Varjumine tööpostil

Täna hommikul veetsin taas aega tööpostil maa- ja paanikaosakonnas. Ajalugu mäletab ohtralt kordi, kus mul on olnud tahtmine end ühe või teise külastaja eest laua alla või kapi taha ära peita. Täna sai see siis teoks. See, kelle eest varjusin, polnud aga ükski mu "lemmikinimestest" vaid mu oma enda lihane poeg. Nimelt hakkasid lapsed hambaarsti juurde minema ja lõikasid sealjuures läbi maaosakonna. Mina aga tolknesin puhtjuhuslikult sel hetkel just ukse ees. Kiiresti, enne kui Tõruke meid märgata jõudis, tõmbusime Täpsiga ukse taha peitu. Ja pääsesimegi. Mul lihtsalt polnud mingit soovi tema tähelepanu hajutada ja teda eemale tõmmata pühast üritusest. Poiss käis ilusasti hambaarsti juures ära ja tegi koostööd. Lasi oma hambaid vaadata ja selgus, et kõik on korras. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma juba kujutasin mõttes ette erinevaid hirmsaid stsenaariume kuidas pujäänipoiss võiks hammaste parandamisse suhtuda. Juba ettekujutus sellest viskas tuka halliks, kui reaalsus kätte jõuaks, oleks austustvääriv hallpea valmis.