) hambapastaga koos. Ise ta end sellest segada ei lasknud, istus laua peal ja näpsis arvutit. Ohkasin raskelt, haarasin lapse kaenlasse ning suundusime vannituppa. Mul on kombeks lapse nägu pestes ise vanni serval istuda. Ilmselt Tõruke on seda märganud, sest miks ta muidu oli terve vanni ääre samuti hambapastaga kokku määrinud. Loomulikult ma ei näinud valge vanni taustal valget pastat ja sain omale kauni pasteeritud pepu. Hea veel, et ma seda enne diivanile istumist  märkasin...
Üks on kindel, igav siin ei hakka. Kahju ainult, et mu meelismeelelahutus ei ole koristamine. Siis oleks lausa elu seitsmendas taevas, sest see tegevus siin majas otsa ei lõppe.

Kommentaare ei ole: